Tõrksa feminismiikooni lahkumine

Kadi Viik

Doris Lessingi vastuolulisest suhtumisest feminismi räägivad ka järelhüüded. Le Monde kutsub teda „feminismiikooniks, kes vihkas etikette”, El País leiab, et ta esindas enesekriitilisi feministe. New York Times jälle nendib, et kuigi Lessingi romaanid ja lühijutud käsitlevad feministliku liikumise keskseid küsimusi, olid tema enda sõnumid feministidele teravad. „Asjad on muutunud valgete, keskklassi kuuluvate naiste jaoks, kuid midagi ei ole muutunud väljapool seda gruppi,” on Lessing öelnud. Reuters meenutab, kuidas Lessing nägi oma loomingut oluliselt mitmetahulisemana ning osutas vastupanu, kui teda „sõsarkonna” liikmeks taheti arvata. Ainus väljaanne, kus on täielikult suudetud mööda vaadata kirjaniku suhtumisest feminismi ja feministide suhtumisest kirjanikku, on Postimees (17. XI).

Lessing ei olnud esimene ikoon, kes ikooni staatuse andjaid tõrjus ja kritiseeris. Ta suutis sõnastada ja edasi anda naiseks-olemise kogemust, samal ajal kui ta oma väljaastumistes tegi maha naisi ja sedasama kogemust. „Tänapäeva naised karjuvad või minestavad nähes peenist, millele neid varem ei ole tutvustatud, tunnevad ennast teatud vihjetest alandatuna ja kutsuvad kohale advokaadi, kui mõni mees teeb neile komplimendi.” („Under My Skin”, 1994.)
Võib-olla ongi kõige huvitavam just püüd Lessingit piiritleda ja talle silte külge kleepida, kui feminismiklassika hulka kuuluv „Kuldne märkmeraamat” (Varrak, tõlkinud Krista Kaer) on nii sisult kui ka vormilt piire ületav ja piiritlemist kritiseeriv.
1962. aastal ilmunud teos muutus lääne naiste teatud generatsiooni jaoks omamoodi käsiraamatuks, kujutades naisi, kes on (abieluahelatest) vabad, kes kasvatavad lapsi, teevad erialast tööd, ajavad poliitikat ja elavad sellist seksuaalelu, nagu soovivad. Teos koosneb romaanist „Vabad naised” ja viiest märkmikust, kus peategelane, kirjanik Anna Wulf kirjutab  mustas märkmikus oma elust ja kogemusest Aafrikas, punases – oma ajast kommunistlikus parteis, kollane märkmik on justkui autobiograafiline romaan romaanis ja sinine justkui päevik. Viimane osa, kuldne märkmeraamat, sulatab kõik osad ühte ja piirid on lõhutud.
Kui ma mõni aasta tagasi „Kuldset märkmeraamatut” esimest korda lugesin, olin vapustatud raamatu kompositsioonist, mis mõjub uskumatult värske ja sügavana ning toetab tugevalt teose sisu, milleks Lessingi enda sõnul oli vaimne krahh kui tervenemise viis. Kõrvalteemad on aga vähemalt sama köitvad ja aktuaalsed. Kui Anna kommunistliku partei liinis tööle läheb, ilmneb terav konflikt poliitilise idealismi ja parteipiitsa vahel. Aafrika episoodid illustreerivad koloniaalpärandit ja varjatut või varjamatut rassismi ka siis, kui see on heatahtlikult esitatud („nad on nagu väikesed lapsed”, „neid tuleb kohelda kindla käega”). Ning loomulikult see naise elu: emadus, seksuaalsus, töö ja poliitika ilma ilustamata ning piinlikke teemasid varjamata. Samal ajal leidub teoses ka parasjagu üksluisust, veidraid dialooge (ja väga häid dialooge), ebameeldivust ja igavust. Kõik see on kokku väga hea. Aga kas ka feministlik?
Doris Lessing suri 17. novembril 2013.