Vasakust või paremast ajupoolkerast mõjutatud maailmanägemine?

Silver Teinbas

Evolutsiooniteooriast loodusteadustes ja humanitaarias geeni-meemi analoogia ja selle kriitika näitel

Inimkonna mõtteloos on toimunud vähemalt kolm-neli suuremat revolutsiooni, mis on muutnud nii inimese minapilti kui ka arusaama ümbritsevast.
Revolutsioonide eestvedajateks olid Mikołaj Kopernik (1473–1543), Charles Darwin (1809–1882), Sigmund Freud (1856–1939) ja Alan Turing (1912–1954). Esimene tõi inimese maailma keskmest Päikesesüsteemi – ja hiljem kogu universumi – äärealale, teine tõstis inimese n-ö unikaalsena loodud seisusest teiste loomade sekka. Kolmas näitas, et inimesele justkui ainuomane „teadvustatud ratsionaalsus” on pelgalt illusioon ning viimane muutis inimese arusaama reaalsusest. Objektide ja protsesside eksistentsi kriteerium ei ole enam muutumatus, nagu arvati vanakreeka kultuuris, või tajutavus viie meele abil, nagu modernses filosoofias, vaid idee, et igasugune eksistents võib põhineda üksnes teataval informatsiooni olemasolul ning igasugune elu ja eetika taandub põhimõttele soodustada informatsiooni säilimist mis tahes kujul (bioloogiline elusorganism, kunstiteos vms). Igasugune olemasolu on püha ja see olemasolu ei tarvitse olla sugugi otseselt füüsiline, käega katsutav, vaid võib olla ka virtuaalne. Inimese identiteet ja olemus põhineb suuresti ümbritseva mitmekülgse infosfääriga ühenduses olemises, inimene pole enam ammu midagi eraldatut või eraldiseisvat. Nii nagu objektid ja protsessid on defüsikaliseeritud, nõnda on ka inimesest saanud üks informatsioonikandjaid, levitajaid ja liike teiste seas.
Siinkohal võime märgata tendentsi kalduda teatavasse abstraktsusse: sarnaselt industriaalrevolutsioonist alguse saanud võimalusega muuta enam-vähem kõik ümbritsevast keskkonnast asendatavaks, taastoodetavaks, muutes ja kaotades järk-järgult objektide unikaalsust, nõnda võib järjest enam märgata võimalusi taandada kogu elu, loomine, looming ja evolutsiooniprotsess pelgalt matemaatilistele algoritmidele, funktsioonidele ja matemaatilisele tõenäosusele. Ka astronoomias räägitakse „eluta mateeria evolutsioonist. Mitte alati ei olnud mateeria omadused niisugused, nagu me neid nüüd tunneme. Ja mitte alati ei ole füüsikaseadused olnud niisugused nagu praegu”.* Teisisõnu: informatsioon on füüsikas, bioloogias ja evolutsioonis esmane, inimene kui juhuslik tulem eelnevast on teisejärguline.
Evolutsioonibioloog Richard Dawkins väidab oma raamatus „Isekas geen” (1976), et humanitaarteadusi õpetatakse jätkuvalt sedaviisi, justkui Charles Darwin poleks iial elanud. Iseäranis puudutab see küsimust elu mõttest ja seda „mis on inimene?” – küsimused, millega humanitaarteadused on harjunud rinda pistma ja millele vastamine peaks vähemalt üldjoontes arvesse võtma ka Darwini loodusliku valiku teooriat, s.t asjaolu, et inimene on arenenud pika geoloogilise aja jooksul ja et kõigel inimlikul on olnud oma evolutsiooniline põhjus, kasulikkusfunktsioon – DNA ellujäämine.
Koos Dawkinsi „Iseka geeni” ja Edward O. Wilsoni raamatuga „Sotsiobioloogia: uus süntees” tekkisid 1960. – 1970. aastatel esimesed katsed bioloogiat ja sotsioloogiat omavahel ühendada. Erinevalt Wilsonist keeldub Dawkins oma raamatus otseste inimeste ja loomade vaheliste paralleelide tõmbamisest ning väidab, et inimesed on õppinud oma nn isekate geenide vastu mässama. Ideest, et loodusliku valiku funktsionaalseks üksuseks ei ole mitte grupp ega indiviid, vaid geen, võrsus idee memeetikast: küsimus sellest, kas ka inimkultuuri ei võiks suunata samalaadsed mehaanilised protsessid nagu bioloogilises evolutsioonis. Teisisõnu: nii nagu mis tahes bioloogilise olendi tõenäosuslikku käitumist (nt altruismiakti, suhtumist oma liigikaaslastesse või käitumist soo jätkamise huvides) võib välja arvutada antud olendi geneetilisest sugulusest lähtuvalt, niisamuti võiks samasuguseid protsesse täheldada ka nõnda kompleksses süsteemis, nagu seda on inimkultuur.

Kas inimkultuuri suunavad mehaanilised protsessid?
Dawkinsi ja memeetikaidee edasiarendajate mõte on lihtsam, kui esmapilgul paistab: memeetika põhineb imitatsioonil. Imitatsioonil kui oskusel on evolutsiooniprotsessis olnud omad eelised: selle asemel et kõike ise järele proovida, on kasulik oma liigikaaslaste käitumise põhjal õppida, kujutleda ja saadud informatsiooni jagada. Sellel omakorda põhinevat inimliigile ainuomane keel ja abstraktne mõtlemine, võime panna end teise inimese olukorda ja empaatia. Iseäranis annab teooriale vürtsi Robin Dunbari 1995. aastal avastatud seos gruppide suuruse ja aju suuruse vahel primaatide seas ning nn peegelneuronite olemasolu, mis avastati 1980.– 1990. aastatel.
Susan Blackmore’i 1999. aastal esitatud teooria memeetikast („Meemimasin”) on tõenäoliselt üks tuntumaid ja algupärasemaid memeetikateooria edasiarendusi. Blackmore lähtub suuresti Dawkinsi algsest, umbes 10-leheküljelisest memeetikateooria visandist ja lisab algvariandile hulgaliselt toetavat materjali. Idee on lühidalt järgmine.
Bioloogilist ja kultuurilist evolutsiooni võib määratleda kui kaht eri tüüpi replikatsiooniprotsessi. Kui bioloogilist elu saab taandada isekopeeruva molekuli juhuslikule tekkele nn ürgsupis ning sellele järgnenud DNA kopeerumismehhanismi võidukäigule ja enneolematule vohamisele meie planeedil, siis võib ka kultuuri näha kui teatavat kopeerumismehhanismi saadust. Kui esimesel juhul on selektsiooniühikuks geen, siis meemi kui geeni analoogia puhul on tegu imitatsiooniühikuga. Kui tõepoolest võib inimese aju võrrelda nn ürgsupiga, millest sai alguse bioloogiline elu ja selle määratu vohamine, siis aitaks ajus toimuvate mustrite vohamine seletada seda, miks on inimestel nii keeruline oma mõtteid kas või hetkekski peatada, miks võis minevikus toimuda inimaju nõnda hüppeline suurenemine ning miks on mõttetu imestada nt mõningate moeröögatuste populaarsuse ja leviku üle: geenid ja meemid lihtsalt paljunevad ja ongi kõik. Sellele kõik taandubki, ilma igasuguse muu eesmärgi või lisamõtteta.
Lisaks väidab Blackmore, et evolutsioonis kui protsessis on oluline evolutsiooniline algoritm, mitte niivõrd materjal, millele toetudes evolutsioon toimub. See omakorda võimaldab luua tõeliselt universaaldarvinistliku teooria, mille järgi nii eluta mateeria kui ka elu kulgeb informatsiooniliste olemite, olendite ja protsesside najal lihtsamatest keerukamateni ning mille aluseks on võrdlemisi lihtsad ja abstraktsed nõuded evolutsiooniprotsessi algmaterjalile: päritavus/kopeeritavus, varieeruvus ja valik.

Liigume selles suunas, justkui meemid eksisteeriksid
Põgusalt ka paarist mõneti ebatraditsioonilisest vastuargumendist memeetikateooriale. Esiteks MYH16 geeni avastamine Hansell H. Stedmani poolt 2004. aastal, mis näitab, et üheks inimaju suurenemise põhjuseks võib olla hoopis geneetiline mutatsioon umbes 5,3–2,4 miljonit aastat tagasi, mis mõjus halvavalt koljut kooshoidvatele ja lõualihastele, mis omakorda tegi võimalikuks aju suurenemise. Ilma neid lihaseid kahjustava mutatsiooni tekketa poleks aju suurenemise ja intelligentsuse kasv võimalik olnud.
Teiseks võib viidata Iain McGilchristi 2009. aastal ilmunud raamatule „Meister ja tema saadik: jagatud aju ja läänemaailma loomine” („The Master and His Emissary: The Divided Brain and Making of the Western World”), kus autor loob seoseid inimaju poolkerade ja lääne kultuuri arengu vahel, kritiseerides muu hulgas memeetika ekslikku arusaama imitatsioonist kui kopeerimismehhanismist. „Me oleme imitaatorid, mitte koopiamasinad,” kirjutab McGilchrist, „inimlik imitatsioon ei ole orjameelne. See ei ole mehaaniline, surnud, perfektne, lõpetatud protsess, vaid miski, mis toob koopiasse ainulaadsust ja varieeruvust ja mis ennekõike püsib elus, sest lähtub alati konkreetsest kontekstist ja unikaalsest inimindiviidist.”
Üksühene kopeerumismehhanism saab McGilchristi sõnul eksisteerida üksnes vasakust ajupoolkerast lähtudes, seevastu imitatsioon põhineb ennekõike parema ajupoolkera spetsiifikal. Sellega on sisuliselt välistatud isekopeeruva imitatsioonmeemi neuroloogiline substraat.
Lõpetuseks, võttes arvesse inimaju plastilisust, Blackmore’i eeldust memeetikale, et kopeerumismehhanism pole oluline, vaid tulem; samuti McGilchristi diagnoosi kaasaegsele ühiskonnale, mil inimene liigub nii sisemiselt kui välise keskkonna mõjul üha enam vasakust ajupoolkerast mõjutatud maailmanägemise suunas, võib öelda, et ehkki meeme selle termini ranges tähenduses ei eksisteeri, siis vahest liigume üha enam selles suunas, nagu meemid eksisteeriksid, seda sealjuures ise teadvustamata, sest vasak ajupoolkera on pime kriitika ja laiema pildi osas ning lähtub üksnes sellest, mida juba eelnevalt teab – luues ja kopeerides justkui memeetilist käitumismustrit iseenda teadvuse lahutamatuks osaks.
Nagu märgib McGilchrist ühe oma loengu lõpus: „Kunst muutub kontseptuaalseks, sellel puudub visuaalne sügavus, sest vasak ajupoolkera ei taju sügavust, muusika taandub pelgalt rütmile, sest rütm on ainus aspekt muusikas, mida vasak ajupoolkera suudab haarata, mitte aga harmooniat või meloodiat; keel muutub üha abstraktsemaks ja üha enam puudub keeles referent ehk see konkreetne ja unikaalne isik või asi, millele viidatakse.”
Näib, et inimese ainus võimalus võidelda hävitava entroopia ehk ennustamatuse vastu on luua illusioon, et kõik taandub informatsioonilis-mehaanilistele protsessidele.

* Õiglane, Harry-Hartwig (2003); Füüsikaseaduste evolutsioon kogumikus „Universumi mikromaailm”, koostanud-toimetanud Jaak Lõhmus ja Rein Veskimäe.