2013. aasta keeleteolised peavad pidu

Aili Künstler

Millised muutused meie keeleruumis rõõmu teevad ja millised mitte nii väga? Olete kõik kutsutud tänasel ema­keelepäeval haridus- ja teadusministeeriumi Kuressaares Saaremaa ühisgümnaasiumis korraldatud keeleteoliste austamise üritusele, millelt teeb algusega kell 14 otseülekande Tartu ülikooli multimeediakeskus.1 Emakeelepäeval on paslik igaühelt eraldi aru pärida tema tegemiste kohta ja kõigilt küsida, millised muutused meie keeleruumis rõõmu teevad ja millised mitte nii väga.

Reili Argus, olite üles antud 2013. aasta keeleteo väärilisena 21 kandidaadi hulgas laste keelelist arengut toetavate mängude eest.2 Teatavasti keel areneb, nii eesti keel kui lapsekeel. Kas eesti kirjakeele n-ö suveräänses arengus on ka tendentse, mida võiks kõrvutada lapsekeele arenguga?
REILI ARGUS, TLÜ eesti keele professor: Lastekeel areneb muidugi palju-palju kiiremini kui muu keel, võimalus üsna lühikese aja jooksul arengut jälgida teebki selle uurimise nii põnevaks. Kui aga võrrelda lapse keelelist arengut ja seda, mis muutub ühiskeeles, siis üks väheseid muutusi, mida kõrvutada saaks, on püüe moodustada võimalikult reeglipäraseid ja läbipaistvaid muutevorme. Nii käänavad lapsed sageli pesa-tüübi sõnu läbipaistvama muuttüübi järgi, nt nimetavas saba, omastavas saba ja osastavas sabat või ka muna, muna, munat. Üldkeeles võib viimasel ajal kohata sama malli järgi sõnade ema ja isa käänamist, näiteks ei ole sugugi harv osastavas käändes vorm emat. Mõlemal juhul püüeldakse regulaarsema ja läbipaistvama muutmismalli poole.
Meie keeleruumis teeb muret väljenduse puisus, kantseliidi vohamine ja kohatine ülearune keelega peenutsemine. Miks on küll on vaja öelda „segmendis on hinnad ülesmäge minevad”, kui saab öelda „selle tootegrupi hinnad tõusevad”. Vähe on kujundlikku kõnet, põnevaid mahlakaid väljendeid kohtab tekstides harva, ikka korduvad ühed ja samad stambid. Rõõmu valmistab aga see, et õnneks julgetakse inglise sõnade asemele eestikeelseid mõelda ja neid ka kasutada.

Olete esimese „Mulgi sõnastiku” projekti­juhina keeleteoliste hulgas. Kui tänapäeva kiires maailmas muutub tohutu kiirusega eesti kirjakeelgi, kuidas on lood mulgi keelega? Kui oluline on see, et sõnastik on sisestatud ka EELexi elektroonilisse süsteemi?
ALLI LAANDE, „Mulgi sõnastiku” tegija: Sõnaraamat jääb Mulgi rahva vaimse monumendina püsima aastasadadeks. 2013. aasta kevadel trükivalgust näinud „Mulgi sõnastik” on esimene Mulgi murde sõnaraamat. See ei jää aga viimaseks, sest juba on käivitunud suure Mulgi sõnaraamatu projekt: esimeses on ligi 5000 märksõna, suurde sõnaraamatusse panemist ootab veel üle 10 000 sõna.
Tihti räägitakse eesti keele säilitamisest ja hoidmisest. Võib kerkida küsimus: milleks tegelda väikeste murdekeeltega? Pealegi on need keeled olnud ikkagi kõnelemise keeled. Siin tuleb aga laiendada oma mõtlemist, sest iga keelemurre on selle kultuuriruumi rikkus ja ilma seda säilitamata on kultuuriruum poolik. Murdekeelte puhul ei saa jälgida ainult vana keelt, sõnaraamatuid tehes töötatakse läbi ka uute tähendustega sõnad ja leitakse vasted või lepitakse kokku eestikeelsete sõnade kohandamises. EELexi keskkond on vaieldamatult hea ja põhjalik –
on vaja, et sõnastikud saab elektrooniliselt kätte.
On suur rõõm elada Eesti riigis, kus suhtutakse suure lugupidamisega eri paikkondade keelemurretesse ja nende säilitamiseks ja arendamiseks on välja töötatud eraldi kultuuriprogrammid.

VeniVidiVici on programm, mis viib lapsed kaheks nädalaks teise Eesti kooli ja teise emakeelega peresse eesmärgiga õppida eesti keelt. Mil viisil sai teoks murrete tutvustamine, milles see seisnes?
TEELE JAKOBSON, VeniVidiVici programmi looja ja eestvedaja: Eesti on väike, aga olemuselt suur ja mitmekesine: on maalilist loodust, erinevaid kombeid, keeli ja murdeid. Noored otsustavad tihti just selle piirkonna kasuks, mille kultuur tundub teistsugune: on sõidetud Tallinnast Värskasse, Järva-Jaanist Vormsile, Narvast Otepääle või Viljandist Kiviõlisse.
Arvatakse, et võru ja setu keel on sama, aga Setu murrak levib rohkem Värska ja Meremäe kandis, Võru murre mujal Võrumaal. Näide: panõ tihätsõlõ rasvast või panõ tialasõlõ vägevät (pane tihasele pekki). See kõik on kaasa toonud õpilastele põnevaid teadmisi ja huvitavat praktikat.
Meie keeleruumis on nii rõõmustavat kui kurvastavat. Mulle meeldivad uute sõnade võistlused, eesti keele õppepäevad ja seminarid. Sõna „kärgpere” on värvikas tabav leid tänapäeva ühiskonnas. Koolides keele rikastamise eesmärgil korraldatud kodukandi keele- ja kultuurivõistlused teevad rõõmu. Hämmastab ja kurvastab, kui avalikult me võtame üle teistest kultuuridest sõnu, seda ise teadmata ning sellele tähelepanu pööramata. Kohati tekib nõutus: kas tahame oma keele nii risustada, et enam isegi aru ei saa? Sõnad in, out, nice, okay ja boyfriend ei vaja ilmselt tõlget, samuti ale, lepo. Mind kurvastab ka eesti kirjakeele valetarvitus, mida ei panda tähele isegi meedias ega suurtel konverentsidel ettekandeid tehes. Üha enam kuuleb vorme majasi, autosi, emasi, kirjasi, sama on sõnadega viit, kuut, mille asemel aina sagedamini kasutatakse viite ja kuute. Armastagem Eestit ja oma emakeelt!

Kas Võrumaa noorte keelelaagris, kus lapsed Vastseliinas kirjanike käe all „keelevarje kirjanduses” taga ajasid, saite jälile ka tänapäeva laste keele varjutajatele-varjundajatele?
KRISTI PETTAI, Vastseliina gümnaasiumi direktor: Võrumaal on traditsiooniks saanud iga-aastased mitmepäevased keelelaagrid VII kuni XII klassi õpilastele, eestvedajateks entusiastlikud õpetajad Mirli Isak, Raili Leesalu, Ester Allas ja minagi. Eelmise aasta novembri alguse õppelaager kandis tõepoolest pealkirja „Keelevarjud kirjanduses”; kutsumegi esinema mitmete elualade esindajaid, sealhulgas keeleteadlasi ja kirjanikke. Eesti keele õpetajatena on meie suurim soov ja püüdlus ikka olnud innustada märkama ja tunnetama keele ilu, näidata keelevarjundite kasutamise võimalusi.
Suhtlemine ladusas ja korrektses kirjakeeles tundub olevat kiiresti arenevas digimaailmas vaata et haruldane asi. Seda enam teeb rõõmu, et on noori, kes tõesti on huvitatud oma emakeele olemusest ja võimalustest, kes põnevuse ja huviga keelelaagrites osalevad, seal tegutsevad ja loovad. Just sellistes noortes näeme õpetajatena meie emakeele maine tagajaid, mistõttu pole pidanud paljuks ka nendesse ettevõtmistesse oma energiat ja aega panustada.

1 Vt http://uttv.ee, ürituse kava http://www.hm.ee/index.php?0513753.

2 Vt http://www.frepy.eu/part_ee.html.