Ajud Marsilt ja Veenuselt?

Naiste ja meeste ajudest neuroteadlase pilgu läbi

KADRI AAVIK

Naiste ja meeste erinevusi peetakse tavateadmises enesestmõistetavaks. Binaarne soojaotus – inimkonna liigitamine naisteks ja meesteks – tundub loomulik ning üldjuhul seda ei vaidlustata. Need arusaamad on ühiskonna alustalad ning väljenduvad näiteks seadustes ja poliitikakujunduses. Populaarmeedias leiavad endiselt kajastust uudised teadus­uuringutest, kus rõhutatakse naiste ja meeste käitumise, mõtlemise ja aju erinevusi. Müüt, et naised on Veenuselt ja mehed Marsilt, on visa kaduma ning osta võib kirjandust naiseliku ja meheliku energia, kuidas naisi-mehi paremini mõistma õppida ning poiste-tüdrukute erinevate õppimisstiilide kohta. Kuid milline on nende teadmiste teaduslik alus?

Sellele küsimusele keskendub Briti neuroteadlane Gina Rippon tänavu ilmunud raamatus „Soolistatud aju: uus neuroteadus, mis purustab müüdi naise ajust“. Ta toetub uusimatele neuroteaduslikele ja sotsiaalpsühholoogia valdkonnast pärit uuringutele. Raamat on kirjutatud neuroteaduses mitte kodus olevale lugejale arusaadavas, kohati (ehk liiga) kõnekeelses stiilis, mis paratamatult neuroteadust lihtsustab (kriitika, mida Rippon ise suure osa neuroteadusliku kirjanduse kohta teeb).

Ripponi keskne argument koosneb kahest osast: teadusuuringud osutavad, et erinevused naise ja mehe aju vahel on minimaalsed; võimalikke erinevusi kujundab eelkõige sotsiaalne keskkond ehk soolistatud maailm toodab soolistatud ajusid.

Sooerinevuse müüdi alged ja funktsioonid

Rippon tutvustab esmalt lugejale naiste ja meeste (ajude) erinevuste idee tekki­mise ja levimise tagamaid. Teooriad naise aju alaväärsusest said alguse juba enne seda, kui aju uurida osati. XVIII ja XIX sajandil peeti tollaste teadmiste kohaselt naiste ajusid meeste omadega võrreldes vähearenenuks ja defektseks. XIX sajandil sai mõjukaks Darwini evolutsiooniteooria, mis rõhutas naiste ja meeste vahelisi bioloogilisi erinevusi ning meeste bioloogilist ülimust naistest ja loomadest. Darwini käsituse järgi on naiste ja meeste erinevused bioloogilised ja seega paratamatud.

Selle „teadmisega“ sai „objektiivselt“ põhjendada naiste sobimatust vastutust nõudvatele aladele, näiteks poliitilise võimu juurde. Kuna naiste ja meeste ajusid peeti fundamentaalselt erinevaks ning seda erinevust arvati tulenevat bioloogilistest teguritest, tähendas see, et need erinevused määrasid naise rollid ühiskonnas: abikaasa, ema ja hoolitseja.

Seega kasutati ühiskonnas arusaama naiste ja meeste erinevusest soolise ebavõrdsuse legitimeerimiseks. Väidetavad bioloogilised erinevused said aluseks erinevatele sotsiaalsetele rollidele. Naise sünnitusvõime määras tema sotsiaalsed rollid ja koha ühiskonna hierarhias. Näiteks arusaama, et naiste reproduktiivorganid saavad kahjustatud, kui naised tegelevad intellektuaalse tööga, kasutati naistele hariduse andmise vastuargumendina.

Erinevuste doktriini püsimine ja taastootmine

XX sajandi lõpuks võimaldasid tehnoloogilised edusammud aju paremini uurida. Kuid nagu Rippon tõdeb, vormisid paraku, hoolimata toimunud arengust, paljusid uuringuid needsamad juurdunud soostereotüübid. Ka mõni tänapäevane teadussuund jätkab naiste ja meeste erinevuste rõhutamist ning keskendutakse põhjuste otsimisele bioloogias ja evolutsiooniprotsessis. Näiteks omistab osa evolutsioonipsühholooge naistele ja meestele fikseeritud omadusi, mis on evolutsiooniliselt kujunenud ning millega selgitatakse tänapäeva kultuurides ja ühiskondades soolisi erinevusi ja soolist ebavõrdsust. Selline arusaam on tekitanud evolutsioonipsühholoogide ja feministlike soouurijate vahel teravaid vaidlusi, kus esimesed pooldavad geneetilisi, teised sotsiaalseid selgitusi soolistele erinevustele1 (ingl nature vs. nurture).

Illustreerimaks, kuidas soostereo­tüübid ja ühiskonnas kehtivad soo­normid kujundavad ka tänapäeval teaduslikku mõtlemist, toon Ripponi arutelu täiendamiseks ühe kõneka näite inimese repro­duktiiv­bioloogia valdkonnast. USA antro­poloog Emily Martin on oma mõjukas 1991. aastal ilmunud artiklis2 käsitlenud seda, kuidas esitavad meditsiini­õpikud naise ja mehe reproduktiiv­organeid ja reproduktiivprotsesse. Martin leidis, et kultuurilised arusaamad kujundavad teaduslikku mõtlemist ja kujutusviisi. Lähtuvalt autorite tõekspidamisest, et naine on mehest vähem väärtuslik, kujutati naisekehas toimuvaid bioloogilisi protsesse samuti vähemväärtuslikuna. Näiteks kirjeldati õpikutes menstruatsiooni nähtusena, mis on oma olemuselt raiskav ja väheproduktiivne bioloogiline „äpardus“. Selle kõrval esinesid õpikutes kirjeldused spermatogeneesist kui imelisest protsessist, mille käigus toodab mehe keha – vastukaaluks „ainult“ ühe munaraku valmimisele igas kuus – päevas miljoneid aktiivseid spermatosoide. Kurioosselt ei näinud autorid keskmise mehe triljoni spermatosoidi tootmist kui raiskavat protsessi. Sellest, kuidas soostereotüübid kujundasid teaduslikku arusaama inimese reproduktiivsusest ning selle esitusest õpikutes, annab aimu ka sugurakkude kujutamine tekstides: viljastamises vastandati munaraku „passiivsust“ spermatosoidide „aktiivsusele“, domineerisid kirjeldused seemne­rakkude „võidusõidust“ ihaldusväärse munarakuni („trofee“), mille võidab kõige kiirem ja võimsam.

Martin toob välja, et kuigi tänapäeva teadustulemustega rõhutatakse viljastamis­protsessis munaraku aktiivset rolli spermatosoidide kinnihoidmisel ning naise ja mehe sugurakkude aktiivset koostööd, on vana kujutlus visa kaduma. Kurioossel kombel vormivad ka uusi teadmisi ja nende esitust soostereo­tüübid. Näiteks on mõningates reproduktiivsuse kirjeldustes käiku läinud uus kujutluspilt: ohtlik naine, kes mehi oma võrku püüab. Teisisõnu, üks soo­stereotüüp on asendatud teisega.

Neurorämps ja neuroseksism

Narratiiv meeste, naiste ja nende ajude fundamentaalsest erinevusest on tänapäeval endiselt levinud. See tuleneb Ripponi arvates suuresti sellest, et teadus­tulemused mehe ja naise aju kohta jõuavad meediasse lihtsustatud ja ebatõesel kujul.

Ilmselt on paljud meist kokku puutunud „faktidega“ naiselikust intuitsioonist, naiste emotsionaalsusest, mehelikust ratsionaalsusest, meeste parematest ruumilistest oskustest ja naiste enam arenenud verbaalsetest võimetest. Rippon nimetab selliselt teadustulemusi ülimalt lihtsustavaid ning meelevaldseid järeldusi tegevaid kajastusi tabavalt neurorämpsuks. Neurorämpsuks kvalifitseeruvad „teadusuudised“, mille kohaselt peituvad ajus vastused sellele, kuidas armume, miks meile šokolaad maitseb ja mis põhjustas 2008. aasta finantskriisi. Selliseid käsitlusi illustreerivad sageli värvilised ajuskaneeringud (Rippon märgib, toetudes uurimistulemustele, et neuroteaduse tulemusi kajastavaid artikleid, mida illustreerivad ajuskaneeringud, võetakse tõsisemalt kui neid, kus skaneeringud puuduvad). Tüüpiliselt esitatakse selliste artiklite tulemusi väljaspool konteksti, paljudel artiklitel on skandaalsed pealkirjad ning tulemuste abil püütakse esitada ideoloogilisi argumente.

Kahe grupi võrdlemine eeldab kahe vastanduva grupi olemasolu. Rühmitamisotsus peab põhinema mingitel selgetel omadustel, mitte lihtsalt soostereotüüpsetel oletustel. On selgunud, et ei saa tuvastada mingit tüüpiliselt naistele või meestele omast käitumismustrit. Võimaliku (väikse) erisuse puhul on suur osa sotsiaalsetel ja kultuurilistel teguritel. Pildil kaader ülemöödunud aastal Pöffil linastunud Jonathan Daytoni filmist „Sugupoolte heitlus“.

Neurorämpsu žanri alla kuuluvad nt raamatud pealkirjaga „Miks mehed ei oska kuulata ja miks naised ei oska kaarti lugeda“, „Miks meestele meeldivad sirged jooned ja naistele mummud“ ning kõige tuntum neist on ilmselt „Mehed on Marsilt ja naised Veenuselt“. Neid raamatuid ühendab üks põhisõnum: naised ja mehed on fundamentaalselt erinevad.

Rippon ei näe probleemi üksnes meediakajastuses, vaid ka teadlaste lihtsustavas andmete tõlgenduses ning valikulisuses uurimistulemuste esitamises (ingl cherry-picking). Ühe (kuri)kuulsama näitena toob ta välja psühhiaater Louann Brizendine’i raamatu „Naise aju“ („The Female Brain“, 2006), mis sisaldab hulganisti väärinfot ning tõenduseta väiteid, millest mõned on neurorämpsu kirjanduses liikvele läinud, nt väide, mille kohaselt kasutavad naised päevas keskmiselt 20 000 sõna, mehed 7000.

Tähtis osa on ka teadustulemuste avaldamise poliitikal. Rohkem avaldatakse ning ka teadlased saadavad avaldamisele selliseid uurimistöid, kus on leitud naiste ja meeste vahelisi erinevusi, kui selliseid tulemusi, kust selgub, et erinevusi ei ole. Need võivad ka teadlastele endile tunduda mitteeminentsena, sest ka nemad on inimesena sotsialiseeritud soolistatud ühiskonda.

Suurt soovi tõsiselt võtta eelkõige neid teadustulemusi, mis ühtivad meie arusaamaga maailmast, ilmestavad ka sellised kajastused, mille põhjal naiste ja meeste (ajude) erinevuste kohta järeldusi teha ei saa. Näiteks kajastas 2016. aastal portaal Neuroscience News teadus­uudist meeste ja naiste sotsiaalsetest erinevustest, mida reguleerib aju. Artiklit illustreerisid roosa ja sinine pea naise ja mehe sümbolitega. Neljandast lõigust selgus, et uuring põhines katsetel hamstritega.

Kui mingi teaduslik tulemus satub lihtsustatud kujul või moonutatult avalikku teadvusse, siis on seda sealt äärmiselt keeruline välja juurida ning seda ka uute, varasemaid tulemusi ümberlükkavate teadustulemuste valguses. Rippon toob näitena levinud „faktid“, mille järgi kasutame ainult kümmet protsenti oma ajust või et eri „aju tüüpidele“ sobivad erinevad õppimisviisid või et mehed ja naised kasutavad aju eri pooli. Need kõik on nüüdseks ümber lükatud.

Neurorämpsuga paralleelselt ja põimunult esineb neuroseksism. Mõiste pärineb USA filosoofilt ja psühho­loogilt Cordelia Fine’ilt3 ning see tähistab neuro­teaduses ja ka psühholoogias levivat seksistlikku ja soostereotüüpset praktikat, mis lähtub eeldusest, et naised ja mehed on erinevad ning uurimis­töö kaudu otsitakse sellele uskumusele tõendusmaterjali. Rippon toob välja selliste uuringute vildaka metodoloogia, kus peamiseks probleemiks on sotsiaalse ja kultuurilise konteksti alahindamine. Inimeste käitumine ja käitumise tõlgendamine on mõjutatud välistest tingimustest, nt teiste inimeste juuresolekust ja nende reaktsioonidest (kes ja kuidas reageerib) ning ka sotsiaalsest ja kultuurilisest kontekstist. Seega ei saa väita, nagu oleks mingi käitumismuster kaasa sündinud või muutumatu. Endiselt ei arvesta paljudes uuringutes inimese sotsiaaldemograafilist tausta ja elukogemusi, mis vormivad ja kujundavad soolistatud aju. Nende osatähtsus on määrav. Rippon toob näiteks uuringud, mille tulemusel on leitud, et kui naistel palutakse lahendada eksperimendi käigus mingi ülesanne, seejuures neile eelnevalt öeldes, et tavaliselt saavad mehed selle ülesande lahendamisega paremini hakkama, on tagajärjeks märgatavalt madalam skoor kui juhul, kui naistele sellist infot ei edastata.

Kuidas neurorämps ja neuroseksism on kahjulikud? Kui usutakse fikseeritud, muutumatutesse bioloogilistesse sooerinevustesse, siis aktsepteeritakse ja võimendatakse soostereotüüpe ega usuta, et muutused soosuhetes on võimalikud. Läheb täide isetäituv ennustus: poisse ja tüdrukuid kasvatatakse ja haritakse erinevalt ning naistele ja meestele on erinevad ootused. Selle tulemusena võimegi leida naiste ja meeste ajudes mõningaid erinevusi, kuid need ei ole bioloogiliselt määratletud, vaid naiste ja meeste erinevate ühiskondlike rollide tulem. Seega töötab mehhanism teistpidi, mitte nii, et naisel ja mehel on bioloogiliselt ja geneetiliselt erinev aju, vaid et meie soolistatud kogemused vormivad seda.

Aju peegeldab elatud elu, mitte (ainult) omaniku sugu

Rippon annab ülevaate aju tänapäevasest teaduslikust käsitusest ja selle võib kokku võtta järgnevalt: aju on plastiline, paindlik ja kohanemisvõimeline. See on võrgustik, mille osad on omavahel tihedalt seotud ja teevad koostööd. Igal aju osal on oma ülesanne. Aju on aktiivne ja reageerib pidevalt ümbritsevale. Rippon võrdleb aju masinõppesüsteemiga – see, mida meie aju teeb või oskab, sõltub sellest, mida ta on õppinud ja millist infot ta on ühiskonnas ja kultuuris talletanud.

Ajualastel uutel teadmistel on suur mõju sooliste erinevuste käsitlemisele, sest vaidlustatakse arusaam, mille kohaselt on naistel ja meestel bioloogiliselt kindlad erinevused.

Oleme palju kuulnud väidet, et meestele sobib keskendumine korraga ühele tegevusele, samal ajal kui naised on edukad rööprähklejad. Uute teadmiste valguses ei ole see käitumine naistele kuidagi loomuomane ega kaasasündinud, vaid tuleneb sotsiaalsetest oludest ja elukogemustest. Ühiskonnas, kus naise ülesandeks on olla laste esmane hooldaja, hoolitseda eakate pereliikmete eest ning samal ajal käia ka tööl, arenevad eelkõige naiste ajud selliselt, et nad saaksid kõige sellega samaaegselt toime tulla.

Seega peegeldab aju elu, mida me elame, ning on vormitud keskkonnas, kus me pidevalt viibime. Seda on tõendanud näiteks taksojuhtide, video­mängurite ja viiulimängijate aju-uuringud. Taksojuhtide puhul on täheldatud hallolluse suurenemist selles aju osas, mis keskendub ruumilisele tajule ja mälule.4

Kas vastsündinute ja väikeste tüdrukute-poiste aju erineb?

Tehnoloogia arengu tuules on üha enam hakatud uurima väikelapse aju eesmärgiga leida vastus küsimusele, kas vastsündinud poiste ja tüdrukute aju erineb. Erinevuste tuvastamine võimaldaks kinnitada teesi, et naiste ja meeste vahelised erinevused on loodusest kaasa antud. Sellele küsimusele vastab Rippon olemasolevate teadusuuringute põhjal, et erinevusi on väga vähe. Neid on leitud äärmiselt väikeses ulatuses, pigem esineb suur variatiivsus indiviidide hulgas, olenemata soost.

Tuvastatud on kaks peamist erinevust ning needki on minimaalsed. Väike­laste puhul on eri kultuurides järje­kindlalt leitud, et väikesed tüdrukud omandavad keelelised oskused poistest mõnevõrra varem ning nende verbaalsed oskused on paremad. Kuid ühtlasi on ka leitud, et emad räägivad väikeste tüdrukutega rohkem kui poistega, seega võivad tüdrukute paremad verbaalsed oskused kujuneda, vähemalt mingil määral, sotsiaalse keskkonna mõjul. Poistel on täheldatud ruumitaju puhul väga väikest eelist.

Rippon järeldab, et määravaks ei ole osutunud bioloogia, vaid sotsiaalne keskkond. Alates varasest east vormib meid kokkupuude soostereotüüpidega. Stereotüübid mitte ainult ei kirjelda, vaid ennustavad ja vormivad meie käitumist. Näiteks on leitud, et tüdrukud, kes arvavad, et Lego on poiste mänguasi, sooritavad ehitusalaseid ülesandeid aeglasemalt.

Sotsiaalne keskkond vormib inimest ja tema valikuid

Rippon käsitleb teaduse ja teadlase kuvandi soolistatust ning püüab selgitada naiste vähesust loodus- ja täppisteadustes, seda just toetudes sotsiaalsetele ja kultuurilistele põhjustele. Näiteks toob ta välja, et meeste puhul nähakse edu taga geeniust ja andekust, naiste puhul pigem suurt tööd ja pingutusi. On leitud, et mida tugevam on mingil erialal tegutsevate teadlaste usk, et tipptegijaks saamine eeldab andekust, mida ei saa õppida, seda vähem on sel erialal naisdoktorante.

Soolist segregatsiooni hariduses ja teaduses kujundavad samuti sotsiaalsed tegurid. Naissoost informaatika­õppe kandidaatidele näidati kaht „tüüpilist“ informaatikaklassi: ühes olid Star Treki plakatid, ulmekirjandus ja karastusjoogi­purgid, teine oli „neutraalsem“ – seal olid looduseplakatid ja veepudelid. Naiskandidaadid eelistasid selgelt teist, esimest eelistas vaid 18%.

Paremat ruumilise mõtlemise oskust omistatakse enamasti meestele ja seda on põhjendatud evolutsiooniliste selgitustega meeste küttimis- ja navigeerimisvajaduse kohta kauges minevikus. Ka siin tulevad mängu sotsiaalsed tegurid: ruumilise mõtlemise testide puhul on leitud, et kui naistele enne testi tegemist öeldakse, et mehed on selles paremad, siis läheb neil halvemini. Tulemust kujundavad ka esitatud põhjused: kui öeldakse, et meeste paremuse taga on bioloogilised ja geneetilised faktorid, läheb testi sooritavatel naistel halvemini kui siis, kui on öeldud, et tegu on stereotüübiga, mille kohaselt on mehed antud ülesandes paremad.

Uusi teadmisi soo kohta: sugu kui skaala

Milliseid on sooaspektist huvitatud neuroteaduse tulevikusuunad? Ripponi väljatoodu haakub suuresti soouurimuslike (peamiselt humanitaaria ja sotsiaalia valdkonnas) käsitlustega sookategooria ja soosüsteemi kohta. Esmalt tuleb ümber vaadata seni esitatud küsimused, vaidlustada kogu naine vs. mees erinevuste diskursus. Selle asemel et otsida erinevusi naiste ja meeste ajudes, tuleb esitada fundamentaalsem küsimus: kas inimesi üldse saab või on mõttekas kahte kategooriasse jaotada?

Teaduslikud käsitlused toetavad üha enam arusaama, et sugu ei ole mitte dihhotoomia, vaid skaala. Juba 1993. aastal väitis USA bioloog ja soouurija Anne Fausto-Sterling, et soovariatiivsuse kirjeldamiseks peaks kasutusele võtma vähemalt viiesoolise süsteemi.5 Järjest enam on hakatud aru saama, et kõiki inimesi ei saa liigitada puhtalt naiseks või meheks. On vahepealseid variante, kus inimese sugukromosoomid ei ühti tema anatoomiaga6 ning liigitus on keeruline (intersoolisus).

Kahe grupi võrdlemine – nagu paljudes neuroteaduslikes uurimustes tavaks – eeldab kahe vastanduva grupi olemasolu. Rühmitamisotsus peab põhinema mingitel selgetel omadustel, mitte lihtsalt soostereotüüpsetel oletustel. On selgunud, et ei saa tuvastada mingit tüüpiliselt naistele või meestele omast käitumismustrit. Aastakümneid tehtud uurimistöö käigus ei ole jõutud konsensuseni selles, mis eristab meeste ajusid naiste omadest. Iga võimaliku (väikse) erisuse puhul on suur osa sotsiaalsetel ja kultuurilistel teguritel. Sama kehtib hormoonide mõju kohta. On leitud, et mõningate hormoonide taset võib kujundada sotsiaalne tegevus, nt isadel, kes veedavad rohkem aega lastega, on madalam testosterooni tase.

Seega on aeg vaidlustada meie ühiskonnas ja kultuuris binaarne soojaotus kui äärmiselt lihtsustatud ja moonutatud reaalsusekäsitlus. Rippon tõdeb, et soolisi stereotüüpe esineb XXI sajandil kõikjal ja intensiivsemalt kui kunagi varem. Meile pakutakse meeste ja naiste erinevate ajude kohta käivat ideed, mis määrab selle, mida mehed ja naised saavad teha ja mida ei saa. Seda käsitust tuleb vaidlustada. Neuroteadlased saavad siin palju ära teha, edastades sõnumi, et aju on plastiline ja paindlik ning tutvustades viise, kuidas soostereo­tüübid meid kujundavad.

Kriitika soolisi erinevusi uuriva teadus­töö kohta ei tähenda võimalike erinevuste eitamist, vaid selline uurimis­töö peab olema metodoloogiliselt laitmatu. Rippon heidab mitmele soolisi erinevusi välja toonud uuringule ette kontekstuaalsete asjaolude mittearvestamist. Sotsioloogi pilguga vaadates tundusid mulle mitmed raamatus kirjeldatud eksperimendid just seetõttu, samuti uurijate peidetud eelduste tõttu, puudulikud. Näiteks küsiti katses osalejatelt, kas nende arvates naudivad pigem naised või mehed romantiliste komöödiate vaatamist või paluti lastel jaotada esemeid poiste või tüdrukute (mängu)asjadeks. Kui valikust on vastuseks lubatud vaid üks, on uuring soo­stereotüüpe taastootev, lihtsustab maailma, arvestamata soo komplekssust ja variatiivsust. Selline küsimus taastoodab arusaama soost kui binaarsest jaotusest, kus teine­teisele vastanduvad naised ja mehed teine­teisest erinevad. Seega peaksid teadlased mõtlema selle üle, millised soostereotüüpsed eeldused uuringutes peituvad ning kuidas need taastoodavad soolistatud sotsiaalset reaalsust.

1 Rachel O’Neill, Feminist encounters with evolutionary psychology: introduction. Australian Feminist Studies 2016, 30 (86): 345–350.

2 Emily Martin, The egg and the sperm: How science has constructed a romance based on stereotypical male-female roles. Signs: Journal of Women in Culture and Society 1991, 16(3), 485–501.

3 Cordelia Fine, (2010). Delusions of Gender: How Our Minds, Society, and Neurosexism Create Difference. New York: W. W. Norton & Company 2010.

4 Eleanor A. Maguire, Katherine Woollett, Hugo J. Spiers, London Taxi Drivers and Bus Drivers: A Structural MRI and Neuropsychological Analysis. Hippocampus 16(12):1091-101.

5 Anne Fausto-Sterling, The Five Sexes: Why Male and Female Are Not Enough. The Sciences 1993, 33, March/April, 20–24.

6 Claire Ainsworth, Sex redefined. The idea of two sexes is simplistic. Biologists now think there is a wider spectrum than that. Nature 2015, Feb 19; 518(7539):288-91.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht