Tükikesi Tammsaarest

Johanna Ross

Näljaromaan ja teisi suurkirjaniku lugemisvõimalusi Armastus ja sotsioloogia. A. H. Tammsaare romaan „Ma armastasin sakslast”. Moodsa eesti kirjanduse seminar 2. Koostanud ja toimetanud Mirjam Hinrikus ja Jaan Undusk. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2012. 350 lk. Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse välja antud artiklikogumik põhineb 2006. aastal peetud tekstiseminaril. Kui vaatluse alla võetakse nii kitsas teema nagu üksainuke romaan, on reeglina eesmärgiks tillukestest tükikestest moodustada suurem ja kirevam mosaiik, valgustada objekt läbi võimalikult erinevate nurkade alt. Muidugi eeldab see rikast materjali, mis nii mitmekülgse analüüsi välja kannataks. Oht peitub selles, et kuna ka rikas materjal varem või hiljem ammendub, tekib teinekord ahvatlus proovida üht või teist tõlgendusviisi üksnes kurioossuse huvides, lihtsalt selleks, et öelda midagi uut. Õnneks on A. H. Tammsaare romaan „Ma armastasin sakslast” suurepärane materjal: siin on, millest rääkida, ja kõike mõistlikku ei ole jõutud juba kunagi varem ära rääkida. Viipamisi juhatab eessõna teost vaatlema ennekõike armastusromaanina, kuna seni on ebaõiglases ülekaalus olnud sotsioloogilised lugemised, aga nagu kinnitab juba pealkiri, ei ole kõrvale jäetud ka viimast sorti tõlgendusi.

Ilmekas näide sellisesse mosaiiki sobivast tükikesest on Ulrike Plathi artikkel näljast ja näljapsühholoogiast Tammsaare romaanis. Toidukultuuri uurija taustaga Plath võtab eesmärgiks näidata, et romaani keskseks tõukejõuks on nälg. See on nimelt niisugune uudne vaatenurk, mis algul võib kõlada pentsikult, natuke naljakaltki, ja selle uudsuse huvides kiputakse mosaiiki ladudes mõisteid venitama: nälg laias mõttes on ju põhimõtteliselt lihtsalt iha, „igasuguste täitmata himude metafoor”, nagu Plath ka ise lk 57 ütleb. See aga kõlaks probleemiasetusena vähem eksootiliselt. Käesoleval juhul ei minda venitamisega siiski absurdi ja tulemus on veenev: peale nälja kui üldmetafoori osutab Plath ka füüsilise söömisega seotud tekstikohtade tähenduslikkusele ning tõepoolest, miks mitte lugeda teost kui „üht Eesti päritolu näljaromaani” (lk 50).

Samuti esineb mallartikliga Loone Ots, kes seab Tammsaare romaani kõrvale Maimu Bergi allusiivse pealkirjaga teose „Ma armastasin venelast” ja uurib majandusteadlase Francis Fukuyama toel ühiskondliku usalduse määra, mida kumbki teos eri rahvuskogukondades ja nende vahel paista laseb. Nii ühendatakse eeskujulikult teooria ja empiirika. Sama valemi järgimine ei õnnestu paraku Anneli Kõvamehel, kelle imagoloogilisele analüüsile tulevad vormiliselt kahjuks eri kategooriatest lähtuvalt pealkirjastatud alaosad („Positiivsus”, „Saatesõnast ja vaatepunktist”, „Majaproua” jne), liiga pikad tsitaadid ja nendevaheline  lihtsustavas stiilis autorikõne („Positiivsust otsiti [vaikival ajastul] kõiges”, lk 152). Ka Otsa puhul tekib ajuti kahtlus, kas tekstikohti ei suruta valitud vormi liiga jõuliselt. Artikli lõpp jääb lühikeseks ja rabedaks – Tammsaare on näiteks kokkuvõttest peaaegu välja jäänud –, Otsa laia joonega mõttekäigud, mis vägisi kirjandusest ellu välja murravad, tahaksid lugeja huvides veidi kindlamat kokkutraageldamist ja niitide peitmist. Ometi on ta romaanist esile tõstnud huvitavaid fraase ja usalduse küsimus iseenesest paistab päris hea võtmena, millega Tammsaarele läheneda.

 

Ebatammsaarelikult minavormis

Näiteks võiks usalduse mõiste puutuda ka Rein Unduski käsitlusse, kes võtab kommenteerida romaani vormilist ja struktuurilist eripära ning seda, kuidas see teemakäsitlusele omad vindid peale keerab. Ennekõike on romaan Tammsaare jaoks ebaharilikul kombel kirjutatud minavormis, mis lõikab ära tammsaareliku siirdkõne võimaluse, aga Rein Unduski väitel just sedakaudu näitab midagi, mis teistes teostes varju jääb: et Tammsaare elus hätta jäänud peategelased pusivadki ennekõike omaenese minakogemuse ahaste piiride probleemi kallal. Samuti ähmastab minakirjutus vastandust märgi ja maailma, sõna ja teo vahel, mis toobki fookusse valetamise – ja sedakaudu usalduse – küsimuse. Rein Undusk kirjutab äratuntavalt semiootilises raamistikus. Ent kui samuti vormianalüüsiks semiootilist arsenali kasutava Rein Veidemanni artikkel meenutab pigem ilusat, kompaktset harjutust, mis võimaldab õppida tundma terminite paratekst, metatekst, autometatekst, koodtekst, arhitekst ja tekst tekstis tähendusi, siis R. Undusk kirjutab väga tihedalt, täpselt ja krüptilisuseni napilt (kogu artikkel on kaheksa ja pool raamatulehekülge pikk). Sellepärast tajub lugeja tema järelduskäikudes astutud samme kohati hirmutavalt pikana. Järele mõeldes selgub ometi, et millestki ilmselgest otse üle ei ole hüpatud ja just niisuguseid seoseid sisu ja vormi vahel kirjandusanalüüs otsima peakski.

Ootamatult hästi kõlas see artikkel kokku Mirjam Hinrikuse käsitlusega. Olgugi fookus erinev, lähtuvad kaks autorit sarnasest tõlgendusest: R. Undusk määratleb kohe artikli alul romaani teemana elule alla jäänud meestegelase luhtunud eneseteostuse ning kõneleb „sfinksimõistatusest, mida minevik on naiste isikus Tammsaare meestele alati esitanud” (lk 82). Hinrikuse huvi on modernsuskogemuse kriis Tammsaare loomingus, ent lähemalt vaadates selgub, et see leiab väljendust ennekõike noore, meessoost linnaharitlase identiteedikriisi kaudu. Seetõttu on rääkimine modernsusest antud juhul ikka ka rääkimine mehelikkusest, või laiemalt soolisusest ja sugude suhetest. Pikk ja põhjalik artikkel jõuab puudutada selle identiteedikriisi ilmnemise detaile, üheks oluliseks teemaks saab aeg ja aja eriline, teravdatud kogemine. Hinrikus tegeleb Tammsaare diskursuste analüüsimisega juba mõnda aega ja hämmastaval kombel olen väga erisugustest allikatest kuulnud muret, nagu seaks see kahtluse alla kirjaniku suuruse ja taandaks tema tekstid pelgaks laiemate suundumuste ilminguks. Niisugune oht on põhimõtteliselt olemas, aga tegu paistab antud juhul olevat rohkem automaatse hirmuga, et „ajastu vaimu” taustale projitseerimine klassikut madaldab. Igatahes Hinrikuse käsitlustes see oht ei realiseeru. Võib-olla on põhjuseks mu enda feministlikud meeldumused, aga mulle tunduvad tema uurimused igati seletusjõulised ses osas, kuidas Tammsaare oma tegelasi lahti – või kinni – kirjutab. Seesama kehtib käesoleva teksti kohta.

Lisaks ajavaimu üldmõjude otsimisele võib teose uude valgusse asetada, võrreldes seda konkreetselt millegi muuga. Lea Pild analüüsib teost kui arenguromaani ja käsitleb peategelast Oskarit nn üleliigse inimesena, otsides sellele toetust Tammsaare muudest kirjutistest ja tõlketöödest, samuti vaatleb ta üleliigse inimese arengut mõiste juurutaja Turgenevi loomingus. Maarja Vaino uurib vene religioonifilosoofi Vladimir Solovjovi võimalikku eeskuju Tammsaare naisekäsitluse juures, ent teada saab siit rohkem Solovjovi holistliku filosoofia kui Tammsaare romaani kohta. Liina Lukas kirjeldab romaani eesti-baltisaksa vastandust teiselt poolt, asetades Tammsaare teose kõrvale Eduard von Keyserlingi romaani „Õhtused majad”. Rahvuste antagonismist silmatorkavamakski muutuvad nii teised vastandused: soolised ja põlvkondlikud. Ka Keyserlingi kujutatud sakste seas on isad tugevad ja teadjad, pojad nõrgad ja heitlikud. See viib artiklis kohati õige paradokslevate järeldusteni: „Vana parun, nii nagu ka Oskari taluperemehest isa, seisab Tammsaare romaanis matsluse (ja moraali) poolel” (lk 128).

Aarne Rubeni kirjutis üliõpilassurmadest on seekordses kogumikus õieti ainus tekst, mis keskendub romaani vahetule ilmumisaegsele taustale. Kogumiku eessõnast selgub, et selleteemalisi ettekandeid seminaril küll peeti, ent on jäänud artikliks kirjutamata: Rutt Hinrikuse käsitlus korporandi kujutamisest kaasaegsetes romaanides, Marin Laagi ülevaade romaani retseptsioonist, Tiina Kirsi visand 1930. aastate Eesti intellektuaalsest kliimast ja Tammsaare enese arengust mõtlejana. Sellest on kahju, kuna tausta avamisel oleks niisuguses kogumikus kindlasti oma, tähtis ja vajalik koht.

 

Tõlkes kaduma läinud

Sama tähtis ja vajalik koht on teksti edasise saatuse – tõlgete, töötluste ja kõikvõimalike muude võrsete – uurimisel. Ave Mattheus kirjeldab romaani 1977. aastal ilmunud saksakeelse tõlke sünnilugu, konteksti ja vastuvõttu, samuti analüüsib tõlget ennast ja kirjeldab mõningaid tüüpilisi vigu. Kokkuvõttes on tema hinnang „tõlkes kaduma läinud”. Käsitlus on põhjalik, asjalik, faktirohke, ladusalt loetav ega kõhkle välja joonistamast võimalikke retseptsioonimudeleid. Ennekõike valgustab artikkel võhikutele 1970. aastate kultuurisuhteid Nõukogude Liidu ja ühe tema olulisema satelliitriigi vahel. Ülevaate romaani teatriversioonidest ja raskustest selle dramatiseerimise juures annavad Lea Tormis ja Piret Kruuspere, ent tekstidel ei ole tööjaotus justkui päris selge, eriti kipuvad sissejuhatused teineteist kordama. Põhjalikumalt käsitleb kumbki tekst ühtainust lavateost: Tormis on keskendunud Ain Prosa 1998. aasta telelavastusele, Kruuspere Mati Undi 1980. aasta lavastusele, kusjuures viimast vaadeldakse enam Undi kui Tammsaare loomingu osakesena. Kahju, et kummaski artiklis on üksnes põgusalt mainitud viimaseid lavastusi: Rünno Saaremäe – Raivo Trass 2008. aastal Kuressaares ja Elmo Nüganen 2009. aastal Linnateatris. Nüüd, 2013. aastal, jätab see käsitlustest paratamatult veidi pooliku mulje, kuigi on arusaadav, et olukorra on tinginud kogumiku pikk ilmumisprotsess.

Üle on veel jäänud viimane tekst, ühe koostaja Jaan Unduski artikkel. Seda on raske käsitleda teistega võrdsetel alustel, kuna see domineerib mitmel viisil: esiteks kannab see koguteosega sama pealkirja, teiseks vältab sada lehekülge. See on liiga pikk ja läheb formaadist välja; ka sisuliselt koosneb tekst mitmest eraldi tükist, mis sobiksid pigem Tammsaare-teemalise monograafia peatükkideks, kuivõrd siin käiakse läbi väga paljud teisedki tema teosed. Õieti moodustavad esimesed nelikümmend viis lehekülge sissejuhatuse (kuigi sisuka ja põneva) Oskari ja Erika romaani käsitlemisele. Niisugune formaadi piiride venitamine paistab meil viimasel ajal sümptomaatiline: projektiteaduse ja publikatsioonikultuuri kannustusel loobuvad humanitaarteadlased raamatute kirjutamisest ja sunnivad oma arutelud artikli vormi, kuigi südame pealt ära oleks vaja saada raamatu mahus mõtteid. Nii sünnivad pikad ja loogelised mammutartiklid, millesse on mahutatud nõnda palju infot, et kiireks ja tõhusaks probleemkirjutiseks valmistunud lugejal võib see mööda külgi maha joosta. De facto ei ole artikli normmõõt enam üks poogen või 40 000 täheruumi, kui toimetaja selle nimel just verisesse võitlusse ei astu.

See öeldud, on Jaan Unduski tekst ise naudinguga loetav. Nimetatud neljakümne viie leheküljelise sissejuhatuse jooksul jõuab ta naasta abielu kui utoopia motiivi juurde, millest on kirjutanud varemgi, ja leida, et antud romaani puhul oleks täpsem rääkida pigem armastusest kui utoopiast; joonistada peaaegu kogu Tammsaare loomingu põhjal välja kirjaniku platoonilise armastusteooria; Tammsaare Dostojevskiga võrdlemise traditsioonis puudutada ka viimase armastuskäsitlust. See kõik kirjeldab kirjaniku „sundmõtlemise süsteemi” (lk 288), ent artikli põhieesmärk on teha korrektiive konkreetse romaani levinud mõistmisse: ümber lükata arusaamad „orjameelsest Oskarist”, „siirast Erikast” ja „targast vanaparunist”. Jaan Undusk tahab kaitsta Oskarit, kes teose pihtimuslikku minavormi mitte läbi näinud kriitikute käes on ebaõiglaselt jäänud haleda vurle, wannabe-korporandi, armusuhte lõhkuja ja üldse igapidi patuoina rolli. Näiteks Oskari ja vanaparuni vastasseisu juures rõhutab ta viimase näilikult siiraste tiraadide manipuleerivat loomust. Vist olin ka mina lugenud vanahärra otsekõnet liiga väheste filtritega; üsna veenev tundub kirjeldus, kuidas „monumentaalne vanaparun [on] osutunud tähtsusetuks lobisejaks” (lk 307). Peamiselt on Oskarit aga tarvis kaitsta võrdluses Erikaga. See keskne analüüsiliin omandab kerge sulle-mulle-maigu, Jaan Undusk kulutab väga palju aega selleks, et tõestada Oskari „õiget” käitumist või vähemalt seda, et Erika käitus sama valesti. See tundub ülearune, kuna Tammsaare suurteoste naisekujutus kipub kogu oma komplitseerituse juures nagunii õigust andma meestegelasele – kui mees ka mõnd romantilist olukorda valesti hindab, siis üldiselt ikka seepärast, et naine on valetanud, sõnu või loogikat väänanud (Rein Unduski sõnadega: jäänud raplema „keelelisse labürinti”), ja mehe asemel oleks olukorda valesti hinnanud iga vähegi mõistlik inimene. Erinevalt vanaparunist puudub Erika pidulikuks „paljastamiseks” seega justkui põhjus. Nagu Jaan Undusk isegi ütleb, on omad objektiivsed, kirjandustehnilised põhjused sellel, et „kui minakirjutaja ja vanaparuni häält on ikka tõlgendatud objektiveerivas, väärtusi kehtima panevas laadis, siis jutustuse kolmanda olulise, Erika häälega, mis kõlab tema surmaeelsest pihtimusest, ei ole seda tehtud” (lk 311–312).

Ent need detailid ei olegi lõpuks nii olulised kui neid raamistav uurijapositsioon: vastust otsitakse vanale heale küsimusele, mida teos õigupoolest öelda tahab ja millistel tegelastel rohkem õigus on. Kui meenutada alul kirjeldatud otsingut kurioossete vaatenurkade järele, on see taktika põhimõtteliselt erinev. Esimene eeldab, et tekst võib kontekstist olenevalt omandada lõputu arvu „õigeid” tähendusi, teine annab otsustava kaalu autori oletatavale kavatsusele. Praktikas eksisteerivad kaks taktikat muidugi sageli koos, mõõdukas vormis ja üksteisele vastandumata – uusi vaatepunkte ja kontekste otsitakse nimelt sel eesmärgil, et kokkuvõttes ikkagi lähemale jõuda teose „tegelikule” tähendusele – ning nii on see üldiselt ka antud kogumikus. Kuid just koostaja Jaan Unduski enese käsitlus ajab kõige selgemini ja varjamatumalt autori kavatsuste jälgi. See on mulle sümpaatne ja selle najal võib lõpuks ka leppida, et kogumiku tagaotsas istub veskikivina niisugune sajaleheküljeline traktaat, mis erudeeritud ja nauditaval moel kirjutab lahti seda, mida pean lugeja algseks, loomulikuks vaatepunktiks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht