Ajalooõppe roll XXI sajandil

Tõnis Lukas

Film, teater ja internetitekstid toodavad maailmapildi fragmenteerumist. Jupike siit, jupike sealt –mõni süžeeliin domineerib teiste üle, kuigi päris elus pole nii olnud. Ajaloo jälgimiseks ja tema mõistmiseks on tarvis nii aja- kui ruumitunnetust. Need mõlemad on õpitavad. Selle õpetamine ongi vanemate põlvede ülesanne ja sellest arusaamine ja õpitu kasutamine omakorda noorema põlvkonna ülesanne. Viimase paarikümne aastaga on toimunud suured muutused, mis on teisendanud inimese suhet aja ja ruumiga. Kasutatakse tehnoloogilist abi, mis oluliselt mõjutab inimese iseseisvat orienteerumisvõimet nii ajas kui ruumis. Nii nagu laps ei õpi kunagi koristama, kui selleks peetakse koduabilist, nii ei suuda pealtnäha täiesti normaalsed inimesed enam leida lihtsat sihtpunkti, kui auto GPS-seade on maha ununenud või rivist väljas. Samuti ollakse kaotamas ajas orienteerumise võimet, kui fakte pole tarvis enam meelde jätta seoste abil. Fakte saab ka Vikipeediast, järelikult ei ole tarvis nende meeldetuletamiseks pead vaevata ning seoseid luua.

Minevikusündmuste kohta jõuab teave inimesteni üha enam seostamatult ja juhuslikult. Võiks arvata, et aktiivne töö muuseumides, filmi- ja teatritegijate hulgas toetab kooli, kinnistades mitmekülgsel viisil õpitut. Paraku toodavad film, teater, internetitekstid maailmapildi fragmenteerumist! Jupike siit, jupike sealt – mõni süžeeliin domineerib teiste üle, kuigi päris elus pole nii olnud. Maksimaalset kasutegurit teadmiste kinnistajana ei anna ka muuseumiekspositsioonid. Ka koolidele soovitavana välja reklaamitud näitused on tegelikult üles ehitatud eesmärgiga pakkuda põnevust ja tuua kohale palju rahvast. Teadmiste kinnistajana ja just seoste loojana need aga tihti ei toimi. Kooliekskursioonil on näitusel viibimiseks piiratud aeg, suur osa näituse mahust ja ka seoseid tekitavast infost on ent peidetud multimeediasse.

Näituste kuraatorid, kes näevad arvutis huvitavat tehnilist võimalust, ei oska seda kasutada piisavalt sujuvalt ja lõhuvad selle liigselt edeva tingeltangliga jälgitavuse. Laps võib küll leida, et näitus oli huvitav, kuid mingist perioodist või nähtusest ta tegelikult süsteemset ülevaadet ei saanud. Võib-olla on asjad teisiti ajaloomuuseumi Suurgildi maja väga huvitava ja meeldiva uue ekspositsiooniga, aga et seda väita, peaks mõnda aega koos pedagoogidega selle näituse mõju jälgima. Multimeedia ka õppetegevuses ei ole veel nii sissetöötatud pedagoogilis-metoodiliste võtete süsteem, et sellest maailmapildi loomisel kasu oleks. Meelelahutuseks ja loodetavasti vahel ka huviäratamiseks sobib see ehk küll. Tervikut on püütud kujundada vaid raamatutekstide koostamisel. Kui fragmenteeritud maailmapilti tootvad meediumid astuvad raamatu asemele – oma mõjult on film seda juba teinud –, siis läheb veel tükk aega, enne kui haridusteoreetikud ja pedagoogid saavad asja nii kaugele, et raamatu asendajad maailmapildi loomisel ka mingi terviku kujundavad. Milline see tervik olema saab, ei pruugi olla praegu selge!

Haridussüsteem on konservatiivne. Seniseid teadmisi ja meetodeid ei asendata uisapäisa. Selles kestvuses on haridussüsteemi tugevus vastupidava ühiskonna kujundamisel. Kuid juba praegunegi kooliõpetus ei pruugi anda lastele ajalooteadmiste abil sellist tervikpilti, mida me õpetajatena ette kujutame. Praeguste 15aastaste kolmekümneseks saades võib neil ajalooprogrammist meeles olla kaunis vähe! Arvan, et kobame ka ses osas pimeduses, sest kultuurilisi kanaleid, mis noori lisaks koolile kujundavad ning mille mõju on murranguline ja meile tunnetamatu, on mitmeid.

Mida praegused koolis täiesti keskmiselt edasi jõudvad lapsed ajaloost mäletavad? Eksami ja tasemetööde alusel ei pruugi see ehk täpselt sellisena paista, aga mulle tundmatute õpilaste käest oluliste ajalooteadmiste kohta küsides ei ole mul jäänud neist enamasti just eriti valgustatud muljet. Võib öelda, et eksprompt küsimise puhul ja suurema publiku juuresolekul ei pruugi lapse teadmised ja võimed kohe avalduda. See tähendab aga siiski ka oskamatust lektoriga kõikjal kaasa mõtelda. Kui kaasamõtlemiseks on eelteadmisi vähe, hajub tähelepanu ning palju infokilde ei hakka lihtsalt külge, kuna neil ei ole lapse mälus millegagi haakuda. Seetõttu on jätkuvalt kullahinnaga õpetaja oskus siduda ajastuid ja sündmusi lihtsamalt ja faktivaesemalt (s.t. sujuvamalt), kui õpik annab. Kui süsteem loodud, saab järgmisel ringil veel mõne kasuliku fakti mällu juurde siirdada. Sellega on baas edasiseks juurdeõppimiseks tasapisi kujunenud.

Film teeb ajaloost naturalistliku vaatemängu

Kuidas kujuneb õpilase ajaloopilt, kui ta ei ela väga ajaloohuvilises kodus ega käi ajaloo- või kodulooringis? Kui paljud noored loevad ajaloolisi romaane? Eesti Vabadussõda on noorte jaoks filmi „Nimed marmortahvlil” melodramaatiline koolipoiste lugu, 1924. aasta 1. detsembri Nõukogude Venemaa mahitatud Eesti riigi vastasest mässust teatakse ainult filmi „Detsembrikuumus” järgi. Viikingiaja, aga ka Vietnami sõja ja Teise maailmasõja aegsete sündmuste kohta on Hollywoodi suured vaatemängulised filmid, ainult et need on tihti nii naturalistlikud, et põhikoolilastele elamus keskendub ainult nähtud inimkannatustele neis. „Titanicu” filmi on muidugi hea vaadata, olgugi et film võinuks olla tõetruum. Probleem ajastu kujutamisel ei ole mitte niivõrd Titanicu vettevajumise nurgas, mille üle vaieldakse, vaid selles, et ainsaks ajaloomuljeks ei saa ju jääda, nagu oleks tollal elu keerelnud ainult tantsupõrandal ja luksuslike lauanõude kõlina saatel.

Suure raha eest tehtud film jääb aga vaataja teadvusesse laiutama. Tulemas on neid veel palju-palju. Kui ainuüksi Eesti ajalugu silmas pidada, siis filmid „Ümera jõel” ning Hirmsa Antsu elu või võitluse kohta ja Sofi Oksaneni raamatu „Puhastus” ainetel vändatav linateos. Ega lapsed neid raamatuid enam loe. Filmid on ju paremad kui raamatud – selline suhtumine on üldine. Ja kooliraamatukogust ei küsita mitte „Tõde ja õigust” kui raamatut, vaid sellenimelist DVDd. Ja ollakse ehmatanud, kui saadakse teada, et filmi polegi veel.

Asi polegi niivõrd juba nimetatud filmides. Eks neid ole nõustanud ka ajaloo konsultandid, tihti head ajaloolased. Filmid on juba loomu poolest lihtsustavad. Filmitegemine on ju puhas kunst ja kui laps otsib sellest ajalugu, leiab ta sealt tihti tegelikult vaid müüte ja nõidust. Õigemini, tema jaoks ei ole ajaloosündmuste aluseks omaaegsete tavaliste inimeste igapäevaelu, vaid nõidus ja ulme. Mille võrra õieti erinevad oma põhikäsitluselt nõidusliku miljöö jms olemuselt näiteks krahv Dracula või Harry Potteri juhtumised? Vägevad gooti võlvid, igasugu salatarkused jms. Minevik ja tulevikuulme sulanduvad ja kujundavad selle fooni, millelt laps elu lossides ja gooti katedraalides ette kujutab. Maagiat ja fantaasiat tuleb juba nii palju, et see paistab igapäevaseks muutuvat ka kommertslikus ajalookäsitluses. Ei ole välistatud, et täitub ka Sulev Vedleri ettekujutus, mille ta on sõnastanud 20. oktoobri Eesti Ekspressis nii: „Hollywoodi ei kammitse piirangud. Miks siis ei võiks keegi vändata filmi, kus neegrist Lembitu sõidab BM W-ga, piiskop on hiinlanna ning vaenuväed kasutavad rakettrelvi? Peaasi et põnev oleks. See on ju moodsa ühiskonna mõte”.

Lisa ajalookäsitlusse toovad ka uued teadussaavutused. Jüri Alliku 21. oktoobri Sirbis avaldatud artiklis „Ei saa me läbi bibliomeetriata!” on viide artiklile, „mis selgitab ajalugu paremini kui ajalooõpikud, näidates, et isaliini pidi päritav geneetiline variatiivsus rühmitub geograafilisel, mitte keelelisel põhimõttel”. Et aga kõiki fragmentaarseid tarkusi ei pruugi saada kohe ajalooõpetuse kontseptsiooni mahulistel kaalutlustel lisada, on õpetus praegu teadusest muidugi maas. Sellest iseenesest pole hullu midagi. Nii tulevased virtuaalsed teatmeteosed kui õpikud hakkavad täienema reaalajas ja õpetaja rolliks ongi peamiselt teadmiste ja ajalootunnetuse kondikava kooshoidmine ja lastes teadmiste vastu huviäratamine.

Võluvitsaks kodutänav ja üksikisiku roll

Muutused uurimises, avaldamises (populariseerimises) ja õppimises (õpetamises) käivad käsikäes, muidu ei jõua väljauuritu õppijateni ning seega katkeb ajalooõpetamise autoriteet. Kool peab olema suhteliselt inertne, kuid ei saa ka ajast väga maha jääda. Lapsi ei tohi aga uute teadmiste sünteesimisel omapead jätta. Kogu selles kirkas ja kiirelt muutuvas infovoos on tulevikus ikkagi vaja jääda põhiväärtuste juurde. See tähendab, et lapsele tuleb kõigepealt luua sidemed teda vahetult ümbritsevaga. 21. oktoobri Õpetajate Lehes kirjeldab arheoloog Jüri Peets, kuidas „ajalugu vaatab aknast sisse”, olles erakordselt lahke näiteks Salme kooli õpilaste vastu, kelle kooli akna alt kaevati välja viikingieelse aja rikkalikud laevmatused. Isegi kui ümbritseva keskkonna kõnekus aga võib linnalises moodsas keskkonnas raskusi olla, siis ajaloolistes linnades ja asulates leib seda küllap ka tulevikus.

Kes armastab oma kodukohta, armastab ka kodumaad. Niisiis igihaljas nipp tulevikuks: ajaloohuvi ei tule äratada mitte elamustega Vaikse ookeani lahingutest ja ülemaailmsest kohvikaubandusest, vaid kodutänava või vanaisa elukäigu kujunemise uurimisega. Seda ei tohiks unustada – see on seda mõjusam, mida globaalsemaks läheb üldine ajalookäsitlus. Kui isakodu vastu huvi tekitatud, tuleb huvi isamaa asjade vastu tagantjärele. Ilma ei tule – ilma tuleb suure kommertsraha toel ainult nõidus, ulme ja manipuleeriv esoteerika! Telekanal ja filmirežissöör vastutavad ainult omanike ja tööandjate ees, ainult lapsevanem ja õpetaja lapse ees.

Igal ajal saab ajaloohuvi äratada, tehes lastele ja noortele selgeks, et elatakse huvitaval ajal. Ja ka murrangulisel ajal. Nõukogude ajal kadus ajaloohuvi lastel ka seetõttu, et neile õpetati, et üksikisiku roll maailmaasjade kujundamisel on väike, masside oma suur. Tegelikult ilmestavad ajalooarengut just otsustavate hetkede suurkujud ja otsused. Ajalooprogramm peaks selle ära kasutama ja tooma õpilaseni „valikute anatoomia”. Churchill: „Meil oli valida häbi ja sõja vahel – valisime häbi ja saime sõja”. Just valiku vastutusrikkust saab õppida ajaloost. Ja selle saab viia ka tulevikku. Näiteks: milline on maailm siis, kui lahendame Euroopa võlakriisi nii või naa? Milline on Eesti tulevikus, kui Euroopa võlakriis laheneb lihtsalt rahaabiga, või siis, kui see toob kaasa Euroopa Liidu muutumise Euroopa Ühendriikideks? Milliseks kujuneb XXI sajandi lõpp eesti keele ja kultuuri püsimise kontekstis ühel või teisel juhul?! Kas ühendriikides üldse on võimalik rahval omakeelsena alles jääda?!

Konkreetsete ajaloosündmuste käsitlemisel on kirjelduste kõrval oluline ka läbimäng. Euroopa paljudes linnades tehakse nn keskaja festivale, kus püütakse küllaltki elutruult etendada tollast eluolu. Olgugi et mobiiltelefonide helin mõnikord selle idülli katkestab, on see ikkagi õpetlik. Vanaaja või ürgaja festivali on muidugi raskem ette kujutada, samuti lavastatud tuumasõda. Aga õnneks ei ole see viimane laiaulatuslikult veel ajalooõpetuse osa. Küll aga saab etendada üht-teist muud rahulikult ka klassiruumis: omaaegset eluolu põhimõisteid kasutades, suurte sõdade järgseid rahukonverentse jne. Hiljuti demonstreeris Rocca al Mare ajalooõpetaja oma klassiga võimalusi, mida neil ajalootunnis kasutatakse: õpilased kehastusid küll muistseks kaluriks, müüritorniks või vallikraaviks ja olid sellest vägagi sisse võetud.

Sobivad ka arvutimängud

Muidugi tuleb ka internetti ära kasutada – aga nii, et peab ikka oma peaga ka mõtlema! Ekstra huvitav oleks teha arvutimäng „Kui ajalugu läinuks teisiti ehk 300 Eesti ajaloo stsenaariumi”. Iga suurema ajaloosündmuse puhul on asjaolude kokkusattumise puhul võimalikud vähemalt kolm lõpptulemuse varianti. Nii tegelikult ellu läinud variant kui mitterealiseerunud viiksid oma loogilist rada pidi uute ajaliste sõlmpunktideni, kust hargnevad omakorda erinevad arenguteed. Kus me siis lõpuks praeguseks oleksime, kui ajalugu läinuks teisiti või kolmandat moodi? Võrdlus tänapäeva olukorraga on siiski tõe kriteerium, nii et lõppresultaat on õpilastele näha praeguses olukorras. Nii on võrdlus tõeline, mitte mingi maailma lõpp või muu ulmeline jama, mida tihti võimalikuks tulevikuks pakutakse.

Lapsel peab tulevikus olema millelegi toetuda: ajalooteadmisi on tarvis selleks, et saaks tühja juttu ja valet oma teadmiste ja kogemusega võrrelda. Ainult mõtlevad inimesed suudavad pealkirjade diktaadi ja reklaamirahaga lihtsustatava maailmakäsitluse levimise puhul säilitada demokraatliku kriitikameele ja ära hoida populistlike diktatuuride tekke! See ongi ajalooõpetuse roll: valmistada inimesed ette eluks ilma manipulatsioonide ja diktatuurita, kindlustada iseseisvalt mõtlevate vabade kodanike ühiskond. See ülesanne on ambitsioonikas. Kooli roll on ka edaspidi luua erinevate mõjude ristteel fragmenteerunud maailmapildis ühisosa ja tuua see õpilase jaoks välja, nii et ta sellest aru ja osa saab. Kooli roll põhiväärtuste edasikandjana suureneb infokanalite juurdetulekul veelgi, isegi kui kooli institutsionaalne vorm tulevikus mõnevõrra muutub.

Ettekanne ajalooõpetajate V kongressil Tallinnas 24. oktoobril

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht