EÜE jälg: õnnelik katse emmatella emmateldamatut

Tiit Hennoste

EÜE jälg. Koostanud Tiit Pruuli. Toimetanud Tiina Hallik ja Eha Kõrge; kujundanud Kalle Toompere. Varrak, 2013. 560 lk.

Ma pole malevas kunagi käinud. Peale esimest kursust, aastal 1978, pandi meid praktiliselt sunniviisil nn suvemalevasse, mis tähendas suvist töötamist mõnes Tartu linna ettevõttes. Edaspidi ma malevasse ei sattunud. Mõni suvi oli kindlasti põhjus selles, et eesti filoloogidel olid suvel erinevad praktikad, murdekogumisest pioneerilaagrini. Aga üldisemalt, ei mäleta miks.
Mu ainus malevakogemus on personaalne ja juhuslik. Ilmselt ülikoolis õppinud keskkoolisõprade kaudu sattusin ühele maleva kokkutulekule. See on jäänud mällu kui suur isetegevus nii laval kui telkides kui metsa all, nii laulu, viina kui naistega. Raamatu järgi pidi see olema 1973. aasta, sest üheks hitiks oli toona Andres Valkoneni laul „Moonika”. Sellele lisaks muidugi legendaarsed laulud („EÜE ja Euromais”), mida ühikates edasi lauldi, ja legendaarsed maleva­tegelased, kelle kuulsus elas ka väljaspool maleva piire (inBoil, Zassa, Oberst). Igatahes on malev jäänud minu mällu kui midagi romantilist ja riigivastast.

Maleva päikesepool
Raamat on paks, oma 550 lehekülge, ja koosneb lühikestest tükkidest, mis valitud tohutust ja silmnähtavalt heterogeensest materjalimassist. See on katse emmatella emmateldamatut. Tulemus on hea, kuigi tihe tekst, milles hingamisruumi vähe. Aga ega seda raamatut peagi lugema ühe hooga algusest lõpuni.
Pruuli on tahtnud kirjutada ja kirjutanud selgelt positiivse raamatu, maleva päikesepoolest. Kõigist olulistest kujudest on toodud välja ennekõike head. Muidugi mainitakse mõnes kohas keskstaabi ja lihtliikmete vastuolusid, aga üldiselt näitavad kõik ülemused ennast heast küljest. Harvemini tuleb mõrasid sisse ka siis, kui hakatakse rääkima sellest, kuidas rühma juhtkond hakkama ei saanud, maha võeti või rühma poolt minema löödi. Veel harvemini ja hoopis ootamatus kohas võib tulla välja negatiivne suhtumine mõnesse seltsimehesse. See kestab ehk pool lauset. Samamoodi aimub vaid mõnest kohast kunagist rivaliteeti, erinevaid arusaamu kellegi rollist või tähtsusest. Allikaks ikka samad pinged, mis elus: joomine ja mittejoomine, vaba seks ja suur armastus, töötegemine ja meele lahutamine, võitlused positsiooni ja partnerite pärast.
Ainus põhiolemuselt negatiivne tegelane on see nõukogude võim, komsomolikomiteed, parteikomiteed, julgeolek, kes segavad, nõuavad, karistavad. Komsomol oli tilu-lilu, aga malev oli tõsine asi, ütleb 1970. aastate algupoole malevajuht ja hilisem tippkomsomolitegelane Donald Visnapuu.
Pruuli vaatepunkt on tavalise malevlase vaatepunkt. Keskstaap ja muud kõrged ülemused saavad hinnangu just selle järgi, kas nad olid või polnud tõusnud ülemuseks tavalisest malevlasest, kui palju neis oli võimet ja tahtmist mõista malevlase maailma, teda kaitsta, temaga suhelda. Mõnes mõttes on see raamat otsekui sõduri vaade sõjale ja sõjaväele (mäletate „Sõda ja rahu”, Kutuzovit ja teisi?). Sõjaterminoloogia tuleb kogu aeg meelde, sest kogu malev kandis Stalini aja Nõukogude sõjaväe silte. Seal olid staabid, komandörid, komissarid jms (Pruuli väitel muuseas „komissari” sõna tähenduse üle ei juureldud. Hm.)
Kogu raamatut läbivad ja liigendavad peatükid malevalegendidest. Nende vahele on pandud peatükid, mis katavad kõik olulised maleva märksõnad. Keskstaap ja muud staabid. Komandör, komissar ja teised juhid. Töö. Raha. Joomine. Skandaalid. Õnnetused ja surmad. Malevaleht. Eesti rühmad välismaal ja välisrühmad Eestis. Bürokraatia. Mustad rühmad. Pidustused ja kokkutulekud. Suhted kohalikega. Naljad. Põhikirja põhipunktid. Nimed ja sümboolika. Avamine. Jne. Tekstid ise on samuti mitmekesised: vaheldumisi huvitavad lood ja detailid, nimeloendid, poolteaduslikud uurimised ja mõnus lobisemine. Ma ei osanud küll leida midagi, mis katmata oleks. Iseasi on see, et proportsioonid ei ole alati just need. Ja kuigi raamatust saab üsna põhjaliku pildi sellest, kuidas rühmi organiseeriti ja palju selleks vaeva nähti, tekkis lõpus kummalisel kombel tunne, et oleks tahtnud lugeda enam tööst.
Raamatu ülesehitus ei ole ajaline, vaid teemakeskne. Aga lugedes tuleb üsna selgelt välja, et tegelikult oli maleva sees kolm või neli üsna erinevat ajajärku. Üks on löökehituste ja üleliidulise maleva ajajärk kusagil NSVL avarustes (tasub lugeda luuletaja Ave Alavainu lugusid). Teine on varane malev Eestis 1966. aastast kuni 1970. aastate keskpaigani (paistab, et seitsmekümnendate alguseni oli see pigem TPI ehk praeguse tehnikaülikooli asi). 1970. aastate algus oli kruvide kinnikeeramise aeg, mis ülikoolides saavutas oma tõsise jõu kümnendi keskpaigaks. Koos sellega käisid katsed nullida ka malevat. Kolmas malev algab 1970. aastate teisest poolest. See on stagnaaja malev, mille hoog kestab perestroikani. Ja siis tuleb neljas malev: hajumine perestroika tuultes.

Pöörane vale
Varane malev nii N Liidus kui Eestis paistab olevat olnud üpris range nähtus, alates komsomoli juhtivast rollist kuni tegelikult töötanud kuiva seaduseni. Stagnamalev on midagi muud. Näiteks, kuni 1974. aastani on aruandlus tööde tegemise ja malevlaste arvu kohta aus ning edasi läheb suureks valetamiseks nii Moskvale kui iseendale. Kui arvud maleva liikmete kohta lk 61-62 on õiged, siis oli see valetamine midagi pöörast isegi nõukogude võimu valet viljastavates tingimustes. Aruannete järgi oli malevas 1981. aastal ca 16 500 inimest, tegelikult veidi üle 2500 inimese! Muuseas, 1980.-1981. õppeaastal oli Eesti ülikoolides kokku veidi üle 25 000 üliõpilase, neist muidugi osa kaugõppes. Kardan, et kui kaugõppijad maha võtta, siis pidanuks pea kõik üliõpilased ametlike paberite järgi malevas olema. Tegelikult oli neid seal korraga ca 10%. Seda tasub ka meeles pidada maleva rolli üle mõteldes.
See näitab ka, et EÜE peegeldas oma aega üsna täpselt. Ennekõike selles, mis on minu arvates nõukogude võimu suurim erinevus normaalsest maailmast: kahepaiksete tohutu suur hulk. Inimesed, kes suutsid elada nii vee all kui kuival maal.
Maleva hiilgeaeg oli tegelikult lühike, heal juhul 8-9 aastat, keskmeks 1980. (Ma usun, et mõnigi vanema põlve malevategija vastab, et see pole õige, et tegelik hiilgeaeg oli hoopis varasem malev. Aga raamatust paistab välja nii. Võib-olla on siin põhjus ka selles, et lood vanemast malevast jäävad tuimemaks.)
See paneb mõtlema põlvkondade peale, mis on Eesti ajaloos tihedate muutuste tõttu ikka olnud olulised. Olid 1940. aastatel sündinud tõsised komsomolireformijad (mh kuulus TRÜ komsomolikomitee). Olid umbes 1948–1953 sündinud aastakäigud, kelle rolli eesti kultuuris näitab kõige paremini see, et suurem osa eesti olulistest rokkmuusika alustajatest kuulub sinna. Need seltskonnad lõpetasid oma ülikoolid kõige hiljem 1970. aastate keskpaigaks ja kuuluvad vana maleva aega. Samas on nende seast pärit hilisemad maleva kõrged juhid. Maleva hiilgeaja inimeste sünniaastad algavad üldiselt viiekümnendate keskelt ja lõpevad kuuekümnendate alguses ära. Need inimesed lõpetavad ülikooli veidi enne perestroikat.
1978 kirjutasid Ants Juske ja Linnar Priimägi kuulsaks saanud manifesti „Tartu sügis”, milles kuulutasid ennast põlvkonnaks, kelle loosungiks on muretus, ükskõiksus valude vastu. Juske on sündinud 1956, Priimägi 1954. Nii võiks nad servapidi sinna malevapõlvkonda kuuluda. Aga ei kuulu. Samasse põlvkonda kuulub hulk tollaseid noori kirjanikke (alates kas või Doris Karevast ja Kalev Keskülast). 1979 algasid Tartu muusikapäevad. 1980. aastat märgivad ansambel Propeller, noorte rahutused ja 40 kiri. Kusagil puutusid need kaks maailma kokku, aga ei klappinud mitte alati. Ma tahan sellega öelda, et selles põlvkonnas on ka hoopis teistmoodi inimesed. Teised huvid, teised arusaamad. Neid ühendas ehk ainult nõukogude-vastasus.
Kogu teksti liigendavad legendid. Legendaarsed rühmad: Muhu, Kuldre, Persostrat, Euromais. Legendaarsed tegelased: ehitusjuhid Palu ja Taal, terava malevataidluse eestkõneleja Langel, maleva-emme Näkk, 1980. aastate trubaduur ja fantasöör inBoil, rahateenimise korraldaja Gips. Kukeke ja Molekul, Oberst ja Cass. Ja lihtsalt suur legend karikaturist Zassa, keda ka väljaspool malevat teadsid kõik malevalegendina.
Vähemalt legendidest paistab tõepoolest välja, et mehed on jätkanud samas vaimus. Kes oli ikka nõukogude aja tugev tööjuht, on ka praegu üldjuhul rikas mees. Legendide tekstid ise lähevad kolme lehte. On mõnusad lood nende inimeste või rühmade tegevusest. On üsna ametlikus toonis lühilauselised kirjeldused. Ja on jutud, mis lähevad malevast üsna kaugele. Viimased kaks liiki teevad küll legendidele pisikese karuteene minusuguse lugeja jaoks, sest nad ei veena kuidagi, et need mehed ja rühmad just legendid olid. Aga ma usun, et Pruuli tegi valiku oma parema äratundmise järgi.
Mis oli malev? Töömurdmine, viinamurdmine, naistemurdmine ja pulli­tegemine. Kultuuri- ja õllejanu oli meie liikumapanev jõud, ütleb Urmas Sukles.
See oli ehitusmalev. Loendid objektidest katavad mitu lehekülge, aga pikemalt neist eriti juttu pole. Palk oli kõige olulisem asi. Selle ränga rahaga elati mõnikord aasta ära. Aga mõnikord joodi vähene teenistus kohe maha. Tööst jäi ka kõige suurem maleva jälg, hunnik ehitisi Eestimaal (mida vist Lang kutsus üles nüüd kollektiivselt lammutama). On kindlasti pisike jälg tolles ajas kokku saanud ja sõpradeks jäänud inimestest, EÜE maffiast abielupaarideni. (Muuseas, raamatust paistab vaiksel kujul välja, et naised olid probleem ja tollaste malevastaaride maailmapilt enamasti paduseksistlik).
Maleva keskne jälg on kindlasti mälestus pullitegemisest. Selles on otsekui kaks poolt.
Kui lugeda lugusid maleva rutiinsest meelelahutusest, siis paistab silma ikka sama asi: malevapulmad, rebaste ristimine mõnitustega jms. Sama oli osalt ülikoolis, sama oli osalt vene sõjaväes. Just siit paistab välja üks asi: malevarühm oli suuresti sissepoole pööratud oma maailma loomine. Kokkutulekud jms olid vaid üksikud hetked väljapoole. Muidu loodi endale mõneks kuuks oma maailm, mis väljapoole näitas vajadusel ka paljast perset. Ise naerdi nabani. Lugedes on mõnikord piinlik.
Aga oma paremas osas on see midagi muud. Kogu nõukogude süsteemi parodeerivad stiilirühmad Kuldre, Persostrat ja Euromais. Teesid „Olukorrast EÜE-s aastast 1981”, absurdsed ettevõtmised à la rahvavaenlase arreteerimine, hittlaul „EÜE ja Euromais”. Absurd, sürr ja must huumor. Poliitika ja erootika. Nõukogudevastasus ja ropud naljad. Folk- ja protestilaul.

Monty Python
Tagantjärele lugedes ei jäta mind maha tunne, et kogu see malev 1980. aasta ümber meenutas kõige enam dadaistlikku performance’it. Ja mõnigi kord tuleb meelde Monty Python. Mitte ainult stiilirühmad ja absurdsed aktsioonid, vaid kuni lõpupeoni välja, kui Vene Draamateatri lava oli muudetud juurviljabaasiks. Eestis pole dadaismi eraldi kirjanduse ja kunstiliikumisena olnud. Malev kannab oma parimas osas selle välja. Kust need ideed tulevad?
Olulise vihje annavad lood hipiajastu aateid ja vaateid kandvast Zassast ja Tartu vaimu kandjast ja isetegevuse ideoloogist Langelist, kelle eeskujuks Tartu ülikooli legendaarsed performance’i-rühmad: absurdi ja musta huumorit viljelenud Rajacas 1960. aastate teisest poolest, 1970. aastate alguse show-trupp Kuup ja Kera ning ekspressiivset luulelugemisstiili kasutanud luuleteater Amores. See on tegelikult eesti kultuuri suure avangardiaja alternatiivne esituskunst. Nende paralleeliks on avangardkirjandus nii ametlikus kanalis kui almanahhides, muusikute legendaarsed performance’id Tallinnas, ansambel Peoleo jms. 1980. aastate alguseks oli avangard eesti professionaalses kultuuris hajunud. Selle vaimu kandis edasi malev ja viis selle teatud moel tippu.
Kui võtta kokku, siis äratas raamat mingi väikese, aga siiski kahjutunde, et ma omal ajal malevas ei käinud, et ma ei saa neid kilde oma mälestustega kokku panna, et see raamat ei tööta minu jaoks mälestuste nostalgilise äratajana. See on märk, et raamat on hea. Tehtud suure sümpaatia ja empaatiaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht