Vastukaja: nõukogude võimust ei pääse

Andres Laasik

Jaak Allik tõstis üle-eelmises Sirbis (29. XI) sihtasutusena kultuuripõllul toimetavate institutsioonide teema ja arutas väga õigeaegselt nende nõukogude üle, jutustades teravmeelselt nõukogude võimust, mis valitseb sellel juhtimistasandil.

Tõepoolest, sihtasutuste nõukogud on olnud kistud kultuurivaldkonna erilaadsetesse skandaalidesse, mis on avalikkusele enamikul juhtumitel rohkem huvi pakkunud kui nende institutsioonide endi olemasolu ja heakäik. Oma arutluses käsitles Allik sihtasutusi kui osa Reformierakonna „kultuuri lahtiriigistamise” protsessist. See ei ole juriidiliselt päris korrektne, sest näiteks üks teater riigiasutusena või teater riigi asutatud sihtasutusena on kaalukaussidel samavõrd „riiklikud”. Siin kaldub Allik maestro Neeme Järvi eksiarvamuste poole. Tollest jäi Vardo Rumesseni suu läbi mulje, et Järvi ettekujutuses võrdub ERSO sihtasutuseks tegemine peaaegu et mahamüümisega vene oligarhile. Õnneks tuli hiljem õiendus, et Järvil pole midagi sihtasutuse „riikliku” vormi vastu.
Sihtasutus Allikule ei meeldi, kuid ometi on tema loost näha, et ta naudib mõnuga selle eeliseid. Sihtasutused on tänu oma avalikkuse esindajatest nõukogule läbipaistvamad, neist tilgub informatsiooni. Just tänu sihtasutuse nõukogule sai ühiskond teada, et Alliku loetletud juhtkonnavahetused Ugalas ja Nukuteatris käisid ebameeldiva kilina ja kolinaga. Oleks tegu riigiasutusega, oleks teatrijuhi ametissepanemine, suunamine ja mahavõtmine toimunud ministri kabineti seinte vahel ja kogu asi oleks samasugune saladus nagu kahe inimese toimingud magamistoas. Sihtasutused on vaieldamatu samm avatuse ja läbipaistvuse poole.
Alliku pakutud retsept nõukogude tervendamiseks pole seejuures mitte ainult asjalik, vaid ka teravmeelne. Nimelt keelaks Allik seadusega ametnikel ja poliitikutel saada lisatasu oma töö eest nõukogus. Peale kõige muu oleks ju see ettepanek äkki isegi õiglane. Kui ministeeriumiametnik teeb sihtasutuses tööd, mida ta riigiasutuse puhul tegi varem tasuta, siis miks peaks ta nüüd raha saama? Alliku ettepanekul on aga see häda, et see on peaaegu teostamatu. Teatud kohtades on meil poliitika ja bürokraatia nii kokku kasvanud, et ilmutab oma sõltumatut teadvust, mis väljendub vahel võitluses nomenklatuursete huvide eest. Nõukogus kerge raha eest tiksumine paistab ka sellise huvi alla käivat. Ei usu, et sellist ettepanekut oleks võimalik ministeeriumide ja valitsuse kaudu riigikogu ette tirida.
Alliku teine ettepanek, et asutuste nõukogud tuleks veel riigikogu vastavas komisjonis kinnitada pole ka paha, kurja sellest päris kindlasti ei sünni. Võiks veel kaaluda nõukogusse määramise kohustuslikku avaldamist meedias. See seaks ministri silmitsi vanasõnaga „ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes sina oled”. Kaaluda võiks veel nõukogu liikmete määramise delegeerimist mõnda huvigruppi, nii nagu see on avalik-õiguslike asutuste puhul. Mis oleks, kui Eesti Draamateatri sihtasutuse nõukogus oleks näiteks Eesti Näitlejate Liidu esindaja? Kas ta määrataks vastutustundetult? Ei usu. Väikeste juriidiliste lüketega saaks sihtasutused asjast huvitatud inimestele lähemale tuua.
Seda, et nõukogusse määramine käib ligadi-logadi, näitab kas või seegi, et sagedasti oodatakse selleks ettepanekuid juhatuselt, ehk siis kitse võib täiesti vabalt panna kärneriks. Isegi olen saanud ühelt juhatuse liikmelt ettepaneku tulla lugupeetud kultuuriinstitutsiooni nõukogusse, millest pidin huvide konflikti tõttu ära ütlema.
Alliku tõstatatud teema ei puuduta tegelikult sugugi ainult kultuurivaldkonda. Äripäevas oligarhiks nimetatud Neinar Seli äsja ilmsiks tulnud huvid ja kombed Tallinna Sadama nõukogus on ainult üks näide segadusest nõukogude võimu alal. Asjatundlikumad nõukogud mitte ainult ei säästaks ministrit skandaalidest, vaid neid on tõesti vaja – et kala peast mädanema ei hakkaks.

„Nõukogude” võim Eesti kultuuripoliitikas
Jaak Allik 29.11.2013

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=20110