Pealelend: Indrek Reimand, haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse ja teaduse asekantsler

Marek Strandberg

Kas jagate seisukohta, et teadustööga leiba teenivate inimeste arv võib lähiajal märkimisväärselt väheneda sellepärast, et kehtestatud kvaliteedinõuete tõttu ei jätku kõigile enam vahendeid?Ei jaga. Teaduse rahastamine kasvab ju jätkuvalt. Riigi panus kasvab. Seega ei ole pädev jutt, et mingite nõuete tõttu antakse raha vähem. Konkreetsed palgatõusud või personaliotsused on muidugi teadusasutuste otsustada. Samuti on institutsionaalsete uurimistoetuste kasutamine ülikoolides ja muudes teadusasutustes nende enda otsustada. Kõigi rahastamisallikate raames kokku on teadlaste arv asutustes viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud.

Kas haridus- ja teadusministeerium on sellise problemaatikaga tegelnud?
Sel aastal suurendasime baasfinantseerimise mahtu 17,5%. See on kõigi meie poolt teaduse rahastamise põhiliste allikate palgavahenditega võrreldes ligikaudu 4%. Teadusasutused saavad seda kasutada vastavalt oma vajadustele. Mujal on rahastamine jäänud kas samaks või kasvanud.

Millised on tööta jäävate inimeste väljavaated? Kes on rahastamisreeglite muudatuste tõttu tekkiva probleemi lahendaja?
Jällegi – ülikoolide personali- ja palgakorraldus on ju ülikoolide enda teha. Kõikidest aspektidest ülikoolide kui õppe- ja teadusasutuste rahastamine kasvab. Näiteks kõrghariduse tegevustoetus on kolme aastaga kasvanud 96 miljonilt 130 miljoni euroni. Institutsionaalsete uurimistoetuste kogusumma jäi samaks. Üks põhimõtteline muudatus oli, et asutused saavad ise rohkem otsustada, millised uurimisteemad on neile tähtsamad. Toetussummad suurenesid ning asutused saavad kuueaastase toetusgarantii.
On olemuslik, et mõned teemad lõpevad, muidu ei saaks ju miski ka alata. Ja teistpidi, töökohti ka luuakse, mitte ainult ei kaotata. Mulle tundub, et selles ongi kõige põhilisem ootuste ja tegelikkuse konflikt. Teadlaskond ootab, et uusi teemasid avatakse, uusi töötajaid võetakse – ja ka kõik vanad jäävad. Ja nii astmeliselt kuni lõpmatuseni. Kuigi lühikese aja jooksul on see enam-vähem nii olnud ja sellega on harjutudki, siis kahjuks pikemalt on see võimatu. Selle konflikti põhjus ei ole rahastamisreeglite muutus. Suuremad käärid ootuste ja võimaluste vahel oleksid olnud, kui rahastamisreegleid poleks muudetud – väikesed ja killustunud toetused ei lubanud tegelikku ja kvaliteetset uurimistööd tihti täies mahus läbi viia, sihtfinantseerimise tingimuste alusel oleksid kadunud mitmed strateegiliselt olulised teemad.
Rahastamissüsteemi eesmärk on suurendada teadlaste väljavaateid teha head ja kvaliteetset teadustööd. Iga taotlusvooru juures on neid, kes ei saa raha, samal ajal institutsionaalsete uurimistoetuste juures sai ju rahastuse enamik taotlejaid. Baasfinantseerimine hõlmab kõiki teadusasutusi.