Taas esindusdemokraatia müüdist

Jaanus Raim

Kuulumata 5% suurima majandusliku, poliitilise jms kapitaliga ühiskonna­liikme hulka, kukub teil poliitikas osalemine läbi nii valija kui saadikukandidaadina. Prantsuse kodanikuaktivisti ja põhiseadusreformaatori Etienne Chouard’i sõnade kohaselt on esindusdemokraatia müüdi sisu, et valimistel selekteerib rahvas endale juhid, kes teenivad tema huvisid kõige paremini.1 Bernard Manin näitab oma raamatus „Esindusdemokraatia printsiibid”, et ükskõik kui laialdane on valimisõigus, sisendavad valimised kodanikele mõtete, et valitsema peavad vaid parimad (kreeka k aristoi).2 Ülo Vooglaid: „normaalses demokraatlikus ühiskonnas usaldatakse võim subjektile, kes võimu teistest enam väärib” (Riigikogu toimetised 2002, nr 6). Manin väidab, et just esindusdemokraatia kontseptsiooni ebamäärasus, selle tuginemine mitmetele väiksematele üksteist toetavatele segadustele, võib olla selle müüdi erakordse püsivuse üks põhjus: nii eliit kui ka lihtinimesed võivad sealt leida, mida soovivad.3

Just Euroopa parlamendi valimiste eel kirjeldas Ero Liivik (Sirp 1. V 2014) saadiku ja valijate suhet esindusdemokraatia tingimustes ning jõudis järelduseni, et seda polegi ning valituks osutunu esindabki üksnes iseennast. Rahva tahe asendatakse valimistevahelisel ajal representandi tahtega. Kui kodanikel pole võimu valimistevahelisel perioodil, siis ehk on see nende käes vähemalt valimiste hetkel? On ju öeldud Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandeski, et rahval on võimalik anda oma hinnang riigikogu liikme tegevusele järgmistel parlamendivalimistel (§ 62, lõige 6). Niimoodi kirjeldataksegi seal saadikute ainsat vastutust oma valijate ees. Ka Henn Käärik väidab (EPL 9. IV 2007), et rahvas kaotab oma võimu delegeerimise käigus. Selleks, et midagi saaks delegeerida, peab see olemas olema. Jean-Jacques Rousseau’gi juhib tähelepanu sellele, et kuigi rahvas osutub saadikute valimise järel orjadeks, ollakse parlamendi liikmete valimise ajal siiski vabad.4
Selleks, et valijal oleks kaudseltki võimalik valida erinevate poliitikasuundade vahel ja olla esindatud, peab tal olema võimalus saadikut ühe või teise poliitilise tegevuse kasuks mõjutada ehk premeerida ja karistada. Vastavalt põhiseaduse kommenteeritud väljaandele on valija ainus saadiku mõjutamisvahend võimalus järgmistel valimistel tema poolt enam mitte hääletada. Ent valitud saadik ei pruugi enam järgmistel valimistel kandideerida. Ta võib oma valimisperioodi jooksul kogutud kapitali hakata kasutama ka mõnes muus valdkonnas. Teiseks ei motiveeri miski saadikukandidaati – isegi kui ta taas kandideerida otsustab – püüdlema just nende valijate hääli, kes hääletasid tema poolt eelmistel valimistel. Saadiku eelmiste valijate hulk ei kattu kaugeltki tema uute potentsiaalsete valijate hulgaga. Ühtede kodanike huvide kahjustamine tähendab alati mõnede teiste kodanike huvide soodustamist (ja vastupidi), mistõttu ei tõuse oma eelmiste valijate huvide kahjustamine või soodustamine järgmiste valimiste edu kriteeriumiks.
Õige hinnangu saadiku tegevusele saaksid anda ainult tema tegelikud valijad. Saadiku vastutamatust aitab tagada hääletamise salajasus. Kui keegi ei saa teada, kes olid konkreetse saadiku konkreetsed valijad, siis puudub isegi mitteametlik võimalus oma saadiku tegevusele hinnang anda. Saadiku valijad ei saa üksteisega ühendust võtta ega teha poliitilisi avaldusi oma saadiku tegevuse kohta isegi tagantjärele. Saadiku karjäär jätkub, ilma et kuhugi jääks märget selle kohta, kuidas on tema tegevust hinnanud tema tegelikud tööandjad. Seega on hääletamise salajasus ühiskonnaliikmete poliitilise impotentsuse teenistuses.
Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on toodud salajase hääletamise printsiibi rakendamise põhjenduse ja ühtlasi (ainsa) positiivse omadusena välja see, et hääletamise salajasus kaitseb aktiivset valimisõigust. Justiitsministeeriumi põhiseaduse analüüsis täpsustatakse, et hääleõiguslik kodanik on kaitstud nii avaliku võimu kui ka eraisikute rünnete eest. Seega on salajane hääletamine justkui põhjendatud sellega, et see hoiab ära hääletaja tulevase diskrimineerimise, mis võiks kaasneda tema hääletusotsuse laialdasema või kitsama avalikustamisega. Vaekaussidel on ühelt poolt valimiste usaldusväärsus ja teiselt poolt hääletaja diskrimineerimise välistamine tema hääletusotsuse alusel. Ühelt poolt võimalik andmetega manipuleerimine ja teiselt poolt konfidentsiaalsus.
Hääletusandmete avalikustamise võimaliku kahju hindamisel tuleks arvesse võtta laiemat konteksti privaatsuse ja isiklike andmete vaid enda teada pidamise võimaluste osas praeguses ühiskonnas.
Ka hulgaliselt inimese hääletamisotsusest palju suuremat väärkasutamise ohtu kätkevaid andmeid on tehtud avalikuks kas kõigile huvilistele (suur osa inimest puudutavatest karistusregistri andmetest) või paljudele ametiisikutele (inimese terviseandmed e-andmebaasides), ilma et keegi liialt muretseks inimeste võimaliku diskrimineerimise pärast. Isegi president Toomas Hendrik Ilves on (telefonide pealtkuulamist kommenteerides) tunnistanud, et privaatsus on midagi sellist, millel valitsuste juures on vähe väärtust, ning on selgelt rohkem mures andmekaitse kui jälgimise pärast: „Mind paneb muretsema hoopis see, kui keegi hakkaks minu andmeid netis muutma. Konfidentsiaalsus on väiksem mure kui andmetega manipuleerimine”5 Miks ei laiene see andmetega manipuleerimise vähendamise prioriteet siis valimistele?
Ingliskeelsele mõistele representative puudub eesti keeles populaarne sõnaline vaste („representant” ei ole leidnud laialdast kasutamist). Seega tõlgitakse representative eesti keeles enamasti lihtsalt esindajaks. Sõna „esindaja” tähendus on aga väga lai, hõlmates muu hulgas ka esindajaid tsiviilõiguses ja delegaate. Viimased erinevad esindusdemokraatlikest esindajatest nagu päev ja öö: kui delegatsiooni ja tsiviilõigusliku esinduse puhul on määravaks esindatava tahe, siis esindusdemokraatliku esindamise puhul esindaja tahe. Delegaat on abimees, agent, teener, esindusdemokraatlik esindaja (representative) aga peremees, valitseja.
Eestikeelne sõna „esindusdemokraatia” on kahekordselt eksitav. Lisaks sellele, et valijal puudub mõju oma „esindaja” tegevusele, ei ole esindajate valim kaugeltki esinduslik. See ei saagi seda olla valimiste aristokraatliku loomuse tõttu. Esindajate koosseis erineb suuresti nende poolt väidetavalt esindatava rahva koosseisust ning on tugevalt ja süsteemselt kaldu ülemklassi kasuks. Isegi kui arvesse võtta üksnes majanduslikku kapitali, kuulub 40% USA kongressi liikmetest 1% ning 80% liikmetest 10% kõige rikkamate elanike hulka.6 Kõige suurema kapitaliga kandidaadid suudavad end valimistel positsioneerida nii, et nad näivad valijate enamuse (kes on enamasti nendest tunduvalt väiksema kapitaliga) arvates teenivat nende huve kõige paremini.
Võimalik, et valijad hääletavad mõjukama kandidaadi poolt lootuse tõttu, et too teenib sellele mõjukusele toetudes paremini ka nende inimeste huve, kes hääletasid tema poolt. Nii ehk naa, valijate komme hääletada kõige suurema kapitaliga kandidaatide poolt jätab väiksema kapitaliga kandidaadid, s.t lõviosa ühiskonnaliikmetest kindlasse kaotusseisu. Nende passiivne valimisõigus ehk võimalus valimistel kandideerida osutub üksnes formaalseks. Valijad eelistavad valikut saadikukandidaadi kapitali alusel nt juhuslikule, võrdsete võimalustega valikule, sest usuvad esindusdemokraatia müüti, sellesse, et valitsevad parimad.
Segamini aetakse ka lihtkodanike võimalus ühiskonnaliikmena oma ühiskonna asjade otsustamises osaleda ning võimalus tõusta ühiskonna eliidi ehk otsustajate hulka. Oudekki Loone arvates garneeritakse süsteemi silmakirjaliku avatusega: „Igal üksikul idioodil oleks justkui võimalus eliidi hulka pääseda, kuid eliidi valvsa pilgu all ja nende seatud tingimustes. Kuid vabadus ei ole ainult üksikisiku võimalus tõusta oma klassist välja, vabadus on ka klassi vabadus tõusta üheskoos. Idiootide võimalus elada head elu, teha otsuseid enese üle ning arutleda omaenda valitud viisil selle üle, mis parasjagu südame põksuma paneb” (Sirp 22. XI 2013).
Esindusdemokraatia müüdi sisu on, et valimistel selekteerib rahvas endale juhid, kes teenivad tema huvisid kõige paremini. Faktid näitavad aga, et saadikud pole mitte kodanike, vaid suure kapitali esindajad – loomulik tagajärg, sest nad selekteeritakse välja üksnes suure (poliitilise, majandusliku, sotsiaalse jm) kapitali alusel. Mis puutub aga rahvasse (ühiskonna liikmetesse), siis on hoopis see pandud oma „esindajate” teenistusse ehk tegelik olukord on ideaalsele täpselt vastupidine: saadikud on peremehed ja teenriteks on rahvas. Võtke ükskõik millise maa esinduskogu ja võrrelge seda sama suure juhusliku valimiga sellesama maa elanike seast. Esindusdemokraatia on kapitaliomanike võim. The power of the rich for the rich.
Iga müüt püsib senikaua, kuni peaaegu keegi selles ei kahtle. Esindusdemokraatia müüti toetavad mitmed väiksemad mõistelised segadused, mille selgitamine annab põhjust loota, et see 200aastane esindusdemokraatlike valimiste eksperiment hakkab varsti lõppema. Üha enam ja enam inimesi taipab, et sellisel „esindusdemokraatial” ei ole midagi tegemist demokraatiaga (kreeka k
demos kratos) ega „valimistel” kodanike poliitilise osalemisega.

1 Etienne Chouard’i avalik loeng „Sortition as a sustainable protection against oligarhy”. Marseille 23. IV 2011. http://www.youtube.com/watch?v=0e22oUvDSwM

2 Bernhard Yack, A fresh look at representation. – The Review of Politics, Vol 61, No 2. Spring 1999. http://people.brandeis.edu/~woll/yackrepresentation.pdf

3 Bernhard Manin, The Principles of Representative Government. Cambridge University Press, 1997,

lk 156. http://partipirate.re/doc/tresors/The-Principles-of-Representative-Government,-Bernard-Manin-CUP-1997.pdf.

4 ean-Jacques Rousseau, Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid. Varrak, 1998, lk 131–134.

5 Toomas Hendrik Ilvese intervjuu Suurbritannia telekanali Channel 4 uudistele 26. XI 2013. http://www.channel4.com/news/estonia-nsa-snooping-ilves-cloud-europe-video

6 http://www.politicalruminations.com/2011/12/millionaires-in-congress-are-in-the-majority.html