Inimõigused ja poliitkorrektsus

Kari Käsper

IRLi poliitik Mart Nutt, keda miskipärast nii ei tituleeritud, kommenteeris viimases Sirbis1 poliitiliselt korrektse uuskeele teemadel mitmeid inimõiguste ja vähemuste õigustega seotud küsimusi. Muu hulgas väidab ta, et keelepiirangutega üritatakse suunata inimeste mõtlemist ideoloogilistel põhjustel. Tegelikult on just Mart Nutt ja tema mõttekaaslased need, kes üritavad näilise objektiivsuse varjus kehtestada oma poliitilist nägemust nii inimõigustest kui maailmast üldiselt.

Nimelt saatis Mart Nutiga seotud Inimõiguste Instituut eelmise aasta 6. novembril justiits-, kultuuri-, sise-, sotsiaal- ja välisministeeriumi kantsleritele ja Eesti Keele Instituudi juhile kutse nõupidamisele, et arutada inimõigustega seonduvat terminoloogiat. Nuti mõttekaaslaste Mart Rannuti koostatud ja instituudi juhi Vootele Hanseni allkirjastatud kirjas väideti, et karistusseadustiku muudatuste raames on kasutatud „mitmeid väärarusaamu tekitavaid termineid (nt vihakõne, viha õhutamine jm)”. Samuti väidetakse kirjas, et juba on kasutusel mitmeid väärtermineid, „nt rahvusvähemus, mis tegelikult ei pruugi olla vähemus”. Kutses on veel kirjas, et „[t]erminid legitimiseeritakse nende sisestamisega ESTERMi andmebaasi”. Samuti on plaanis termineid levitada ja tutvustada nii inimõigusspetsialistide kui ametnike suunal.2 Kui see pole eriti räige ja läbipaistev katse suunata keelekasutusega ideoloogilistel põhjustel mõtlemist, siis mis see on? Rääkimata sellest, et see oli suunatud riigile, mille abil siis teistele vabaühendustele ja ühiskonnale oma arusaamu peale suruda.

Ilma konkursita aastas veerandi miljoni euroga heldelt riigi rahastatud Inimõiguste Instituudil pole tegelikult ette näidata mingeid erilisi tulemusi ega koonda see ka inimõiguste valdkonna pädevust, mistõttu ei saa seda pidada kuidagi sõltumatuks või mõjusaks vabaühenduseks. Selle asemel kasutavad seda platvormina oma ideoloogia levitamiseks justkui objektiivsete ja sõltumatute ekspertidena nii Nutt kui teised tema mõttekaaslased.

Eelnevast tulenevalt on oluline selgitada, et tegelikult ei ole inimõiguste kohta ühest käsitlust. Laias laastus on Marie-Bénédicte Dembour toonud välja inimõigusi uurivate teadlaste neli koolkonda.3

Traditsiooniline koolkond, mille kohaselt inimõigused on loomuõigusest tulenevad universaalsed inimõigused, mis on inimestel olemas, hoolimata sellest, kas rahvusvahelised konventsioonid ka neid inimõigusi alati konkreetselt kaitsevad. Selle koolkonna arvates on inimõigused olemas sõltumata meie soovist või valikutest, ning peame pidevalt püüdlema parema inimõiguste kaitse suunas ning järk-järgult kaitsma neid ülemaailmselt. See ideoloogia on maailmas domineerinud 1948. aasta ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonist alates.

Deliberatiivse või kokkuleppelise koolkonna veendumuse kohaselt on inimõigused need ja ainult need, milles riigid on üleilmsetes või regionaalsetes konventsioonides kokku leppinud. See koolkond kerkis esile sajandivahetuse paiku ning on riikide hulgas üha populaarsem, sest võimaldab oma kohustusi inimõiguste kaitse osas piirata ning õigustada ka regionaalseid ja kultuurilisi erinevusi inimõiguste valdkonnas. Tegemist on pigem funktsionaalse arusaamaga, mille puhul inimõigusi nähakse ühiskonnakorralduse ühe vahendina.

Kolmas, nn protestikoolkond näeb inimõigusi rõhutud gruppide olukorra parandamisena. Selle ideoloogia kohaselt kasutavad riigid inimõiguste konventsioone ära, et piirata inimõigusi, eriti vähemusgruppide omi. Inimõigused on seega ühiskondliku klassivõitluse vahend. Nende kõrval on ka diskursuskoolkond, mis suhtub inimõigustesse kui mööduvasse sotsiaalsesse kon­struktsiooni, mis on mõttekas asendada mõne teise, sobivamaga. Viimased kaks on vähem levinud käsitlused.

Tõenäoliselt saab laiendada seda klassifikatsiooni ka inimõiguslastele endile. Mart Nutt ja tema mõttekaaslased esindavad suhteliselt selgelt de­libe­ratiivset vaadet, mis ei ole kaugeltki mitte ainus, kuigi riikidele ehk kõige mugavam, sest võimaldab inimõigustega seotud kohustusi oluliselt piirata.

Seejuures läheb Mart Nutt kaugemale eksiarvamuste levitamisel kui deliberatiivne koolkond. Ta kirjutab viitega Nõukogude Liidule, et totalitaarsetes režiimides käsitleti inimõigustena ka riigi pakutavaid hüvesid, jättes ebaõige mulje, justkui sotsiaalsed õigused polegi inimõigused. Teadlikum lugeja võib selle lihtsalt ümber lükata, vaadates kas või põhiseaduses sätestatut, aga ehk tuleb selgitusega alustada veel kaugemalt. Bipolaarses, läänt ja ida vastandavas maailmas oli tõesti nii, et kapitalistlikud lääneriigid pöörasid enam tähelepanu poliitilistele ja kodanikuõigustele, kommunistlik blokk väärtustas aga kultuurilisi ja majanduslikke õigusi.

Pärast külma sõja lõppu kinnitati 1993. aasta inimõiguste maailmakonverentsil inimõiguste jagamatuse põhimõtet ja sealtpeale on maailmas prevaleeriv nägemus siiski see, et inimõigused on omavahel seotud ja sõltuvad teineteisest.4 Väga keeruline on kasutada sõna- ja arvamusvabadust, kui inimene ei oska lugeda või kirjutada või peab elama vaesuses. Näljahädad leiavad aga aset nendes riikides, kus inimestel pole võimalust valimistel oma riigi juhtimist mõjutada. Seega on Nuti kitsas käsitlus pärit külma sõja mentaliteedist.

Samuti väidab Nutt, et vähemuste nimetamine sõnadega, mis nende endi arvates neid halvustavad (nagu „neeger” mustanahaliste kohta või „mustlane” roma päritolu inimeste kohta), on täiesti sobilik. Väites, et tegemist on justkui pseudoprobleemiga, loob ta ise vähemuste suhtes sallimatust ning marginaliseerib neid.

Ei saa olla midagi selle vastu, et inimõigustest räägitakse demokraatlikus pluralistlikus ühiskonnas erinevalt ning saadakse sellest ka erinevalt aru. Ohtlik on aga see, kui ühte kitsast ja pigem piiravat käsitlust peetakse vajalikuks kehtestada erinevate vahenditega ühiskonnas ainuõigena, kasutades selleks muu hulgas „terminoloogia korrastamist” ja esinedes ajalehes erapooletu inimõiguste eksperdina.

Autor on Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja, kuid väljendab artiklis isiklikke vaateid.

1 Aili Künstler, Oi, mis ma nüüd ütlesin! ehk Poliitiliselt korrektne uuskeel. – Sirp 23. V 2014.

2 Keele kaudu on mõtlemist proovinud mõjutada rahvusvaheliselt ka Eesti riik, kasutades Eesti suure hulga kodakondsuseta inimeste kohta eufemismi „määratlemata kodakondsusega isik”.

3 M. B. Dembour,. What are human rights? Four schools of thought. – Human Rights Quarterly, 2010 nr 32(1), lk 1–20.

4 http://www.ohchr.org/EN/Issues/ESCR/Pages/AreESCRfundamentallydifferentfromcivilandpoliticalrights.aspx.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht