Aasia sajand II – Hiina maailmakord?

Hiina mitte ei koputa meie uksele, vaid laiutab juba elutoas ja on hakanud meie majapidamist enda järgi ümber korraldama.

MÄRT LÄÄNEMETS

Aasia sajandi kontekstis räägitakse üha sagedamini Hiina maailmakorrast, mis olevat kohe tulemas või juba tulnud.¹ Kui vaadata üldisi majanduse näitajaid, siis tõepoolest, Hiina juhtivas osas nii Aasias kui ka kogu maailmas ei saa kahelda: Hiina RV ligi 15 triljoni Ameerika dollari väärtuses SKT ületab Jaapani oma umbes kolm korda, India oma üle viie korra ja kaalub sellega üksi üles kogu ülejäänud Aasia. Maailmas jääb Hiina majandus koguhulga poolest alla ainult Ameerika Ühendriikidele ja Euroopa Liidule tervikuna.² Meeldib see meile või mitte, aga tootmismahud ja -võimekus, majanduskasv ja SKT, see meie aja jumalik kolm­ainsus paraku loeb ning tootmis- ja müügivõime (suurel määral toodetakse lääne firmadele, kes käona on munenud oma investeeringud Hiina pessa) on teinud Hiina nii suureks, et temast ei saa enam üle ega ümber. Kui veel põlvkond tagasi räägiti kollase rassi tulekust ja maailma ülevõtmisest eksootilise põnevusvärina saatel poolmüstilise teooriana, mida kuigi tõsiselt ei võetudki, siis nüüd on see käes. Hiina mitte ei koputa meie uksele, vaid laiutab juba elutoas – sest oleme ise talle ukse kenasti lahti hoidnud – ja on hakanud meie majapidamist enda järgi ümber korraldama. Ja meie? Lepime olukorraga või võtame midagi ette? Me ju tahame, et meie kehtestatud reeglid ja elukorraldus kestaksid edasi. Või on Hiinal meile, kogu maailmale midagi paremat pakkuda ja tema valitsemissoovile on mõttetu vastu punnida?

Kuidas Hiina tuli?

Kui mõelda mõni aastakümme tagasi, siis Hiina tulekut ju oodati, selleks valmistuti ja Hiinale sillutati varmalt teed. Otsa tegi lahti 1970ndate algul, ajal mil kommunistlik Hiina tormles alles kultuurirevolutsiooni kaoses, hinnatud Henry Kissinger, kelle suur visioon oli kaasata Hiina (bringing China in) riikidevahelisse suhtlusse ja soodustada tema kasvu, et Hiinast saaks vastutustundlik kaasamängija (responsible stakeholder).³ President Nixoni julgeolekunõunikuna alustas ta (Pakistani vahendusel) salaläbirääkimisi Pekingiga, mis päädisid 1972. aasta veebruaris Nixoni visiidiga Hiina Rahvavabariiki (mida kuni viimase hetkeni samuti salajas hoiti) ja kahepoolse Shanghai kommünikee⁴ allakirjutamisega. Kuigi selles dokumendis Hiina RV kinnitas, et „Hiinast ei saa kunagi ülijõudu (superpower) ning ta on vastu igasugusele hegemooniale ja jõupoliitikale“, oli vaid paarkümmend aastat hiljem olukord teine ja sõna superpower ei peetud Hiinast rääkides enam sugugi anakronismiks. Seda ei kasutanud mitte niivõrd Hiina ise, kui teised, s.t meie. Euroatlantiline maailm nägi Hiinas enneolematut võimalust, eelkõige hiiglasuurt turgu, kuhu saab müüa ja investeerida. Kissingeri visioon paistis tõeks saavat, Hiinaga otsiti sõprust ja püüti talle meele järele olla.⁵ Esimees Mao valitsemisaja lõpuaastatel põlu all olnud ja tema surma järel kommunistliku partei võimuladvikusse naasnud Hiina kommunistide ühe juhtkuju Deng Xiaopingi partei võimul püsimise päästmiseks algatatud majandusreformide kava pani maailma ahhetama ja investorid käsi hõõruma. Tema poolt ühes 1980ndate algusaastate programmilises kõnes pillatud hiina rahvatarkust „pole tähtis, kas kass on must või valge, peaasi, et ta hiiri püüab“ võeti märgilisena. Seda hakati mantrana kordama kui muutuva Hiina pragmaatilise poliitika lipukirja. Deng oskas äratada maailmas usaldust Hiina ja selle juhtide vastu. Usuti, et kapitalistlik majandus tõmbab kiiresti kaasa ka poliitika ja on ainult aja küsimus, millal Hiinast saabki enam-vähem normaalne riik, mis sujuvalt sulandub kaua ja kannatlikult ehitatud lääne liberaalsesse maailmakorda.

Isegi esimese hooga maailma ehmatanud Tiananmeni väljaku veresaun 1989. aasta juuni algul, mil sõjavägi kaks kuud kestnud demokraatiameelsete meeleavalduse kuulipildujate ja tankide toel sadade, kui mitte tuhandete, ohvritega verre uputas – korralduse selleks andis ei keegi muu, kui majandusreformide peaarhitekt ise –, ei muutnud lääne suhtumist Hiinasse. Toimunut isegi õigustati väidetega, et suuremat ja tähtsamat eesmärki silmas pidades käitus Hiina valitsus õigesti, sest demokraatlike ümberkorralduste nõudmised tulid liiga vara ja kätkenuksid endas Hiina ja tema reformipoliitika vankuma löömise või isegi kokkuvarisemise ohtu. „Ootame! Laseme Hiina tarkadel juhtidel atra seada. Küll ühel heal päeval on Hiina valmis. Ärme teda segame, ärme ärritame. Jätame talle võimaluse minna omaenda teed.“ Eks ole ju teada, et kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad.

Umbes samal ajal tuli Deng maailma rahustamiseks välja teisegi, samuti Hiina sügavast traditsioonist pärit loosungi või stratageemiga „varja oma hiilgust, oota oma aega“.⁶ Üsna kaua tõlgendati seda väljaspool Hiinat Shanghai kommünikee vaimus kui Hiina juhtide tõelist kavatsust mitte seada eesmärgiks oma mõjuvõimu suurendamist maailmas, vaid toimetadagi tasa ja targu oma sisemist arengut ja rahva heaolu kasvu silmas pidades. Hiina pool toitis seda lääne soovmõtlemist omapoolsete kinnituste ja selgitustega ning – sisemise eduga. Sest tõepoolest, see, mis Hiinas toimus, oli ennenägematu oma ulatuse ja tempo poolest: majanduskasv tormas kõrgustesse, olles rekordaastatel kuni 14%; Hiina majandusse voolasid välisinvesteeringud, kerkisid (esialgu peamiselt välisfirmade) tootmiskompleksid ja terved uued linnad, loodi moodne infrastruktuur, paranes sadade miljonite elujärg. See, et kõike seda juhtis autokraatlikul moel leninlik kommunistlik partei, kes ei kiirustanud iseennast reformima, vaid rääkis Hiina eripäraga sotsialismist ja lämmatas eos igasuguse altpoolt tuleva vabamõtlemise, ei paistnud maailma kuigi palju häirivat. Peaasi, et kass hiiri püüaks ja Hiinasse investeeritud raha hästi tasa teeniks ning kasumit toodaks.

Kuni … jõudis kätte aeg näitemäng lõpetada ja saalis tuled põlema panna. Lavale astus mees, kelle enesekindlat „kiipsmailingut“ maailm hästi tunneb, 2012. aastal Hiina kommunistliku partei peasekretäriks ja järgmisel aastal riigi esimeheks tõusnud Xi Jinping. Oma teist ametiaega sissejuhatavas kolme ja poole tunni pikkuses mammutkõnes 2017. aasta sügisel toimunud parteikongressil ütles ta varjamatult, et Dengi üleskutse varjus püsida on nüüdseks oma aja ära elanud ning Hiinal on aeg võtta aktiivne positsioon välispoliitikas ja „… olla ülemaailmse rahu ülesehitaja, maailma juhtimises osaleja ja rahvusvahelise korra kaitsja“.⁷ Võib-olla just selle kõnega astus Hiina uude ajastusse ja maailmas algas (taas?) Hiina ajastu.

Vahepala: makroajalooline mõtisklus

Kes maailma ajalugu tunneb, see teab, et toimumas ei ole midagi enneolematut ega ebaharilikku. Mitte ükski geopoliitiline suurvõim – impeerium – ei ole seni igaveseks püsima jäänud. Nende iga on olnud heal juhul mõnisada aastat ja siis on nad paratamatult hääbunud ning andnud teed teistele, uutele või ka uuenenud vanadele tulijatele. Kus on Rooma, Bütsants, kalifaat, Osmanid, mongoli khaanide maailmariik ja paljud teised? Ka uusaegsed impeeriumid – Hispaania, Briti, Vene, Saksa – on kadunud või teisenenud. Euroopa päritolu lääne suurvõimude raskuskese on kandunud üle Ameerika mandrile ja kehastunud Ameerika Ühendriikides, jättes Euroopa perifeersesse seisundisse. Selline tundub olevat inimkonna organisatsiooni arengukulu objektiivne seaduspära ja loogika. Ka riigiülesed tsivilisatsioonide mõjuvektorid (domineerivad mõtteviisid, religioonid, ideoloogiad, tehnoloogiad) muudavad üleilmses plaanis teatud regulaarsusega suunda ja teisenevad uutes oludes, et sealt kunagi uuesti teise nurga alt tagasi peegelduda.

Hiina oli vähemalt oma maailmajaos võimas ja mõjukas uskumatult kaua aega, laias laastus 1000 aastat Tangi riigi ajast (618–906) kuni XVIII sajandini, olles enamiku sellest ajast, isegi võõraste (mongoli ja mandžude) valitsuse all igas mõttes maailma suurim riik. Kõige olulisemad mõjuvektorid Euraasia mandril lähtusid Hiinast: Euroopa ei oleks tõusnud ilma Hiina leiutiste loova rakendamiseta. Hiinas leiutatud paberi, kompassi ja püssirohu maailma muutnud mõjust on ammu saanud tüütuseni äraleierdatud lugu – isegi kui see on tõsi. Ka jesuiitide vahendatud konfutsianistlike ideede mõju valgustusajastu Euroopa mõtteviiside kujunemisele ei saa võtta pelga müüdina.

XVII–XVIII sajandil hakkas tsivilisatsioonide vaekauss aeglaselt teisele poole kalduma. Hiina stagneerus ja Euroopa aktiveerus. 1793. aastal võis Briti saadik, lord George Macartney lubada endale – pärast seda kui keiser Qianlong oli kõrgilt keeldunud igasugusest kaubanduslikust ja diplomaatilisest läbikäimisest kahepoolsete lepingute alusel Hiina perspektiivist vaadatuna mingi kauge meresaare rahvaga – väljenduse: „Kui Hiina oma uksi ei ava, siis tuleb need maha lüüa.“

Järgmise poolteise sajandi vältel seda ka tehti ning nii kiireid ja kardinaalseid muutusi, kui toimusid XIX ja XX sajandi vältel, ei oldud Hiinas varem nähtud. Laias laastus tähendas see Hiina põhjalikku ümberkujundamist lääne kultuuri, tehnoloogiate ja ideoloogiate mõjul ning kohati ka sõjalisel survel. Kommunismi omaksvõtmine ja rakendamine on üks neist. Hiina uue tõusu taga viimasel sajandivahetusel on taas lääne tehnoloogiate ja osaliselt ka majandusmudelite oskuslik rakendamine ja kohandamine. Kaalukauss on taas kaldumas teisele poole. Paradoksaalsel moel, nagu juba sai osutatud, on lääs ise teinud selle Hiina, millega ta nüüd hädas on. Hiina näeb oma tähtsuse ja mõjuvõimu tõusu revanšina „alanduste sajandi“ eest ja oma õige – Keskriigi – koha taashõivamisena.

Hiina pehme ja kõva jõud

Pehme jõud (soft power) ja kõva jõud (hard power) – eesti keeles kõlab ilusamini ehk „vali jõud“ – on juba mitu aastakümmet rahvusvaheliste suhete ja riikide mõjutustegevuse uurimise sõnavaras juurdunud mõisted.⁸ Esimene on lühidalt öeldes oma riigi, maailmavaate, mõtteviiside propageerimine kultuuri, hariduse, turismi, diplomaatia jne kaudu ehk ilma otsese surve ja mõjutustegevuseta. Teine on otsese surve ehk jõu – eeskätt sõjalise jõu – ja raha ehk majandustegevuse kaudu mõjutamine.

Hiina on pehme jõu rakendamisel olnud väga edukas. Konfutsiuse instituutide ülemaailmne võrgustik hiina keele ja kultuuri õppimise propageerimiseks ja toetamiseks on üks paremini tuntud Hiina pehme jõu ilminguid. Aga ka kõikvõimalike Hiina pühade ja festivalide (eriti Hiina kuukalendri uue aasta püha) tähistamine, hiina köök muidugi jpm, millega luuakse Hiina kui meeldiva, sõbraliku ja kaasava riigi kuvandit. Siia juurde konfutsianismi kui maailma päästva ideoloogia propageerimine Hiina kui maailmarahu ja rahvaste ühise saatuse eest ainukesena tõelise vastutuse võtnud riigi juhtimisel.⁹ Kõik see aga, nagu ka mõjukate inimeste värbamine nn Hiina sõprade ja apologeetide hulka, on range ja otsese riikliku kontrolli ja koordineerimise all, mis ilma eriteadmisteta inimesele välja ei paista.¹⁰

Kõva ehk vali jõud ei ole pehme kõrval sugugi unarusse jäänud, õigemini on see prioriteet. Eesliinil on Hiina sõjamasina ülikiire ülesehitamine ja moderniseerimine, millega esmajärjekorras tahetakse ennast oma regioonis maksma panna (baaside rajamine Lõuna-Hiina meres, Taiwani sihikul hoidmine, intsidendid India piiril). Selle kaugem eesmärk on aga Ameerika Ühendriikide kui praeguse maailmakorra peamise hoidja väljasurumine nii Vaikse kui ka India ookeani regioonist ja järk-järgult sõjaliseks ülivõimuks saamine kogu maailmas. Hiina ei hoia seda eesmärki vaka all. Kui varem on Hiina juhtide militaarses retoorikas rõhutatud peamiselt kaitset ja sõja ärahoidmist (välja arvatud rünnakuähvardused Taiwanile, aga see „ei loe“, sest Taiwani puhul on ju tegemist „Hiina siseasjaga“), siis selle aasta alguse tavapärases pöördumises Hiina RV sõjajõudude ehk rahvavabastusarmee poole, mille ülemjuhataja ta HKP kaitse kesk­komisjoni esimehena on, nõudis Xi armeelt sõjalist valmisolekut iga sekund ja rõhutas lahingukogemuse omandamise, sh tehniliste vahendite kasutamise oskuse tähtsust, tõelises lahinguolukorras.¹¹

Valju jõu alla käib ka väga laialdane globaalse võrgustikus luuretegevus, mille haarmed ulatuvad igale poole. (Meenutagem alles hiljuti välja tulnud Hiina sõjaväeluure kasuks tegutsemise juhtu Eestis.) Peale otsese luure on see Hiina puhul läbi põimunud majandustegevuse ja teaduskoostööga, mis on kõik kommunistliku partei kontrolli all. Hiina firmad on seadusega kohustatud tegema koostööd riigi- ja parteiorganitega. Hiina kõrgtehnoloogia, IT- ja andmeside teenuste ning aparatuuri pakkujate imbumine teiste maade infovõrkudesse ja taristutesse on suur julgeolekuoht.¹² Hiina üle-euraasialise transpordivõrgustiku väljaarendamise megaprojekt „Vöö ja tee“ („Belt and Road“, 一帶一路 yī dài yī lù), mille abil maailm Hiina kaupadega üle ujutatakse ja neist sõltuvusse pannakse, ning Aafrika, Lõuna-Ameerika ja Kagu-Aasia ressursside ülesostmine on hästi tuntud ja nii mahukad teemad, et neid siinkohal pikemalt ei puuduta.

Ka pehme jõud on tegelikkuses valju jõuga tihedalt läbi põimunud. Konfutsiuse instituudid tegelevad õppetöö kõrval inimeste kohta info kogumisega ning ettekirjutuste andmise ja otsese sekkumisega, kui on leitud, et partnerülikoolis uuritakse või käsitletakse Hiinat „valesti“. See on viinud mitmel pool nende instituutide sulgemiseni. Hiina-kriitiliste teadlaste, ettevõtjate ja poliitikute suhtes rakendatakse keelde ja sanktsioone. Hiina üliõpilasi värvatakse ja rakendatakse laialdaselt Hiinat toetavate meeleavalduste korraldamisel ja Hiina-kriitiliste hoiakute trollimisel ning ühismeedias valeuudiste levitamisel. Teaduslik koostöö teiste maade teadusasutustega hõlmab pahatihti teadusspionaaži, teadusinfo vargust, teiste maade teadlaste Hiina kasuks tööle värbamist jne.¹³

1 Ka eesti keeles on ilmunud mitu analüütilist kirjutist sellel teemal. Vt näiteks: Nadège Rolland, Uus maailmakord Pekingi vaatest, Eesti Välispoliitika Instituut, 17. II 2021, https://efpi.icds.ee/et/luhidalt-uus-maailmakord-pekingi-vaatest/ (vaadatud 22. III 2021); Martin Hála, Hiina on täis indu kujundada ümber inimkonna tulevik, Diplomaatia, nr 204, veebruar 2021. https://diplomaatia.ee/hiina-on-tais-indu-kujundada-umber-inimkonna-tulevik/ (vaadatud 22. III 2021)

2 Selle arutluse aluseks on SKT arvestus nominaalväärtuse põhiselt; ostujõu pariteedi alusel rehkendatud SKT poolest on Hiina maailmas kõigist, ka USAst kaugel ees ning India tublil kolmandal kohal, jättes seljataha Jaapani.

3 Kissingeri vaated Hiina arengule ning tema suhetele Ameerika Ühendriikide ja mu maailmaga leiavad põhjalikku käsitlust tema hilisemas raamatus „On China“, Penguine Books, 2011.

4 Täistekst inglise keeles: Joint Communique of the United States of America and the People’s Republic of China (Shanghai Communique), February 28, 1972. https://en.wikisource.org/wiki/Shanghai_Communiqu%C3%A9 (vaadatud 22. III 2021)

5 Näiteks mäletan, et 1993. aasta septembri algul ütles ka Eesti tollane välisminister Trivimi Velliste töövisiidil Pekingis oma Hiina RV ametivennaga kohtudes otsesõnu, et Eesti näeb Hiinat superpower’ina. Viibisin nende kõneluste juures delegatsiooni liikmena, kuna töötasin tol ajal välisministeeriumis teise sekretärina, täites nn Hiina lauaülema ülesandeid. Kinnitan, et mina küll ministrile neid sõnu suhu ei pannud, vaid olin pigem üllatunud. Aga aeg oli selline ja Eesti sinisilmsed välispoliitika kujundajad nägid (või vähemalt lootsid naiivselt) Hiinas potentsiaalset liitlast, eelkõige problemaatilistes suhetes Venemaaga.

6 韜光養晦 tāo guāng yǎng huì, sõna-sõnalt „hoidu valgusest, püsi hämaras“. Tegemist on iidse stratageemiga, mis manitseb hoidma madalat profiili; edukas strateeg ei näita välja oma plaane ja eesmärke, vaid hoiab neid peidus ehk hämaras nii kaua, kuni on õige aeg kaardid lauale lüüa.

7 Tsiteeritud artiklist: Son Daekwon, Xi Jinping Thought Vs. Deng Xiaoping Theory. The Diplomat, 27. X 2017. https://thediplomat.com/2017/10/xi-jinping-thought-vs-deng-xiaoping-theory/ (vaadatud 22. III 2017).

8 Aktiivsese käibesse tõi selle mõistepaari Ameerika poliitikateadlane Joseph S. Nye mitmes oma raamatus, millest olulisim on „Soft Power: The Means to Success in World Politics“ (2004).

9 Selle kohta olen kirjutanud varem: Märt Läänemets, Kas Hiina päästab maailma? Sirp 6. III 2020. https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kas-hiina-paastab-maailma/ (vaadatud 25. III 2021).

10 Vt: Frank Jüris, Hiina mõjutustegevusest Eestis, Eesti Välispoliitika Instituut, 17. IX 2020. https://efpi.icds.ee/et/luhidalt-hiina-mojutustegevus-eestis/ (vaadatud 25. III 2020).

11 Vt näiteks: ‘Without fear of death’: Xi Jinping orders Chinese army to be ready to fight ‘at any second’, RT, 5. I 2021. https://www.rt.com/news/511546-xi-jinping-military-order/ (vaadatud 25.III 2021).

12 Mitmeid uurimusi ja analüüse selle kohta on avaldatud Eesti Välispoliitika Instituudi (VPI) kodulehel. Vt näiteks: Frank Jüris, The Talsinki Tunnel: Channelling Chinese Interests into the Baltic Sea, VPI 3. XII 2019. https://efpi.icds.ee/the-talsinki-tunnel-channelling-chinese-interests-into-the-baltic-sea/ (vaadatud 25. III 2021); Kadri Kaska ja Maria Tolppa, Hiina interneti valitsemine ja suveräänsus, VPI, 4. VI 2020. https://efpi.icds.ee/et/hiina-interneti-valitsemine-ja-suveraansus/ (vaadatud 25.III 2021); F. Jüris, Arctic Connect ja digitaalne Siiditee Arktikas, Riigikogu Toimetised, nr 41, juuni 2020, lk 145–159. https://rito.riigikogu.ee/eelmised-numbrid/nr-41/arctic-connect-ja-digitaalne-siiditee-arktikas/ (vaadatud 25.III 2021).

13 Vt ka: Märt Läänemets, Akadeemilisest koostööst Hiina Rahvavabariigiga: ohud ja ahvatlused, VPI, 27. IV 2020. https://efpi.icds.ee/et/akadeemilisest-koostoost-hiina-rahvavabariigiga-ohud-ja-ahvatlused/ (vaadatud 25. III 2021).