Ajaloo aktuaalsusest
Olles multikultuurne ja multietniline suurriik, pakub Rooma keisririik paralleele ka hilisematele impeeriumidele ning ka tänapäeva Euroopa vaimsele situatsioonile. Kaksteist keisrit. Koostanud Anthony A. Barrett. Tõlkinud Kristjan Tedre. Argo, 2011. Viimasel ajal on kasvanud huvi Rooma ajaloo vastu. Et see on nii, seda näitab sel teemal kirjutatud raamatute hulga kasvamine Euroopa raamatulettidel. Kahjuks jõuab eestikeelsete lugejateni vaid väike murdosa maailma kirjanduse paremikust, kuid seda enam on põhjust rõõmu tunda, kui meie raamatupoodidesse ilmub mõni uus hea tõlkeraamat. Just selliste raamatute hulka kuulub äsja ilmunud „Kaksteist keisrit”, mille autoriteks on rühm nimekaid USA, Kanada, Suurbitannia ja Saksa Rooma ajaloo uurijaid. See raamat on hea täiendus mitte ammu ilmunud Suetoniuse ajalooteosele „Keisrite elulood” (ilmselt pole juhuslik, et ka Suetonius on käsitlenud kaheteistkümne keisri elulugu, kusjuures ta on arvanud, erinevalt tänapäeva ajaloolastest, nende hulka ka Julius Caesari) ning raamatule „Kuulsate roomlaste elulood”.
Kuigi iga ajalooepohh on kordumatu, on tal mõju järgmistele ajastutele ja nii saab tõmmata paralleele ka mineviku ja oleviku vahele. Olles multikultuurne ja multietniline suurriik, pakub Rooma keisririik paralleele ka hilisematele impeeriumidele ning ka tänapäeva Euroopa vaimsele situatsioonile, mida iseloomustab samuti kultuuriline ja religioosne paljusus. On koguni neid, kes võrdlevad Euroopa Liitu Rooma impeeriumiga. Enamasti kaasneb sellega küll negatiivne hinnang, sest kristlikus ajalooteadvuses on juba Johannese ilmutusraamatust ja sibüllide oraaklitest peale nähtud Rooma riigis kurjuse kehastust ja kui tänapäeva moralistid kurdavad, et Euroopa käib vaimselt ja moraalselt alla, siis võrreldakse Euroopa olukorda sageli Rooma keisririigi olukorraga. Aga Roomat võidakse ka imetleda tema suuruse, riikliku organisatsiooni ja (õigustatult) paljude arhitektuuri- ja kunstimälestiste pärast, mida turistid veel tänapäevalgi Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal, Türgis ja Põhja-Aafrikas imetleda võivad. See, mida kirjanik Viivi Luik on öelnud Rooma linna kohta, kehtib mu meelest ka Rooma riigi kohta – Rooma on sümbol. Ja sellena mõjutab ta meie tsivilisatsiooni tänini.
Raamat „Kaksteist keisrit” ei ole oluline mitte ainult seetõttu, et annab ülevaate kaheteistkümnest Rooma ajaloos olulist rolli mänginud isikust (kes keisrid kahtlemata olid), vaid seal kirjeldatakse Rooma keisririigi ajalugu keisrite elulugude kaudu. Selline lähenemine ajaloole võib esmapilgul tunduda ju pisut vanamoodne ja ühekülgne (annab vähe informatsiooni „lihtsatest inimestest” ja nende eluolust), kuid raamatut lugedes ja loetusse süvenedes me mõistame, et see tegelikult nii ei ole. Nii mõnedki Rooma keisritest olid pärit „lihtsate inimeste” hulgast. Näiteks Vespasianus, kelle esivanemad olid sõjamehed ja maksukogujad, ratsaniku ja madalamast seisusest, kuid ta ema vend oli jöudnud senatisse ja saanud preetoriks, või Justinianus, kelle kasuisa Justinus oli olnud talupoeg, kuid tegi keisri ihukaitseväes karjääri, kuni temast sai comes excubitorum ja lõpuks ka keiser, kes aitas tippu tõusta ka Justinianusel. Viimase abikaasa Theodora oli enne abiellumist samuti „lihtne inimene”, roheliste (nii nimetati rohelise värvi all võistelnud kaarikujuhtide poolehoidjaid) fraktsiooni karupidaja tütar, kes esines näitlejannana laval ja oli ajaloolase Prokopiose väitel olnud samal ajal nagu enamik näitlejannasid ka prostituut).
Ka sündmustes, kus nad osalesid, osalesid ka „lihtsad inimesed”. Seepärast heidab raamat „Kaksteist keisrit” valgust ka madalamast soost roomlastele ja nende probleemidele ning annab värvikalt edasi ka Rooma linnade olustikku. Sellekohane näide on näiteks kirjeldus VI sajandi Konstantinoopoli olustikust: „Fraktsioonid kujutasid endast ühendusi, mis korraldasid keisripalee kõrval asuval suurel hipodroomil, kus tantsijad ja akrobaadid võidusõitude vaheajal rahvast lõbustasid. Võistlevate meeskondade värvid – punane, valge, sinine ja roheline – pärinesid Rooma Circus Maximusest, ehkki tolleks ajaks polnud punastele ja valgetele enam oma talle jäänud ning neist olid saanud siniste ja roheliste väiksemate õigustega partnerid. Poolehoidjad istusid hipodroomil kindlates sektsioonides kathisma vastas, kus oli keisri istekoht. Just rohelised ja sinised ahvatlesid eriti Konstantinoopoli noori mehi: nad aimasid järele hunnide väljanägemist, kasvatades habemeid, vuntse ja hobusesabasoenguid, kuid ajades lauba paljaks; ning kandes avarate varrukatega rõivaid, kuhu pidid mahtuma muljetavaldavad biitsepsid. Siniste ja roheliste jõugud muutsid öise Konstantinoopoli tänavatel liikumise ohtlikuks” (lk 357). Lisaks „tsirkuseparteide” omavahelistele suhetele heidab see lõik valgust ka Konstantinoopoli turvalisusele ning tollaste noorte soengu- ja rõivamoodidele.
Kogu raamatu tugevaks küljeks on värvikad olustikukirjeldused. Samas ei tee see autorite aineesitust populistlikuks, nagu see Rooma ajalugu käsitlevates populaarteaduslikes raamatutes (ja viimaste hulka kuulub seegi raamat) mõnikord kipub olema. Ainest selliseks käsitluseks leiaks ju piisavalt, kas või Suetoniuse „Keisrite elulugude” keisrite seksuaalperverssuste detailsetest kirjeldustest. Võib siiski küsida, miks on autorid pühendanud eraldi peatükid vaid sellistele keisritele, nagu seda on Augustus, Tiberius, Caligula, Claudius, Nero, Vespasianus, Hadrianus, Marcus Aurelius, Septimus Severus, Diocletianus, Constantinus ja Justinianus ning käsitlenud paljusid teisi keisreid vaid põgusalt seoses eelnimetatud valitsejatega. Nad kõik on tõepoolest Rooma ajaloo seisukohast olulised, kuna kuuluvad erinevatesse murranguperioodidesse. Samas arvab aga käesolevate ridade autor, et eraldi põhjalikumat käsitlust oleksid väärinud ka näiteks keisrid Domitianus, Traianus, Antoninus Pius ja Caracalla. Ning lõpuks tahan teha ka mõned väiksed kriitilised märkused mõnede religioonilugu ja teoloogiat puudutavate küsimuste kohta, sest nagu rõhutavad ka raamatu autorid, oli see valdkond tihedalt seotud muu ühiskonnas toimuvaga. Nii kirjutab näiteks Barbara Levick keisrikultuse kohta: „Kõige märkimisväärsem on Vespasianuse kultuse geograafiline ulatus, mitte aga selle intensiivsus. Narbos (Narbonne) avastatud dokumendis, mis on dateeritud Vespasianuse või Domitianuse valitsemisaega, seatakse paika ülempreestri käitumisreeglid. /—/ Flaviuste perioodi äsjamoodustatud kultusi on täheldatud teisteski provintsides: Baeticas, Aafrikas, Mauretaanias, Väike-Armeenias. Kuid ka kahtlused jäävad püsima. Narbost leitud dokumendi dateering on ebakindel ning tundub vaevalt usutavana, et üks kõige rikkamaid avalikke provintse eelistas kuni Flaviuste ajani vabatahtlikult läbi ajada ilma valitseva eliidi ühise esinduse, juhtide avalike auavalduste ja keisritele tehtavate kingitusteta, mida kultus oleks pakkunud” (lk 195-196) ja lisab: „Kui kultuste tugistruktuurid ilmuvadki esmakordselt Vespasianuse ajal, ei tähenda see veel, et neid varem olemas polnud” (lk 196).
Käsitlemata siinkohal lähemalt keisrikultust kui sellist, olgu öeldud vaid niipalju, et praegused Rooma religiooniloo uurijad kalduvad järjest enam seisukohale, et keisrikultus ei mänginud Rooma ajaloos nii keskset rolli, kui seda kristlike allikate mõjul varem arvati ning paljude religiooniloolaste jaoks ei ole Barbara Levicki hämmastav Narbo juhtum üldse hämmastav, vaid hea näide sellest, et roomlased ei vajanud oma poliitilise võimu legitimeerimiseks ilmtingimata religiooni (nagu nad reeglina ei põhjendanud religioosselt ka oma vallutussõdu (Vergilius, kes räägib oma eeposes „Aeneis” roomlastele jumalate poolt antud missioonist valitseda maailma, on selles osas erandlik). Lk 201 mainib sama autor, et „95. aastal suri [—] Domitianuse sugulane, Sabinuse vend Flavius Clemens, keda süüdistati „usuleiguses”. See võis tähendada kas lugupidamatust keisrikultuse vastu või ehk judaismi omaksvõtmist” (lk 202-203). Tegelikult süüdistati Flavius Clemensi mitte „usuleiguses”, vaid „ateismis”, mis oli tavapärane etteheide kristlastele ning on andnud põhjust oletuseks, et ka Clemens võis olla kristlane. Rääkides keiser Justinianuse valitsusajal toimunud teoloogilistest väitlustest (ja neile pühendatakse Justinianust puudutavas peatükis palju tähelepanu), kasutab peatüki autor James Allan Evans mõistet „Kalchedoni usutunnistus” (lk 353). Iga kiriku ajalugu õppinud inimene peaks aga teadma, et sellist usutunnistust pole kunagi sõnastatud – on Nikaia usutunnistus, mis sõnastati Nikaia kirikukogul ja mida täiendati Konstantinoopoli kirikukogul (siit ka nimetus „Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus”) ja Kalchedoni dogma, mis käsitleb jumaliku ja inimliku vahekorda Kristuse isikus. Usutunnistus ja dogma on siiski erinevad asjad.
Raamat „Kaksteist keisrit” täidab üht olulist lünka eestikeelses Rooma ajalugu käsitlevas kirjanduses ja ma soovitan seda raamatut kõigile, kes huvituvad meie õhtumaise tsivilisatsiooni juurtest.