Kui halvad on onu Sam ja lääne demokraatia?
Timothy Snyder, meilgi tuntud mõjuva raamatu „Veremaad” autor ja väljaande New York Review of Books peaeksperte totalitarismi läbinud ühiskonna alal, esitab NYRB blogis (eesti keeles Vikerkaar 2014, nr 6) pildi ukrainlastest, kes vabadust igatsedes on suunanud pilgu Euroopasse. Erinevalt lääne inforuumis elavatest Lvivi või Kiievi üliõpilastest ei ole suuremal osal Ukraina läänepoolsetegi agraarpiirkondade elanikest Euroopas toimuvast eriti head ettekujutust, rääkimata sellest, et nad oleksid läänes käinud. Nagu märgib hiljutises New Left Reviewle antud intervjuus noor Kiievi sotsioloog Volodõmõr Ištšenko, suunab poolevalikut tihti maine soov väljaspool Ukrainat tööd leida jms. Kuid eks unistuste kohatine ähmasus ja argisus ole olnud iseloomulik teistegi idaeurooplaste vabadusihale.
Ometi on eesriidetaguste rahvaste udune vabaduse- ja kauguseigatsus võrreldamatult tervem kui paljude kosmopoliitiliste intellektuaalide seas levinud pime ja sõge oma ühiskonna vastu suunatud võitlus, väikeste erinevuste nartsissism, mis areneb niikaugele, et ollakse nõus olema ei tea kelle poolel, kui õnnestuks vaid põrmustada oma kodumaised vastased. Isiklik kibestumine moondub abstraktsete tühjade tähistajate nagu instrumentaalse tarbimisühiskonna või USA vastu koondatud vihkamiseks, kuni jõudude osas, kellele oma unistustes ja võitluses toetuda, kaovad kriitiline meel ja piirid.
Olen aeg-ajalt harjunud vaatama trotskistlikku portaali „Üleilmne sotsialistlik veebileht” (www.wsws.org). WSWS annab ühe võimaliku ettekujutuse, milline võiks olla idealistlik, vaba ajakirjandusega, diktatuuri ja korrumpeerumiseni veel mitte langenud sotsialismiüritus. Väga naljakad, tänapäeval lausa punasesse raamatusse kandmist väärt on veebikülje sotsrealistlikud kultuurikäsitlused. Vaimutöölt eeldatakse jätkuvalt töölisklassi vaevade vähendamist teenivat naturalismi ja ühiskondlikku närvi. Sotsiaalsust nõutakse ka muusikutelt, seejuures käsitletakse igasuguse valehäbita võrdsetel alustel Beyoncé viimast helikandjat ja Sibeliuse plaadistusi. Ei saa salata, et nii üks kui teine moment on omamoodi huvitav. Seejuures saab aga Woody Alleni viimane film kentsakalt nahutada reaalse maailma asemel kujutluseulma takerdumise eest.
Arvukatele veidrustele vaatamata pakub WSWS vaatenurki ja fakte, mis ei ole ingliskeelses meedias kuigivõrd esil. Portaali lähenemislaad on päevalehtede omast sügavam ja analüüsivam, meelelahutuse- ning kommertsreklaamivaba. WSWS näeb end võitlemas töölisklassi nimel varandusliku ebavõrdsuse vastu ning põhivaenlastena ses ürituses nähakse, jumal paraku, USAd ja ELi. Arvamata, et kõnealune missioon, olgugi naiivselt nürimeelne ja silmaklappidega, on täiesti mõttetu, jääb ometi arusaamatuks, miks on võitluses nimetatud vastastega lausa kõik hea ja õigustatud.
Enne Maidani sündmusi olid WSWSi Venemaa käsitlused pigem tasakaalukalt kriitilised. Kuivõrd portaal on rajanud oma arusaamad trotskistlikule vundamendile, on seal olnud pidevalt esil stalinlikul antidemokraatlikul bürokraatial põhineva kommunismisüsteemi hukkamõist. Muu hulgas just stalinismiga flirtimise pärast on õigustatult WSWSi hambus olnud ka Slavoj Žižek ja Alain Badiou. WSWSi peatoimetaja David North on püüdnud kommunismi kokkuvarisemise järgse Venemaa najal näitlikustada Trotski teesi, et stalinism päädib kapitalismi taastamisega. Putin on saanud lisaks autoritaarsusele ja opositsiooniliidrite tagakiusamisele sarjata veel arvukate pattude eest, nagu vene ühiskonnas leviv valitsuse toetatud paremäärmuslus, immigrantidevastased hoiakud, kiriku liigne mõju, homoseksuaalide tagakiusamine, aga ka Stalingradi lahingu aastapäevaga kaasnenud stalinismi ülistamine ja selle peale ehitatav uusnatsionalism.
Clara Weiss on WSWSis teravalt sõna võtnud ka niisugustel teemadel nagu Venemaa suur varanduslik kihistumine, riigipensione ja tervishoidu ning haridust tabav kasinuspoliitika oligarhide rikkuste taustal, privatiseerimised ja tasuliseks muutumise ilmingud niigi äärmuskapitalismile omase osakaaluga rahastatud tervishoiusüsteemis, ametiühingute korraldatud streigid väikeste palkade vastu jne. WSWSi tähelepanu on pälvinud isegi Venemaa teaduste akadeemia ja kultuuri alarahastamine NLi aegadega võrreldes ja teised teemad, mida muidu nii Venemaa mustamise aldis lääne ja Eesti meedia sageli tähtsaks ei pea. Kuna WSWS vastab traditsiooniliselt lausa hüsteeriaga sammudele, mis kas või kaudseltki näivad suurendavat sõjaohtu (iseenesest ju väga sümpaatne), siis on ka Venemaa plaanid sõjajõude moderniseerida ja sõjaliste kulutuste märkimisväärne kasv ja osakaal pälvinud väljaandes kriitikat.
Krimmi annekteerimise ja sõjalise kallaletungi järel Ukrainale on Venemaast WSWSis saanud aga veatu ohver, kes peab kangelaslikku võitlust Ukraina fašistide ja USA imperialismi vastu. Raske on selgelt aduda, mis on selle jäiga ja varjunditeta poolevaliku taga. WSWS on kestvalt püsinud seisukohal, et suhetes tuumariigi Venemaaga peab olema alalhoidlik mis tahes kontekstis. Küllap on niisuguses hoiakus oma tõde. Ülejäänud põhjendusi Venemaa taha asumiseks on aga vaevalt võimalik mõista. WSWS on trotskistidele iseloomulikult kosmopoliitilisel-internatsionaalsel positsioonil olles pigem tauninud rahvuslust, kuid juba mainitud totalitarismi ja fašismi paremaid tundjaid Timothy Snyder on NYRB blogis mitu korda näidanud, kui kaugel on ukrainlased äärmuslikust fašismist-natsionalismist, eriti kõrvutades Venemaa või ka Euroopaga. Fašistlikuks riigipöördeks ei pea võimalikuks Kiievis aset leidnut nimetada ka NLRi intervjueeritud vasakpoolne Kiievi sotsioloog Ištšenko.
WSWS käsitleb lääne huvi Ukraina vastu üheselt imperialistlikuna. Tuuakse välja, et Ukraina keskmine tunnipalk (2,5 eurot) on väiksem kui Hiinas (3,17 eurot), mistõttu Saksamaa (tunnipalk 35,6 eurot) ja lääs ihaldavad Ukrainat odava tööjõu maana ning selle hõivamise korral saab nõrgestada ka Venemaad, valmistades ette mõlema piirkonna koloniseerimist. Pidevalt on hambus IMF, kes röövivat Ukraina vaestelt viimse. Ka Ištšenko arvab NLRis, et USA neoimperialismi valitsedes kaotab Ukraina rahvuskultuur toe. Nimetatud hüsteeriat külvates ei panda tähele vähimaidki vastuargumente. Ei seda, et 20 aasta eest Ukrainaga peaaegu samal pulgal olnud Poola edeneb „lääne imperialismi” küüsis majanduslikult mitu korda paremini ja et eesti rahvuskultuur õitseb neoliberalismi tingimustes nagu ei iial varem.
Mitte ainult Rein Müllerson, vaid koguni Fukuyama on teada andnud, et IMFi ja demokraatia rajatud teed pole kõikjal siledaks osutunud. Mitmeid IMFi Eesti kohta käivaid raporteid süvitsi lugenuna aga väidan, et Jürgen Ligi ja tema ümber kogunenud ekskommarid ning noorpürjelid on palju neoliberaalsemad ja teenivad imperialismi usinamalt kui IMFi ametnikud oma soovitustes Eestile. Ligi olgu firmaautode jm osalise käibemaksustamise eest tänatud, ent see on ju suunatud kohalike väikeettevõtjate vastu, kel meie parteikeste rahalise toetamise potentsiaali ei ole. Võõraste suurfirmade jaoks on Eesti endiselt maksuparadiis. Ja SKT kasvu ihas meie eraisikutele ebaproduktiivse laenukoorma on pähe määrinud ikka Reformierakond, IMF on selle eest hoopis tõsiselt hoiatanud. Pähemääritu pealt teenitud kasumilt maksude mittevõtmist on mitmete maailmas ainulaadsete seadustega toetanud samuti Reformierakond, mitte nõudnud EL või IMF. Ka Eestile viimastel kümnenditel iseloomulikku, arenenud maailma kontekstis pigem liiga suurt, kohati Venemaaga võrreldavat kihistumist ei ole nõutud läänest, vaid oleme selle ise tekitanud, püüdes olla paavstlikumad kui paavst ise.
WSWS on imperialismi edasitungimise hirmus läinud aga sedavõrd pöördesse, et näeb isegi Venemaa valgeks võõbatud Kamazi aktsioonis õilisakti, tootes ohjeldamatult uudiseid, kuidas fašistid ei lase abi sisse. Nii on muututud oma lääneliku tugitoolitarkusega idaeurooplase silmis naeruväärseks. WSWS on loonud aga vankumatu ja ühemõtteliselt hukkamõistva rindejoone vähemasti stalinismi suhtes. Paraku ei ole läänes puudust ka mõjukatest intellektuaalidest, kes meenutavad USA ja imperialismiga sõdides igatsevalt Stalinit ja Maod.
Venemaa pole eales soovinud tunnistada, et vene rahva kangelasliku fašismivastase võitluse taustal jäid tema hingele kümned miljonid süütud lihtsalt lolluse, saatanlikkuse ja lausa lusti pärast kustutatud inimelud ning sadade miljonite inimeste kannatused, nende arenguvõimaluste ja vabaduse katkirebimine, rahvaste enesemääramisõiguse eimillekski pidamine. Seda kõike ei pruugi võtta väga isiklikult, kuivõrd Venemaa väärarengu tõttu näib enim kannatanud olevat ta oma rahvas. Nimetatu mitte tunnistamine on ometi Venemaaga jätkuvalt seonduvate murede üks peapõhjusi.
On arusaadav, et nn Donetski rahvavabariigis leidub Jekaterina Mihhailova, kes põhjendab nõukogude sümboolika ulatuslikku kasutamist terroristide poolt putinlikult sellega, et NLi kokkuvarisemine oli geopoliitiline katastroof, mis rajas kunstliku piiri Ukraina ja Venemaa vahele, ning peab Stalini laagreid ja repressioone Lumivalgekese laadis muinasjutuks ning 1930. aastate näljahäda Kanadasse emigreerunud Ukraina fašistide väljamõeldiseks (Tim Judah, NYRB blogi 28. IV). Putin ise ju ei sea eeskujuks mitte ainult stalinlikku industrialiseerimispoliitikat, vaid on Stalini imetluse rakendanud laiemalt Venemaa paremäärmusliku natsionalismi, šovinismi ja sõjaka imperialismi teenistusse, niisuguseid hoiakuid tema kontrolli all meedia kaudu Vene infoväljas olijaile sisse süstides.
Miks õhkavad aga maoismi ja stalinismi järele lääne tippintellektuaalid Göran Thernborn, Alain Badiou, Slavoj Žižek jpt? Mõned nagu Žižek on vähemasti kriisi ajal võtnud sõna Ukraina toetuseks ning on stalinismi-leninismiga mängides jumalavallatult iroonilised, andes endale aru, et klotside varjus, millega žongleeritakse, pesitseb saatan. Paljud lääne mõtlejad haaravad stalinismikaika järele ent lihtsalt pimedas USA vihas, ilmutades täielikku adumatust kurja proportsioonide tajumise alal. Näiteks meilgi „Modernsuse lõpu” eestindusega seoses tähelepanu pälviv Gianni Vattimo, kes on hakanud Heideggerile toetudes kahe jalaga päevapoliitikat tegema, jõudes lollusteni, mis ületavad Heideggeri libastumised mäekõrguselt.
On momente, kus Vattimo vaieldamatult särab, ehkki paistab tänapäeva mõtlejate seas silma epigoonlikkusega.Vattimo on tugev teiste pärandi põhjal selgitavaid kommentaare jagava ajastudiagnostiku ja kultuurikriitikuna. Vattimo nn transkunstiline esteetikakäsitlus ehk jutt esteetilise piiride purustumisest, mida ta edendas esiti üksi ja seejärel 1990. aastatel koos Wolfgang Welschiga, on kahtlemata terane ja tabav. Seejuures Vattimo siiski justkui alahindab seda nägemust julgelt piire ületavast esteetikast, mille ta Heideggeri jt pealt kokku on kirjutanud, eeldades, et ikka on olemas mingi jäigalt raamitud ühiskonna, teaduse, tehnika, instrumentaalse mõtlemise ja päriselu sfäär, mis kunstisfääri vabadusi endale ligi ei lase. Lause „Tehnika oma globaalse kavaga ühendada põhimõtteliselt kõik olevad ennustatavatesse ja domineeritavatesse põhjusseostesse esindab metafüüsika maksimaalset väljaarendust („Modernsuse lõpp”, lk 48)” kõlab targalt ja peegeldab mingitpidi paljusid positivismi ning teaduse ja tehnika ajastu abstraktseid pürgimusi ja arusaamu.
Tegelikult ei ole niisugust päriselu raamitust ja jäika eraldatust olemas ning instrumentaalseks peetavad teaduse ja tehnika ning kommertssfäär, samuti ühiskonnaelu arenevad avangardsemaltki, kui väidetavalt ainsana uuele avatud kunst. Kogu tänapäevane lääne teadus ja ühiskonnaelu on üks paras purkilaskmine. Ammu konservatiivseks peetava Washington Posti olemuslood on praegu perverssemad kui aastakümneid intellektuaalsete lugejate masse nilbustega harjutanud John Irvingu romaanid. Külmas reportaaži vaimus raporteeritakse, kuidas keegi David 20aastase abielu järel end kuuekümnendates eluaastates ühtäkki Deborah’ks laseb lõikuda. Davidi abikaasa ei suuda lesbilise õe olemasolule vaatamata silitada teise naisterahva (s.t oma endise mehe värskelt ette monteeritud) rindu ning kauaaegne abielupaar lõpetab seksimise ning neist saavad parimad sõbrannad (WP 19. VIII). Raamistatud paigalseis lääne ühiskonnas on tõesti väljakannatamatu.
Süüdistades tehnikamaailma personaalarvutite ajastut, mida paljud peavad trükikunsti leiutamisega võrreldavalt revolutsiooniliseks, liikumatuses, esineb Vattimo tubli rohmaka fantastina nagu ka Parmenidese ideedes tuumapommini viiva tee algust nähes („Modernsuse lõpp”, lk 12, 14). Ühiskonna edenemise pärast muretsejatel on nende fantasmidega paraku vähe peale hakata. Hulluks läheb asi aga siis, kui Vattimo maailma äraraamitust ja jäikust enam välja ei kannata ning kutsub seda lausa massimõrvarite abiga lammutama. Pehmet, vastastikusest mõistmisest õppida soovitavat mõtlemist propageeriv itaallane pälvis hiljaaegu muuseas tähelepanu ka sooviga tappa juute. Vattimo koos Santiago Zabalaga 2011. aastal kirjutatud raamat „Hermeneutiline kommunism” põmmutab muudkui Maoga („Revolutsioon ei ole õhtusöögike ega aiapidu”) ja annab mõista, et suur Stalin pidigi hordide kaupa päid nottides oma tagalat kindlustama, sest teda piiras lisaks fašismile veel kohutav kapitalism.
Kaasaegsetele kommunismiülistajatele omane arusaam, et Stalini aeg oli tore, sest kapitalism ei olnud siis nii upsakas ja stalinismita poleks maailm saavutanud suuri töölisvõite, näib olevat Vattimogi veendumus. Konservatiiv Bruce Bawer pilab raamatus „Ohvrite revolutsioon” Gramsci vaimustuses vasakpoolseid, kelle arvates on stalinism loomulikult lääne ühiskonnast parem, sest võim toimis käegakatsutavalt ja vahetult, veriste massirepressioonide kujul. Kapitalistlikus läänes on aga võimusuhted peidetud, salakavalad, seetõttu täiesti väljakannatamatud. Intellektuaalid, kes on vastukaaluks USA hegemooniale valmis toetama ükskõik mida, kiirgavad tõepoolest sellesarnast idiotismi.
Vattimo seab oma kommunismiraamatus jäiga ja raamitud mõtlemisega läänele eeskujuks Ladina-Ameerikat, eelkõige Cháveze Venezuelat. Paraku on teos mõtlemiseks enam mitte eriti aega leidva vanameistri poliittuhinates kokku segatud käkk. Hoolikas nooremteadur vooliks eeskujulikuma referaadi, kui on see tippintellektuaali Ladina-Ameerika käsitlus. Meie vastuolulise poliitiku Oudekki Loone essee Ladina-Ameerika ajaloost ja tänapäevast (Vikerkaar 2013, nr 10-11) on Vattimo raamatu kõrval sügavuse ja mitmeplaanilisuse meistriklass. Ladina-Ameerika ja Venezuela areng tõmbab neid kahtlemata hoolega jälgima. Cháveze haridusse ja tervishoidu suunatud naftadollarid on väga tõsine ja kiiduväärt samm ning võrreldamatu küüniliselt populistliku kartuli- ja puuhaluteatriga, mida Keskerakond Tallinnas teeb. Kogu lääne lammutamisega Ladina-Ameerika eeskujul võiks siiski oodata vähemasti seni, kuni sealsed tervishoiu- ja kihistumisnäitajad ning heaolu ja turvalisus saavad läänega, iseäranis Euroopaga võrreldavaks.
Lääne kritiseerimisega ja selles ürituses endale liitlaste otsimisega võiks ikkagi mõõtu pidada. Nagu ilmneb Pavel Salini kaastööst Kadri Liigi raamatule „Venemaa pöördumas Euraasia poole” (http://www.ecfr.eu/page/-/ECFR103_RUSSIA_COLLECTION_290514_AW) põimub Vene imperialism mitmete läänevastaste ideoloogiliste suundumustega nagu pettumine demokraatias, globaalse kapitalismi ja finantssüsteemi ebaõiglus, homovastasus jm konservatism jne. Kasulike idiootide hulk, kes näeb Venemaas õilist liitlast võitluses koletu läänega, on maailmas niigi kasvamas. Kuigi on ääretult kahju, et oleme praegusesse pingelisse julgeolekusituatsiooni jõudnud valitsusega, mille taga tõmbavad niite demokraatia ja ausa majandustegevuse häbiplekid, tuleb anda endale aru, et need on meie oma väikesed probleemid, mida õnnestub palju paremini lahendada lääne väärtustele tuginedes, mitte aga mingitelt kaugetelt eksootilistelt lunastajatelt, kes isegi kindlalt jalgel ei seisa, abi lootes. Loodetavasti suudavad Eesti idealistlikud maailmaparandajad täna Vene ohu tingimustes terve mõistuse säilitada ega lähe nii nagu Vares-Barbarustega kolmveerandsajandi eest.