kuule ma eemale nüüd

Tiit Hennoste

Netile omaseks peetud keelega mängimist näeb netikeeles tegelikult väga harva ning eesti netikeele morfoloogia ja tuletus on üllatavalt kirjakeelne.

Internet sündis 1990. aastatel ja koos temaga sündis ka arusaam eraldi netikeelest. Praeguseks on kerge näha, et mingit ühtset netikeelt olemas ei ole. Vastupidi, netis kasutatav keel varieerub servast serva, rangest kirjakeelest kõrvalpilgulisele pea arusaamatu slängini.

Siiski saab sealt välja eraldada ühe allkeele, mida ma nimetan netikeeleks, mis näeb välja näiteks selline (suhtlevad kaks inimest A ja K): K: no okkk, minu viga. aga mis tegelt tegid ä // A: teglt, hmm, õppisin, sest meil oli järeleksaam veel esimesel februaril // K: okei, mis aine see veel siis oli ä? // A: they call it „maateaduse alused”. See on netis kasutusel kirjalik keel, milles on (a) palju suulise keele jooni ja (b) palju netikeelsusi ehk just netis kasutusele võetud uusi keelevahendeid ja -võtteid. Mis seda keelt iseloomustab?

Kirjutus ja grammatika. Kõige tuntum netikeelsus on kindlasti emotikonid, mille põhiroll on näidata emotsioone. Kuigi erinevaid märke on loodud palju, kasutatakse väheseid, ennekõike erinevaid naerunägusid. Sealjuures ei märgi need mitte alati naeru, vaid ka muid asju. Näiteks võib inimene reageerida sõbra jutusoovile kaudse äraütlemisega, mille lõppu pandud emotikon esitab hoopis vabanduse (A: No kuidas siis läheb ka? // B: kiire on 😀).

Ka kasutatakse sümboleid selleks, et osutada netisuhtluse spetsiifilisi nähtusi. Tuntuim selline märk on kindlasti meiliaadresside @. Selle kõrval võib nimetada tärni *, millega märgitakse sageli neti-dialoogis järgmise saadetisega oma teksti parandust (A: sina alustasin // A: d*).

Teine netikeele oluline erijoon on väga paljude lühenduste kasutamine. Kõige huvitavamad on netikeele eripärased lühendused, mida eristab senistest lühenditest (ja eriti suulistest lühenditest) üks oluline joon: täishäälikute maksimaalne ärajätmine (vbndst ’vabandust’).

Kolmas eripära on klassikalisest kirjakeelest mitmeti erinev kirjutusviis. Nii on netikeeles kasutusel üsna palju suulise keele hääldust imiteerivat kirjutust (nujah, mõtsin, öheksa, ästi, maitea). Mõnest sõnast on tehtud palju ortograafilisi variante, mida suulises suhtluses olemas ei ole (säu, sauki, sauks, sauu, saux, zau).

Omamoodi on netikeeles ka kirjavahemärkide tarvitus. Siin jäetakse vajadusel ära kõik, mida pole otseselt lause mõistmiseks vaja. Kõige tavalisem võte on suurtähtede ja kirjavahemärkide ärajätmine (enim jääb alles küsimärk). Ja tihti on lõpumärgi rollis hoopis emotikonid. Nii võime öelda, et netikeele kirjutusviis on lihtsustatud ja samas funktsionaalne, erinevalt eesti kirjakeelest, mille ortograafia on ennekõike konventsionaalne.

Üldse on netisuhtluses palju tüpo-graafilisi võtteid ja eriortograafiat emotsioonide väljendamiseks. Siin on näiteks tähtede kordamine (Dziiiiiizas), sõna rõhutamine suurtähtedega (mind LIHTSALT häirib) või läbivalt suurtähtedega saadetis, mis märgib karjumist või pahameelt (AALRRIIGGHHTT!!!). Lisaks kasutatakse tähekombinatsioone mitteverbaalse tegevuse, helide või häälitsuste osutamiseks nagu naer (hahaha), aevastus (uähyou) jms.

Eesti netikeele morfoloogia ja tuletus on üllatavalt kirjakeelne. Üsna vähe on kasutusel suulise keelega sarnaseid jooni (ei läind), argituletusega loodud sõnu (refekas ’referaat’), suulisele keelele omaseid liitumeid (missa).

Netikeele lause on samuti üsna tavalise kirjalause moodi. Siiski on just siin peidus eesti netikeele kõige radikaalsem erijoon. Nimelt jäetakse mõnikord lausest ära öeldis, eriti olema (see parem idee). See uuendus paistab imbuvat vaikselt ka trükitud tekstidesse ja võib läbi minnes muuta tugevalt kogu eesti keelt.

Netikeele sõnad. Netisuhtluses on kasutusel palju suulise keele sõnavara. Seal on sõnade lühemad variandid (vä, suht), partiklid (nagu, vat, noh, kule) ja isegi üneemid (ee, aa). Nende kõrval on netisuhtluse endaga seotud sõnavara (privama). Lisaks on palju argikeelseid (või vähemalt mittekirjakeelseid) sõnavariante ka avalikus suhtluses (eila, nigu, kotib, natsa, õps). Ja muidugi on tohutu palju inglise laene, tihti häälduspäraselt kirjutatud. Eriti palju on laenatud hinnangupartikleid (Dziizas, õu, jee, gawd, wack), aga ka lühendeid (asap). Netile omaseks peetud keelega mängimist on sealjuures tegelikult väga harva.

Netivestlus. Olulisim neti toodud uuendus on täiesti uus register maa-ilma allkeelte ajaloos: spontaanne kirjalik netivestlus reaalajas näiteks MSN-dialoogides ning jututubades. Just selles suhtluses leidub kõige enam mainitud netikeelsusi ja suulise keele võtteid.

Selle kõrval on kasutusel mõned suulise dialoogiga analoogilised lausetegemise võtted. Nimelt ehitavad inimesed mõnikord lauseid tükkhaaval, lisades vajadusel osi lause lõppu aina juurde ja saates uusi tükke järgnevate saadetistena: A: tuled üksinda sinna? // A: rohelistele.

Samuti tehakse siin tagantjärele parandusi nagu suulises suhtluses, saates paranduse järgmise saadetisega. Sealjuures on selleks kujundatud välja omaette tava. Nii korratakse veaparanduse puhul tavaliselt kogu sõna uuesti: A: iuu, saoled rõve asuale // A: ausalt. Kõige enam parandatakse vale tähte (tääkohad > töökohad). Aga kui lisatakse järgmises saadetises sõnalõpust puuduv täht, siis kogu sõna uuesti ringi ei kirjutata: S: mis ma peale seda peaks kirjutama, kas oma iseloomustus // S: e. Selle juures jäetakse küll suurem osa kirjutusviga-dest parandamata. Parandatakse eeskätt neid löömisvigu, mis võivad tekitada vääritimõistmist ja/või mis paiknevad saadetise lõpus.

Millest oleneb netikeele erijoonte hulk? Miks need jooned on just sellised nagu nad on? Millest netikeele erijoonte hulk sõltub? Põhjused jagunevad mitmesse rühma.

Net on toonud meie igapäevaellu kirjaliku suhtluse, mis nõuab väga kiiret ja spontaanset kirjutamist, eriti reaal-ajas dialoogis. Suur osa netikeelsusi on võetud kasutusele nimelt tekstikiiruse pärast (nt lühendused, emotikonid, lihtsustatud õigekiri).

Anonüümsetes, argistes ja privaatsetes keskkondades tõstab netikeelsuste ja suulise keele joonte hulka ennekõike väiksem sotsiaalne kontroll. Avatud ja institutsionaalses keskkonnas oma nime all kirjutades järgib inimene enam kirjakeele norminguid.

Nende kõrval mõjutab keelt netisuhtlusele omane mitme suhtluse ja tegevuse paralleelsus (multitasking). Netis võib inimesel olla korraga käsil kirjalik vestlus sõbraga ja kas või tööandjale saadetava CV kirjutamine. Nii võib ühel ajal käia argine, spontaanne kiire dialoog ja hoolikat redigeerimist nõudev kirjutamine. Teisisõnu, inimene peab suheldes liikuma pidevalt ja kiiresti üle registri-
piiride. See omakorda toob kaasa ühe registri keelekasutuse ülekandmise teise. Selline üle piiri käimine mõjutab esmajoones avalikke, rohkem redigeerimist nõudvaid tekste, mille keel läheneb üha spontaansele argiste suuliste tekstide keelele.

Ka on internet toonud kaasa kummalise registripiirihäire: privaatses ruumis arvuti taga istudes ei taju inimene, et kirjutades avatud portaalidesse, jututubadesse, suhtlusmeediasse jm, kirjutab ta avalikku ruumi. See on kaasa toonud sõnavara, mida muidu kohtas avalikus ruumis vaid salaja tehtud seinakritseldustes ja avalikes käimlates (krdi tolvanid rsk, hüpersuper ennasttäis värd).

PS. Eesti netikeelt on uuritud väga vähe. Avaldatud on üksikuid artikleid üksikutel teemadel, enamasti on tegu bakalaureuse- ja magistritöödega. Uurimist raskendab mitu tegurit.
1. Netikeel muutub kiiresti, nii et kümmekond aastat tagasi tehtud järeldused ei pruugi enam õiged olla. 2. Avaliku keelematerjali hulk netis on tohutu suur ja väga heterogeenne, nii et representatiivse materjali väljavalimine ei ole kerge ülesanne. 3. Kõige netikeelsemad tekstid on privaatsed dialoogid, mille puhul tulevad arvesse mitmed piirangud (nt andmete muutmine, mis võiksid kõneleja reeta jms).