Issanda loomaaia kultuuriliste genotüüpide välimääraja

Alvar Loog

Subkultuurid. Elustiilide uurimused. Koostanud ja toimetanud Airi-Alina Allaste. Kujundanud Norman Orro ja Sirje Ratso. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2013. 396 lk.

1.
Nüüdseks suuremas osas linnastunud või vähemalt võrku ühendatud Homo sapiens’e ei defineeri ei indiviidide ega kooslustena juba mõnda aega enam niivõrd etniline ja sugukondlik kuuluvus või lokaalne looduslik ja sotsiaalne ümbrus, vaid pigem globaalne kultuuriline keskkond. Üksikisiku, iseäranis noore inimese võimalusi olla (või vähemalt näida) „täisväärtuslik” subjekt määratlevad eelkõige tema valikud selles keskkonnas. Sealjuures on suuresti tegu piiratud valikutega ning vaid väga vähesed soovivad ja suudavad leida endale midagi väljaspool etteantud menüüd.
Samal ajal kui suurem osa kaasaja õhtumaade nii majanduslikus kui ka vaimses mõttes keskklassistuvast inimkonnast peidab oma teravamad isiksuslikud nurgad (sh suure osa lõpuni teadvustamata ja avastamata jäävast personaalsest esteetilisest maitsest ning seksuaalsest identiteedist) sotsiaalset küpsust, kultuursust ja täiskasvanulikkust markeeriva „normaalsuse” (ehk kombekuse, alalhoidlikkuse, humaansuse ning „hea” maitse) maski taha, toovad minevikust päranduseks saadud iseennast taastootvasse kultuuriruumi värskeid ideid, võtteid ja kuvandeid ning personaalsemat hoiakut peamiselt alamklassi noorte sünnitatud ja edasi kantud subkultuurid.
Klassikalises tähenduses määratleb igasugust subkultuuri eelkõige tahtlik ja teadvustatud alternatiivsus, väärtuseks ülendatud esteetiline, imagoloogiline, ideoloogiline ja/või sotsiaalne nonkonformism. Mitmekülgne siinne subkultuuriveteran Kiwa on kirjutanud seda mõtteavaldust inspireerinud artiklikogumiku tagakaanele trükitud kaassõnas, et subkultuuride puhul on tegu ringkondadega, „mis pole veel kaubastatud, meediastatud või etableerunud”. See on õige ja üldlevinud määratlus, mis toimib ühtlasi hinnangulise kriteeriumina. Mul on aga olnud alati probleem selles varjatud moel sisalduva romantistlik-marksistliku paatosega, esteetilis-ideoloogilises mõttes a priori ette õigeks mõistva ning heroiseeriva eelhoiakuga, mis teeb (dekoratiivsest) mässust kapitalistlike turusuhetega reguleeritud peavoolu ühiskonna ja kultuuri vastu teatud tüüpi vaimse elitismi. Seejuures pole saladus, et kaubastumine, meediastumine ja etableerumine tabavad iga veidigi elujõulisemat ja laiapõhjalisemat subkultuuri kiiremini kui selle loojad ennast sellest distantseerida jõuavad.
Mulle tundub, et kogu meie kultuur, subkultuurid sealhulgas, on kõigis oma „veepealsetes” avaldumisvormides kujundlikult väljendudes nagu valik Coca-Cola, Pepsi, Fanta ja Sprite’i vahel, kus mõni eriti teadlik ja formaati mittemahtuv ostab Dieet-Cola’t või koguni vaarika-Fantat (kuna mõnes kitsamas ringkonnas valitseb usk, justkui oleks sel puhul tegu intellektuaalsema, radikaalsema ja personaalsema otsustusega). Nende Dieet-Cola ja vaarika-Fanta (jäägem selle kehvakese kujundi juurde veel üheks lauseks) tootjate ning tarbijate hoiakutes ja tegevuses on minu hinnangul vaba vaimsuse, läbitunnetatud personaalse maailmapildi ning originaalse eneseväljenduse kõrval häirivalt ja häbiväärselt palju kramplikku avangardsus- ja autentsuspüüet, sisutühja boheemlust ja provokatsiooni, kultiveeritud eksklusiivsust ja elitismi ning mõistagi lõpmatus koguses kriitikavaba epigoonlust – ehk kõike seda, millest taunitud peavool oma auditooriumi enamasti säästab, nii heas kui ka halvas.
Noorte subkultuurideks tituleeritud nähtuste näol on vist eranditult tegu praktiliste valmisvastustega ühele nüüdisaja peaküsimusele: kuidas olla cool ehk kelleks ja kuidas end eluteatris lavastada, milliseks tuunida oma sotsiaalne identiteet? Subkultuuride liikmeid ühendab enamasti teadvustatud oht olla „tavaline”, mingi hall „keskmine”. Lihtsate, käepäraste ja jõukohaste lahendustena on tänapäeva inimese kultuurilist identiteeti kujundavad valikud seotud rohkem imagoloogia kui ideoloogiaga: meie filosoofilised, moraalsed, poliitilised või religioossed tõekspidamised ei huvita enamasti isegi meid endid, küll aga oleme me nii eneste kui ka teiste silmis need, kuidas me riides käime, millist soengustiili eelistame, millist muusikat kuulame, milliseid meelemürke manustame, millises sotsiaalses keskkonnas veedame vaba aega jms.
Kõigi subkultuuride puhul on kitsa grupi „ilmutusest” kujunenud ajapikku eripärane impersonaalne „religioon” koos oma pühakute, apostlite ja dogmadega. Iga alternatiivne eluhoiak ja -avaldus, mis ületab stiili või žanrina subkultuursuse künnise (see paistab nii meedia kui ka sotsiaalteaduse silmis olevat mõistetavatel põhjustel mitte kvalitatiivne, vaid kvantitatiivne määratlus), sulandub umbes samal ajal ning samadel põhjustel peavoolu, kasvab antiteesina dialektilises sünteesis teesiga kokku, muutub turvaliselt piirides püsivaks entroopiaks (nagu metsloom loomaias), saab – seda enamasti endale teadvustamata – osaks ta enda taunitud „normaalsusest”.
Tõeline (sellisena nii ideaali kui ka protsessina idealiseerimist väärt) subkultuur on vist üksnes ühemehesubkultuur: rätsepalõikega taljesse õmmeldud suhe indiviidi ja maailma (sh dominantkultuuri ja teiste subkultuuride) vahel, mis võib – aga ei pruugi! – ühtlasi avalduda lisaks mõtte- ja tundemaailmale mitmetes loomingulise eneseväljenduse või praktilise eneseteostuse viisides, aga ka riietuses, soengus, kõneviisis, isegi kehahoiakus jms. See on mitte ready-made, vaid handmade. Kõik korporatiivse iseloomuga subkultuurid taanduvad sisulises plaanis alati hoiakule stiilis „minu ülikond on parem kui su erakond” ega ole seega intellektuaalses plaanis eriti köitvad.
2.
Küll aga on laiatarbe subkultuurid hakanud viimasel ajal üha enam huvi pakkuma nii ajaloolastele kui ka sotsioloogidele. Grupp Tallinna ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi noori teadlasi on pööranud kollektiivselt oma sotsioloogilise tarkvara ning antropoloogilise metoodikaga varustatud kulturoloogi pilgu Eesti kultuuriruumi näiliste põhjakihtide poole. Professor Airi-Alina Allaste koostamisel ja toimetamisel on valminud 12 artiklit sisaldav kogumik „Subkultuurid” alapealkirjaga „Elustiilide uurimused”.
Sealjuures ei paista alapealkiri olevat mitte niivõrd põhipealkirja täiendavalt avav ja konkretiseeriv laiend, vaid teatud sorti lepitus artiklites kasutamist leidnud teooria ning selle empiirilise objekti vahel. Raamatus kirjutatakse, et „subkultuuride ja dominantkultuuri eristamine on [tänapäeva – A. L.] elustiilide ja arusaamade paljuses võimatu”
(lk 44), „seega on adekvaatsem rääkida elustiilivalikutest” (lk 47) või „skeenedest” (lk 48).
Koostaja kirjutab teost kokkuvõtvas järelsõnas, et kaasatud on „kõik nähtused, mida subkultuuriks nimetada võib” (lk 383). Kahjuks see päris nii ei ole, sest valik piirdub peamiselt muusikastiilide ümber kujunenud levinumate alternatiivkultuuri ilmingutega. Ilmselt seetõttu, et need alluvad uurimisobjektina imporditud teooriatele kõige paremini. Kaasaja rahvusvaheliste subkultuuriliste genotüüpide paljuses on uurijate pilgu ette jäänud peamiselt kõige kirevamate sulgedega liigid: punkarid, metallistid, hiphopparid, hipsterid, klubiinimesed ja motogängide liikmed.
Täielikult ning ilmselt tahtlikult on valikust välja arvatud etnilise, religioosse, sportliku ja erialase taustaga subkultuurid. Samuti ei leia lugeja raamatust ühtegi elu „põhiväärtustest” (seks, toit, ideoloogia jms) tõukuvat subkultuuri: anarhiste,1 skinhead’e, sado­masohhiste, swinger’eid, homoseksuaale,2 tantra-hipisid, globaliseerumisvastaseid, loomakaitsjaid, ökoinimesi,3 ultratest jalgpallifänne jms. Pole ka näiteks mitte skvottijaid või häkkereid,4 üllataval kombel polnud keegi võtnud uurida emosid.
Kogumikus käsitletud Eesti alternatiivsed naismuusikud ning kunstirühmitus Non Grata pole minu silmis mitte „skeened” (ammugi mitte subkultuurid), vaid nähtused. Samuti tundub punnitatuna grupikäitumise strateegiate esitamine subkultuuri pähe erikooli sotsiokultuurilise süsteemi näitel. Artiklikogumiku pealkirjaga on lõdvemalt seotud ka uurimused, mille objektiks on narkootikumide tarvitamine ööklubides ja sõltumatute muusikaürituste korraldamine.
Kuna tegu on koolitöödega, valitseb kogumikus akadeemiline vaatepunkt ning käsitluslaad. Kõik uurimused põhinevad poolstruktureeritud intervjuudel ja osalusvaatlustel ning on oma hoiakute ja tulemuste poolest rohkem historiograafilised ja sotsioloogilised – vaadeldud nähtuste psühholoogilised, esteetilised, ideoloogilised jms aspektid on käsitlemist leidnud kas palju vähemal määral või üldse mitte. Seejuures toimivad need kirjutised tänuväärse empiirilise näitematerjalina grupipsühholoogia uurijatele.
Raamatus kirjutatakse tabavalt (ehkki välismaistele teoreetikutele tuginedes), et: „subkultuure võib mõista mingis mõttes paradoksaalselt kui individualismi kollektiivset väljendamist ja pühitsemist” (lk 107). Selles definitsioonis on implitsiitselt väljendatud ka igasse staatusemarkerina toimivasse subkultuuri automaatselt kodeeritud pinge: kes subkultuuri liikmetest on „õige”, kes kõigest wannabe? Vastused sellele küsimusele aitavad nähtust paremini (seestpoolt) defineerida ning (väljastpoolt) mõista, võimaldavad avada subkultuuri sisemist dialektikat ning arenguloogikat. Kogumikus esitatud ülevaadetest on see aspekt kõige paremini välja toodud hiphopparite ja motogängide puhul. Kõigis artiklites on teema sisuliseks avamiseks kasutatud „subkultuurilise kapitali” mõistet ning näidatud, kuidas see sünnib ja toimib.
Kõiki artikleid võib hinnata õnnestunud katsena panna imporditud teooria riimuma kohalikest oludest pärit empiirilise materjaliga. Ehkki üleilmsete subkultuuride kodunemist Eestis tõlgendatakse peaaegu kõigis uurimustes glokaliseerumise, mitte globaliseerumise ilmingutena, saab artikleid lugedes ilmselt selgeks ka neile, kes seda enne ei teadnud, et angloameerika alamkihtide teismeliste algatatud subkultuuriliste hoiakute, esteetika ning praktika elujõuliseks osutunud vohamine Eestis pole mitte orgaaniline kohalik kultuuriprotsess, vaid enamasti kõigest ärksamate „pärismaalaste” teadveloleku praktiline (ning hilinenud) manifestatsioon mujal maailmas toimunu/toimuva kohta.
Nagu klassikalised antropoloogilised tööd hõimuühiskondadest ei pea sihtgrupina silmas oma empiirilist objekti, on ka kõnealune kogumik ilmselgelt mõeldud eelkõige neile, kes seisavad väljaspool. Vaatlusaluste subkultuuride liikmeil siit midagi uut ja huvitavat lugeda ei ole. „Normaalsele” peavoolu inimesele võib see artiklikogumik olla aga ühtaegu nii issanda loomaaia kultuuriliste genotüüpide välimääraja kui ka retk kultuuri hämarate ja „ebakultuursete” avalduste juurde. Leian, et väljaspool akadeemilist stiilipuhtust (mis tingib suure hulga tavalugejale tüütuid kordusi, teoreetilist žargooni ning viiteid) on nende artiklite suurim väärtus vaatlusaluste subkultuuride siinse ajaloo kogumine ning jäädvustamine.
Raamatut lugedes jäid silma mõned faktivead või tõlgenduslikud küsitavused. Näiteks ei ole hiphop ja gängstaräp samastatavad (lk 62–63), ansambel Psychoterror ei näinud ilmavalgust mitte „1990. aastate teisel poolel” (lk 102), vaid aastal 1991, Eestis ei hakatud 1990. aastate I poolel kõigepealt räppima mitte inglise (lk 169), vaid ikkagi eesti keeles (seda tegi Cool D). Väga kummastav oli lugeda järgmist mõttekäiku: „võib fantaseerida, et nii, nagu omal ajal eraldus metal muust roki-skeenest, kuna oli tekkinud kriitiline mass subkultuuri liikmeid, võivad täna, mil metal on saavutanud peavoolumuusika staatuse, eralduda metal’ist elujõulisemad alamgrupid, mis moodustavad omaette identiteedi ja väärtussüsteemiga subkultuure” (lk 140). Sündmus, mille võimalikku toimumist autor arglikult ette püüab ennustada, toimus tegelikult juba üle 30 aasta tagasi koos thrash metal’i sünniga. Tean omast käest, et black metal’i, grindcore’i ja power metal’i austajail (kui tuua suvaline näitekolmik) pole ühtegi ühist jututeemat, kui nad mõistagi just naistest, ilmast või jalgpallist ei räägi; nad tajuvad kuulumist ühte kultuuri umbes sama palju kui väljaspool Euroopat kohtuvad soomlane, kreeklane ja iirlane. Ehk: metal on subkultuurina lõhenenud juba ammu ligemale kümneks üksteise suhtes peaaegu täielikult autonoomseks subkultuuriks.
Viimase näitega soovin targutamisvajaduse avaliku rahuldamise kõrval osutada, et subkultuuride (nagu iga nähtuse) puhul läheb asi tõeliselt huvitavaks alles siis, kui kirjeldus jõuab pool- ja veerandtoonideni. Selleks kõnealuse kogumiku artiklites nende suhtelist lühidust ning teooriakesksust arvestades pole eriti ruumi jäänud. Seega saab see loodetavasti olema järgmiste uurimuste teema, millel on küllalt põhjust tõukuda muu hulgas ka kõnealusest teosest.
Subkultuuri mõiste ise on aga oma aja ära elanud: tegu on ühe osapoolega modernistlikust kultuuriruumist pärit binaarsusest, mida tegelikkuses enam sellisel kujul eriti ei kohta. Nagu näiteks „kõrge” ja „madala” eristamine kultuuris ei aita seegi mõiste tänapäeval enam suurt midagi kirjeldada, piiritleda või nimetada. Ja akadeemiliselt oleks vist hoopis huvitavam, ehkki mõõtmatult keerulisem portreteerida hoopis selle binaarsuse teist poolust, nn peavoolu, seda kõikehõlmavat, ent samas nii tabamatut fantoomi. Mina tahaksin väga lugeda osalusvaatlusi ja intervjuusid „keskmiste” inimestega.

1 Eesti viimase veerandsaja aasta vabastusliikumistest on kirjutanud Hasso Krull artiklikogumikus „Nullindate kultuur I: teise laine tulemine” TÜ Kirjastus, 2012.
2 Väga hea ülevaate homoseksuaalide kultuurilisest identiteedist annab Igor Koni raamat „Kuuvalgus koidikul”. Ilo, 2004.
3 Selle teema kohta on ilmunud artiklikogumik „Öko­kogukonnad retoorikas ja praktikas. Elustiilide uurimused”. TLÜ Kirjastus, 2011.
4 Selle teema kohta on eesti keelde tõlgitud Pekka Himaneni raamat „Häkkerieetika ja informatsiooniajastu vaim”. Kunst, 2003.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht