Aatomik Ignalinas

Kaarel Tarand

  Ma loodan väga, et juba sel sügisel jõuavad Eesti koolidesse uued aabitsad, kus a-tähte õpetatakse lausega “Andrus Ansip – Aatomi Alistaja”. Minimaalselt seda on Ansipi allkiri Leedusse uue tuumaelektrijaama rajamise kavatsuste protokollil küll väärt.

Kuigi Euroopa riikide senise praktika järgi eelneb tuumajaamade rajamisele pikk ja põhjalik avalik arutelu, otsusetegemine parlamendis ja sageli ka rahvahääletusel, ei pea dünaamilises ja teistest targemas Eestis ju ometi samamoodi tegutsema. Kõigepealt ehitame ikka jaama valmis ja küll siis jõuab arutada.

Iseenesest on praegu, aasta enne riigikogu valimisi, arutamiseks päris hea aeg. Ja kui oleks vähimatki põhjust kahtlustada valitsuse liikmeid siiruses, siis võiks ju ka uskuda väiteid, et Ansipi allkiri tähistab arutelu algust ja midagi ei otsustata enne kui uuritakse ja arutatakse. Ja et ühtki siduvat kohustust pole võetud. Kõrvalmärkusena uuringute kohta peab siiski märkima, et kuna Ignalina jaam oli Leedu ELiga liitumisläbirääkimiste keskne teema, siis on seal nii olemasolevat kui uut jaama uuritud juba aastaid ülima põhjalikkusega. Meie raha on praeguses seisus vaja ainult seetõttu, et EL on lõplikult ja jäigalt keeldunud uue jaama ehitust rahastamast ning jäänud sealjuures kindlaks sellele, et vana tuleb sulgeda.

Seniste uuringute järgi otsustades ei kuulu eestlased tuumaenergia suhtes kõige kriitilisemate rahvaste hulka. Kui tuumaenergeetika lähiajal mingeid ülemaailmseid hävitavaid tagasilööke ei peaks saama (näiteks õnnestunud terrorirünnak mõne tuumajaama vastu), võib ennustada, et valitsus ja Eesti Energia saavad rahvalt tuumaseikluseks Leedus volitused küll. Isegi majanduslikud põhjendused võivad olla täiesti veenvad. Ent majanduslikud argumendid ei tohiks olla primaarsed rahvusliku julgeoleku küsimuste ees.

Euroopa riikides väga kaua valitsenud veendumuse järgi on elekter sedavõrd strateegiline ressurss, et omavajaduse jagu peab iga riik seda tootma territooriumil, mida ta 100% kontrollib. Iga riik toodab oma elektri kindla peale ise, ELi riikide hulgas on ainus erand ja elektri importöör Läti. Samas ei mäleta Euroopa ajalugu juhtumit, mil ka kõige palavam vendlus riikide vahel oleks osutunud igaveseks. Sõbrad tekivad ja kaovad.

Kui Eesti oma elektrimunad Leedu korvi paneb, saab ka Eestist elektri importöör. Vastupidiselt peaministri ootustele ei suurenda investeering Leedu tuumajaama Eesti-Leedu sõprust, vaid saab hoopis uute tülide ja tõenäolise poliitilise väljapressimise allikaks. Energeetikas hakkab toimuma seesama, mis juba aastaid toimub Balti riigikaitselises koostöös, mida Leedu sihikindlalt on pidurdanud ka üsna alatuid võtteid kasutades ning kus suurema avaliku pahanduse on ära hoidnud vaid USA pidev järelevalve ja surve.

Võime siin ju kavalate rehepappidena arvata, et meil õnnestub Leedu häda pealt teenida. Jah, Leedu ise on kinni jooksnud mõttesse, et tuumaenergiale pole alternatiivi, ja kui vana jaam on kästud sulgeda, siis tehakse uus ükskõik millise hinnaga. Soomlaste uuest Olkiluoto jaamast see odavam kindlasti ei tule. Turvariskid Leedus on aga väga palju suuremad kui Soomes. Ja mitte seetõttu, et tehnoloogias mingi viga oleks. Asi on, nagu ikka, Venemaas. Kõige jämedam kaabel, mis ühendab Balti elektrivõrke kaugema ilmaga, läheb paraku Venemaale, mitte Poolasse. Seega, vähe sellest, et me Narva jõge ületava liini kaudu juba niikuinii Venemaa võrkudest mingil määral sõltume. Nüüd tahame seda sõltuvust Leedu kaudu veelgi tugevdada.

Teine ja mitte vähem oluline rahvusliku julgeoleku küsimus on see, kas valitsus suvatseb täita iseendale võetud kohustusi või mitte. Detsembris sai peaministri allkirja elektrimajanduse arengukava aastani 2016, mille sissejuhatuses on väga selgelt kirjas, et selle ajani “kaetakse kohaliku elektri tootmisvõimsusega sisemaine elektriline tarbimiskoormus”. Kuna Soome-Eesti elektrikaabli äriidee järgi peab Eestil veel ka ekspordiks võimsusi jääma, siis ainus viis juba tehtud otsuste täitmiseks on uute elektrijaamade ehitamine Eestisse. Eesti turg tuumajaama ära ei mahuta ja tuumaelektrit Põhjamaade börsil kõrge hinna tõttu müüa ka ei saa. Veel vähem saab see õnnestuda, kui jaam asub kaugel Leedus, mis tähendab suuremaid transpordikulusid.

Kui Eesti Energia tahab paigutada välismaale minimaalselt 15 miljardit krooni, peab tal järelikult sellevõrra vaba raha käes (või pankadest saadaval) olema. Kuidas on see kooskõlas ettevõtte pideva jutuga vähemalt 40 miljardi krooni suurusest investeeringuvajadusest Eestisse, mida pole elektrihinna tõstmiseta võimalik katta? Ei olegi kooskõlas.

Elektritootmise kandmine Leedusse on Eesti riigi jaoks samaväärne sellega, kui pool Eesti kaitseväest või toidutootmisest paigutataks “ärilistel kaalutlustel” Mongooliasse. Balti tuumakokkuleppe osas pole siiski põhjust meelt heita. Andrus Ansipil on ju teatavasti kaht sorti allkirju. Võimalik, et ka Leedus kirjutas ta paberile “mittekehtiva”. Lihtsalt, et võõrustajate vastu kena olla.