Pärand ja päramootor

Tarmo Teder

Tänavune nimetati pärandkultuuri aastaks, mille raames aetakse „Pärandirallit” mööda maakondi, kirikuid ja rahvamaju. Jääb mulje, et kampaania korras tahetakse täpsemini selgusele jõuda pärandi ürgses olemuses ja eritleda, mis on rohkem või vähem väärt säilitamist. Millega vaja tegeleda esmajoones, mida võib pikemaks konserveerida ja millel lasta edasi laguneda.
Kakskümmend aastat üleminekuaja kapitalismi näikse riigile kasvatanud piisava materiaalse ja sotsiaalselt tundliku pekikihikese, et julgemini pöörduda oma vaimsete allikate poole. Kummatigi aga paistab, et kultuuripärandis domineerib asine element: peamiselt majad kui arhitektuuripärand. Muinsuskaitseseadus tehti veelgi bürokraatlikumaks, raske on oma esiisadest jäänud varemete juures isepäi midagi toimetada, iga müürijupp ja laudaäär on muutumas pühaks lehmaks. Vahest jõutakse olukordi, kus baltisakslastest jäänud kondoomid tuleb ka kaitse alla võtta ja muuseumivitriini paigutada.
Selge see, et ajalooline väärtuslik pärand vajab säilitamist ja kaitset ning seadustikku selle tarvis. Reeglite tõlgendamise amplituud aga olgu loominguliselt paindlik. Fakt on see, et kaitse reeglite alla pandud pärandi kordategemiseks ja säilitamiseks lõikab riik pekikihikesest vaid valitud liistakuid ning nõnda jääb tast kui mulje heintel põõnutavast koerast.
Pärand, pärandus, pärimus, pära … Tegu oleks justkui mingi endisaja jäänukiga, mida nagu otse üle parda ei raatsita heita ja millest iial ei või teda, millal seda jälle tarvis võib minna. Millegi lõpp ja läbisaamine ning ühtaegu targu jätkusuutliku hõnguga terendus tulevikku kui aina veniv sild aegade vahel.
Päranduse kui lähimatest sugulastest jäänud maise (kinnis)vara toimimise liini ei suutnud täielikult läbi lõigata ka nõukogude repressiivrežiim. Suurem osa maju ja maid küll natsionaliseeriti, ent iseseisvuse taastamise järel andis Eesti Vabariik need endistele omanikele ja nende lähimatele sugulastele tagasi pärimisõiguse liinis üpris lahke ülekandega.
Pärimus tundub juba folkloorsema maiguga, keele ja helikunstiga seotud udusemate juurtega ülekanne hämarast minevikust. Jakob Hurda algatusel 125 aastat tagasi kogutud eesti rahvaluule üleskirjutused on maailmas unikaalne pärand ja hindamatu rikkus meie muuseumis. Sellise sisu ümber tasub kindlasti korras müüre ja katust pidada. Laiemalt tähendab „pära” meie keeles tagumist osa, aga vahest ka millegi alust kui tõepõhja, mõnes kontekstis jälle jäänuseid ja riismeid.
Kui pole tegelda millegi suuremat mõõtu käegakatsutavaga nagu mõisad, kirikud, veskid ja viinaköögid, haarab maamehe käsi õllepära järele. Või siis tõmbab rannakalur käima päramootori ja künnab paadiga lestamerele. Ka kalade populatsioonid, rääkimata taimedest ja loomadest, arvatakse pärandkoosluste hulka.
Pärand tundub mulle tegelikult nii lai mõiste, et võiks hõlmata kogu universumit. Loodusliku aine jäävuse seaduse raames teisenevad ka asjad lihtsalt üksteiseks, sest igavene pole miski, igal asjal on oma aeg. Inimene püüab loova olevusena miskit/keskit kõikvõimsat Jumalat tahes-tahtmata matkida, püüab tehnoloogia ja aine valitsemise arenedes anda oma arust väärt asjadele, ehitistele, kirjutustele kui pärandile igavikulisemat mõõdet. Kui hästi või halvasti see õnnestub, määrab suuresti mitte üksnes inimese oskus, vaid ka aeg kui asjade kuningas.