Ääremaast äärmusmaiseks

Bruno Latouri „Kuhu maanduda?“ on ökoloogiline manifest, mille abil püütakse leida sobivat maandumiskohta tänapäevases uues kliimarežiimis.

OTT PUUMEISTER

1.

Kes teevad poliitikat? Keda võib õigustatult pidada poliitilisteks aktoriteks? Esmakordselt 1991. aastal avaldatud ning 2014. aastal Anti Saare tõlgituna eesti keeleski ilmunud raamatus „Me pole kunagi olnud modernsed“1 kirjutab Latour, et modernsete viis mõista ühiskonda, kultuuri ja seega ka poliitikat millegi täielikult inimlikuna on ääretult vildakas ning ohtlik. Nimelt on modernsetel olnud kalduvus end inimestena vastandada loodusele, kusjuures loomulikult hõivavad inimesed tähenduste looja aukoha ning loodusele jäetakse pime ja tumm masinliku toimimise vagu. Inimene tegutseb, loodus ootab vaikides, et teda lõpuks rakendataks, (ära) kasutataks, tööle pandaks ja sisse lülitataks.

Selline kultuuri ja looduse vaheline jaotus jätab tähelepanu alt välja kõik need segadikud, mis ei taha kuidagi alluda selgepiirilisele loodus–kultuur vastandusele. Latour nimetab neid segadikke hübriidideks, mida võib veidi lihtsustatult selgitada kooslustena, milles tegutsevad nii inimesed kui ka mitteinimesed (kultuur ja loodus). Tegemist on lihtsustusega, sest hübriidide puhul ei ole tegemist lihtsa kultuuri ja looduse kokkusaamisega; hübriidid on hoopistükkis sellised segadikud, milles kultuuri ja looduse kategooriad oma mõtte minetavad.

Kuhu paigutada näiteks antibiootikumid? Milline element sellest kooslusest, kuhu kuuluvad teadlased, arstid, patsiendid, haiglad, sõjavägi, seadusandjad, ravimifirmad, riigivalitsused, molekulid, bakterid, jäsemed, elundid jne, on looduslik ja milline kultuuriline? Oleks küll lihtne tõdeda, et molekulid ja bakterid on osa loodusest ning kõik ülejäänud inimkultuuri tulemid, ent sel juhul unustame ära, kuivõrd tõhusalt aitavad inimese leiutised kaasa bakterite muteerumisele, kuidas nad arenevad, reageerivad, muunduvad resistentseks just nimelt inimühiskonnas.

See nn loodus reageerib, vastab meile – suhtleb meiega. Ja kui loodus hakkab tegutsema, omandab tegutseja rolli, ei saa ta olla enam loodus modernsuse mõttes, s.t tumm masin, mis töötab automaatsete seaduste kohaselt. Ning siis ei saa eksisteerida enam ka kultuuri, mis ainuvalitsejana maailma tähendustab.

Kui vaadata poliitikat millegi puhtinimlikuna (s.t puhastatuna kõigist mitteinimestest), tehakse üks põhimõtteline viga: eitatakse teiste rolli meie tegutsemise võimaldamises. Ükski tegutseja ei saa tegutseda üksinda, ei kultuurne inimene ega metsik põder. Järjekordne modernsete fiktsioon: inimene on autonoomne ratsionalist, kel on võime end inimmõtte abil maailma piirangutest vabastada. Kohe, kui võtame arvesse, et inimmõte ei ole midagi immateriaalset, vaid aktualiseeritud teaduses, tööstuses, kapitalismis jne, selgub, et ükski neist puhta inimmõtte saavutustest ei ole saavutatud mitte inimmõtte eneseküllasuse teel, vaid teiste abil. Loomad, tehnika, ehitusmaterjalid, ilm, transport, inimkapital jne. Põhimõtte, mille kohaselt ükski tegutseja ei ole võimeline üksinda ehk täiesti autonoomselt tegutsema, võtab kokku mõiste toimijavõrgustik (actor-network) – iga tegutseja on samal ajal võrgustik. Oleme autonoomia illusioonist liikunud teadvustatud heteronoomiani; vabaduse näivusest tegelikku sõltuvusse teistest olenditest.

Seetõttu, et poliitika ehk ühiskondade (ümber)korraldamine ja valitsemine ei oleks isegi võimalik, kui seda teeksid ainult inimesed oma inimmõttest (kultuurist) lähtudes, paneb Latour raamatus „Looduse poliitika“ (1999)2 ette nimetada poliitika ümber poliitiliseks ökoloogiaks. Et ühiskond ei ole ainult inimühiskond, kuna sinna kuulub arvutul hulgal nii abistavaid kui ka takistavaid olendeid, peaks igasugune poliitika samaaegselt olema ökoloogia. Tegemist on keerulise ülesandega, mille tuumprobleemiks saab: kuidas kujutleda, mõtestada ja lõpuks ellugi viia muutus, mille tagajärjel saaks inimühiskonnast sõna tõsises mõttes kooslus veidi laiendatud tähenduses – elus ja eluta olendite kooselu vorm.

2.

„Kuhu maanduda?“ on kirjutatud 2017. aastal, mil oli juba selgeks saanud, et säärane poliitika ümbermõtestamine ei ole enam mingisugune intellektuaalide mõtteharjutus, vaid meie kõigi ellujäämiseks tungivalt tarvilik ettevõtmine (neile, kes on olnud valmis kuulama, on see muidugi juba ammu selge). Võib muide täidegi minna teatava musta iroonilise varjundiga stsenaarium, mille kohaselt inimesed peavadki varsti selgeks õppima, mida tähendab olla tõeliselt autonoomne, s.t elama planeedil teistest liikidest abilisteta. Pehmelt kõlavast kliimamuutusest on saanud ränk katastroof või kriis.

See on ka põhjus, miks on Latouri järgi viimane aeg aru saada, et tähistaja „poliitiline ökoloogia“ on iganenud. Säärast terminit kasutades jääme endiselt kinni raamistusse, mis eristab (kultuurilise, sotsiaalse, majandusliku jne) poliitika loodusest, ning taastoodame eksiarvamust, mille kohaselt poliitiline ökoloogia oleks justkui üks poliitika eri- või allharu, mis tegeleb spetsiifiliselt loodusega. Ent võttes tõsiselt Latouri ettekirjutust loobuda looduse ja kultuuri vastandamisest, saab selgeks, et loodus on sellisel kujul vaid modernsuse loodud illusioon inimesest ja tähendusest puhastatud reaalsusekihistusest, millel ei ole ega saa olla poliitikaga mingit pistmist. Poliitiline ökoloogia osutub modernses raamistuses hoopistükkis vastuoksuseks.

Mis juhtub, kui looduse ja kultuuri vastandusest loobuda? Mis saab poliitikast? Sõnale „poliitika“ ei pea enam midagi lisama, seda ei pea kuidagi kvalifitseerima. Sellest võib südamerahuga loobuda ning asendada lihtsalt „ökoloogiaga“. Pigem osutub nüüd puhtalt inimsuhetega tegelev poliitika paradoksaalseks: kui ei ole enam puhast inimühiskonda, kui on vaid erisuguste üksteisest sõltuvate olendite kooslused, ei ole ka kangelaslikult autonoomse inimese poliitika võimalik.

Maailma juhtiv eliit sai mingil hetkel aru, et maailma lihtsalt ei jätku kõigile selles elutsevatele olenditele. Mis ja kus on väljapääs? Tuleb maailmast hävitada viimnegi solidaarsusekübe ja põgeneda, põgeneda omaenese koju ning mitte kedagi enam uksest sisse lasta. Teie – kerige minema ja uppuge. Sellise käitumise suurepärasteks näideteks on loomulikult Donald Trump USAs ja Suurbritannia „iseseisvuse“ eest võitlejad. Pildil Trump lendamas Šveitsi Alpide kohal teel Davosi majandusfoorumile maailma ärieliidiga kohtuma.

Wikimedia Commons

Säärane poliitika ümbermõtestamine ökoloogia ehk koosluste korraldamisena aitab Latouril hämmastava kergusega üle hüpata takistusest, mille otsa on koperdanud enamik keskkonnakaitsjaid ja inimõiguste eest võitlevaid poliitikuid („Unustage identiteedipoliitika ja ebavõrdsus! Maailmas on tähtsamaid asju! Näiteks loodus!“). Nimelt tuleb mõista, et inimrühmadevaheline üüratu ebavõrdsus, kasvav migratsioon ja kliimakriis on kõik ühe ja sama protsessi kolm eri tahku. Samamoodi nagu ökoloogia ei ole poliitika allharu, ei saa ka ebavõrdsust ja inimõigusi käsitleda keskkonnaprobleemidest eraldiseisvana.

Latour esitab lugejale lihtsa ja loogilise hüpoteetilise narratiivi. Maailma juhtiv eliit sai mingil hetkel aru, et maailma lihtsalt ei jätku kõigile selles elutsevatele olenditele (sh inimestele). Nad said ka väga hästi aru probleemi olemusest ja tõsidusest: meie planeet hakkab elule vaenulikuks muutuma ning meie ise oleme selle muutuse taga. Mis ja kus on väljapääs? Tuleb valjult probleemi eitada ning oma süütust kinnitada. Lisaks tuleb maailmast hävitada viimnegi solidaarsusekübe – las need teised kärvavad oma tõusvates vetes ja põlevates linnades! Viimaks tuleb põgeneda, põgeneda omaenese koju ning mitte kedagi enam uksest sisse lasta. See on meie kodu! Meie oleme siin suveräänid! Meie otsustame! Teie – kerige minema ja uppuge. Sellise käitumise suurepärasteks näideteks on loomulikult Donald Trump USAs ja Suurbritannia „iseseisvuse“ eest võitlejad. Tuleb nentida, et ka Eesti tüürib samadele karidele, rõhutades eestlaste suveräänsust oma koduseinte vahel, inimeste jaotumist loomulik-looduslikesse hierarhiatesse ning jätkuvalt nende kaitsmist väärivate eestlaste elukeskkonda väärindades.

Ühesõnaga, tegemist ei ole mitte teadmatusega probleemide tähtsusest ja omavahelisest seotusest; tegemist on nende teadliku ja silmakirjaliku eitamise ning teineteisest lahutamisega avaliku ignorantsuse tootmise teel.

3.

Latouri „Kuhu maanduda?“ ei ole teadus­filosoofiline käsitlus poliitiliste probleemide tegelikust teaduspõhisusest. Tegemist on sirgjoonelise poliitilise – õigemini, ökoloogilise – manifestiga, mis üritab leida sobivat maandumiskohta tänapäevases uues kliima­režiimis. Selleks on tarvis põhjalik poliitiliste orientatsioonide ümbertöötamine ja -suunamine. Praegu valitsevad vasak ja parem, globaalne ja lokaalne. Ent mitte ükski neist ei ole võimeline probleemi lahendama.

Alustame opositsioonist globaalne–lokaalne, mis on lahutamatult seotud modernsuse ja moderniseerimisega. Globaliseerumine tähendab peaasjalikult moderniseerumist, looduse kontrolli alla võtmise teel enese maast lahti sidumist. Mida rohkem kontrolli, seda rohkem sõltumatust; mida rohkem tehnikat, seda vähem füüsilist tööd; mida rohkem mõtet, seda vähem keha – globaliseerumine = inimese vabadus keskkonna piirangutest. Moderniseerumine muudab aga mis tahes maailma paiga mis tahes teisega äravahetatavaks. Ühesõnaga, maa kaob silmist; me ei oska enam orienteeruda, me ei tea, kus me oleme – kui metsast vaatab vastu vaid mööbel, paber ja küttematerjal, ei ole enam vahet, millises metsas me täpselt oleme.

Niisiis, kas me peaksime tagasi pöörduma lokaalse juurde? Kas peaksime „koju tagasi“ minema? Ent see osutub võimatuks, sest „lokaalne“ saab oma tähenduse vastandudes „globaalsusele“. Lokaalne on mitteglobaalne. Paigad, eripärased kohad ja neis elamise viisid on modernsuses kaduma läinud, täpsemalt, neist on saanud fantaasiad ja illusioonid. Kui globaliseerumises muutuvad kõik paigad vahetusväärtuseks, on võimalik lokaalsesse paigutada kõike, mida hing ihaldab. Või õigemini, mida globaliseerunud hinge piiratus võimaldab. Lokaalne ilmneb peaasjalikult igasugusest paljususest puhastatud paigana. Nii USA, Suurbritannia kui ka Eesti lokaalsus väljendub tema heleduses ja üksluisuses – šovinistlikus natsionalismis. Kui globaliseerumine lubab lõpmatut paljusust, muutes samas kogu maailma ühetaoliseks, siis saab lokaalne väljenduda vaid vastuseisuna paljususele, mis tähendab lõppeks paradoksaalset eripärast homogeensust ehk omapärast ühetaolisust.

Nii vasakul kui ka paremal poolel on oma globaliseerumise ja lokaliseerumise tendentsid. Parempoolsed poliitikud vähendavad majanduse reguleeritust ning lokaliseerivad identiteete; vasakpoolsed aga üritavad majandusel sarvist kinni haarata ning identiteedid maakera peale seiklema saata. Kumbki ei suhestu aga selle pinnaga, millel elatakse; mõlemad müüvad illusioone. Mistõttu ei suuda kumbki meid globaalse–lokaalse vastasseisust välja aidata. Kumbki ei saa kätte maapinda, mille moderniseerimisprotsess on ära tasandanud.

Latouri väljapakutud n-ö uus poliitiline afekt ehk tõmbekeskus kannab nimetust maisus (pr le Terrestre, ingl Terrestrial). Latouri ambitsiooniks ei ole midagi vähemat kui uue võimaliku poliitilise tegutseja visandamine: maisus globaalse ja lokaalse vastanduse asemel. Kui need kaks on süüdi selles, et meil on maapind jalge alt ära tõmmatud, mistõttu peame seega paaniliselt õhus sibama nagu multifilmitegelased, siis maisus peaks aitama meil selle pinna uuesti üles leida. Kuidas? Mida tähendab maisuse poliitika?

Põhiline eetos seisneb, võiks öelda, maalapi taasleidmises, maalapi, mis lokaalsuse ja globaalsuse vastasseisus on kaduma läinud. Ent tegemist ei ole maalapi identiteedipõhise piiritlemisega, millel elutsejad võiksid öelda, et see on nüüd eksklusiivselt meie oma ning et me siia kedagi teist ligi ei lase. Vastupidi, tuleb mõista, et kõik olendid (nii inimesed kui ka mitteinimesed), kes tollel maalapil elavad, on osalised selle kujundamisel elukõlblikuks või -kõlbmatuks. Niisiis, maalappi ei määratle mitte inimese ühiskondlik-poliitiline identiteet, vaid sel toimetavad eluvormid, kes on kõik omavahelistes (sõltuvuslikes) vastastiksuhetes.

Latour viitab maalapi määratlemisel James Lovelocki väljapakutud terminile Gaia3 ning ütleb, et nüüdseks tuleb eesliidet geo– sõnas „geopoliitika“ võtta mitte poliitilise tegevuse pelga raamina, vaid omaette agentsuse ehk tegutsejana avalikus elus. Oluline ei ole siinkohal rõhutada, et maa on üks ja ühtne tegutsev organism, otsekui terviklik elusolend. Latouri järgi on Lovelocki peamiseks teeneks, et ta „lakkas lõpuks eitamast, et elusolendid on aktiivsed biokeemiliste ja geokeemiliste nähtuste kujundajad“. Niisiis, tegu ei ole mitte harmoonilise organitsistliku kooskõla otsinguga, vaid tõdemusega, et maa peal elamine tähendab pidevat läbirääkimist ja ühiste eesmärkide kooskõlastamist. Just seepärast on ökoloogia alati poliitika ja poliitika alati ökoloogia. Me ei elutse oma inimühiskonnas üksinda, me ei kujunda oma keskkonda üksinda. Meil on loendamatu hulk abilisi, kes teevad meie jaoks suure töö ära, et me üleüldse inimestena eksisteerida saaksime. Niisiis seisneb probleem selles, kuidas ühendada omavahel globaalsuse vaatepunktide paljusus ja lokaalsuse juurutatus maalapi külge – ühendada omavahel tahud, mis modernsuse progressiparadigmas on endiselt teine­teisega vastuolus.

Mistõttu on esmatähtis pöörata selg praegusaegseile valitsevaile äärmustele, mida struktureerib jätkuvalt modernne looduse kui tumma toimija mudel, mis asetab mitteinimesed ühiskonnast väljapoole ning mis takistab seega mõistmast, et kliimakriis, ebavõrdsus ja migratsioon on kõik ühe probleemi eri tahud. Ainus tõsiseltvõetav radikaalsus ei ole mitte vasak ega parem, vaid nagu Latour ütleb, äärmusmaisus. Eestis ei ole seda muidugi veel (vähemasti valitsevate institutsioonide tasandil) mõistetud, aga eks see vajabki pidevat ja sihiteadlikku tööd, et lokaalsest ääremaast mitte globaalsuse suunas kihutada, vaid põikpäiselt äärmus­maistuda, kinnitada, et ma ei ole vaba ja suveräänne indiviid, vaid hoopis olemuslikult teistest sõltuv elusolend.

1 Bruno Latour, Nous n’avons jamais été modernes. Essai d’anthropologie symétrique, Paris: La Découverte, 1991; ee Me pole kunagi olnud modernsed, tlk Anti Saar, Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.

2 Bruno Latour, Politique de la nature: comment faire entrer les sciences en démocratie, Paris: La Découverte, 1999; ingl Politics of Nature: How to Bring the Sciences into Democracy, tlk. Catherine Porter, Cambridge, MA: Harvard University Press, 2004.

3 vt ka Bruno Latour, Face à Gaia. Huit conférences sur le nouveau régime climatique, Paris: La Découverte, 2015; ingl Facing Gaia. Eight Lectures on the New Climatic Regime, tlk Catherine Porter, Cambridge: Polity, 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht