Ambitsiooni võiks rohkem olla

Linda Kaljundi

Intervjuu Pärtel Piirimäega

Hiljuti jõudis taas poelettidele Ajaloolise Ajakirja uus number, üldise järjekorranumbriga 119. Akadeemilise Ajalooseltsi ja Tartu ülikooli ajaloo osakonna väljaande endagi ajalugu on juba võrdlemisi pikk ja kirev. Samanimelist ajakirja anti välja aastatel 1922–1940, pärast nime- ja suunamuutust ilmus 1941. aastal veel kolm numbrit Ajaloo Ajakirja, seejärel aga selle väljaandmine seiskus. Kuigi vajadusest eestikeelse ajalooajakirja järele oli räägitud ka varem, avanes selleks uus võimalus alles 1980ndate lõpus. Kui 1988–1998 ilmus ajakiri Kleio nime all, siis 1998. taastati korduvalt deklareeritud järjepidevus ning mantlipärija hakkas taas kandma nime Ajalooline Ajakiri. Pärast 2002. aastat tekkis aga ajakirja ilmumises taas mõningane paus, kuni selle aasta alguses asus tööle uus peatoimetaja Pärtel Piirimäe.

 

Oled vahepeal olnud pikka aega Eestist eemal, teinud Cambridge’i ülikoolis doktoritööd. Küsiksingi algatuseks, kuidas kaugelt tulnu värske pilguga vaadates Eesti ajalookirjanduse, nii ajakirjade, kogumike kui monograafiate seis tundub? Millest tunned kõige rohkem puudust, milles aga võiksid seisneda meie praegused tugevad küljed?

On ilmselge, et Euroopa suurrahvastega võrreldes on meie professionaalsete ajaloolaste ring kitsas ning kultuuriavalikkus pisike. Sellest tuleneb üks väga oluline erinevus: kui inglastel ja sakslastel uurib iga teemat mitu või mitukümmend inimest, siis meil on ajalooteadus kaetud äärmiselt õhukeselt. Kui keegi mingit teemat juba uurib, siis on see “kaetud” ning teistel näib olevat lausa ebamoraalne sama teemaga tegeleda. Kuna “meid on nii vähe“, siis tundub see ressursi raiskamisena. Tulemuseks on aga see, et ei teki debatti. Istutakse oma teema kui pisikese feodaalvalduse otsas ning eelistatakse jääda selles osas ainsaks autoriteediks, selmet trügida teiste kapsamaale arvamust avaldama. Selline hoiak on mõju avaldanud ka teadusprojektidele. Sisuliselt peaks ju viimaste eesmärgiks olema ressursside koondamine, et mingis kitsamas küsimuses selgusele jõuda. Meil on aga pigem taotletud raha n-ö vihmavarjuteemadele, mille all kõik saavad mugavalt oma vana rida edasi ajada, ilma et mingit sisulist sünergiat tekiks.

Neid probleeme arvesse võttes sain Inglismaalt naastes ja siinse ajalooväljaga põhjalikumalt taastutvudes pigem meeldiva üllatuse osaliseks: ajalooteaduslike väljaannete hulga ja keskmise kvaliteedi osas ei ole põhjust häbenemiseks. Meie tugevaimaks küljeks on ehk truudus vanale heale saksa akadeemilisele traditsioonile, mille tunnusteks on põhjalikkus, faktitäpsus, kursisolek senise historiograafiaga nii kodumaal kui võõrsil. Millest ma kõige enam puudust tunnen, on ambitsioonikus. Esiteks uuritakse pea eksklusiivselt üksnes Eesti ajalugu. Mõistagi on kodumaised allikad kättesaadavamad, ent tänapäeval ei ole siiski mingit probleemi ka mõne muu maa ajaloosse süveneda. Teiseks – ja see on tunduvalt suurem probleem – uuritakse Eesti ajalugu kui asja iseeneses, mis huvi justkui pakuks vaid meile endale (ja ehk mõnele lääne estofiilile). Ühest küljest väidame, et kuulume Euroopasse, ent ajaloouurimise tasandil on perspektiiviks pigem “meie ja Euroopa” või “meie suhted Euroopaga“. Minu nägemuses peaks Eesti ajalugu ikkagi vaatama kui Euroopa ja maailma ühe osa ajalugu, s.t me võime küll kasutada Eesti näiteid ja toetuda Eestis leiduvatele allikatele, ent kui tahame tõsiseltvõetavat tulemust, peab see uurimus olema vaadeldav kui näidisjuhtum (ingl k case study), mis valgustab mingit universaalsemat probleemi. Kui tuua suvaline näide, siis näiteks kui uurime Vana-Liivimaa (mitte kitsalt Eesti) keskaegseid kaubandussuhteid teiste Euroopa maadega, võiks see uurimus öelda midagi üldisemalt näiteks Euroopa tsentri ja perifeeria suhtevõrgustiku kujunemise kohta. Selline vaatepunkt ei ole väärtuslikum mitte üksnes üldajaloolisest perspektiivist, vaid annab kokkuvõttes rohkem ka Eesti ajaloo enda seisukohalt. Selle näite puhul saame kohe edasi küsida, kuivõrd õigustatud on Eesti ala pidamine “Euroopa perifeeriaks” jne.

Ma ei väida, et seda laadi perspektiiv Eesti ajaloolaste töödes täielikult puudub – lihtsalt sellist ambitsiooni võiks märgatavalt rohkem olla. See oleks ka võtmeks, kuidas meie ajaloolased võiksid pääseda rahvusvahelistesse tippajakirjadesse. Kindlasti on ka viimased väga huvitatud alternatiivsetest perspektiividest, ent suur osa Eesti ajalooteadusest on nende silmis “kodu-uurimine”. Seetõttu olen ma veidi skeptiline argumendi suhtes, et meie ajalugu on “rahvusteadus”, mis ei saagi ülejäänud maailmaga haakuda. See on sageli vaid mugav ettekääne, et jätkata kodu-uurimist. Ma ei taha eitada, et on teatud teemasid – eeskätt poliitilise ajaloo valdkonnas –, mille uurimine on vaadeldav “rahvusliku” projektina, s.t meil on vajadus uurida mingeid küsimusi, sõltumata sellest, kas need rahvusvahelist ajaloolaste seltskonda parasjagu huvitavad või mitte. Samas kipub ka selliste teemade osas  olema just üldajalooline ja võrdlev perspektiiv lõppkokkuvõttes viljakam.

 

Eestis ilmub praegu rida ajalooajakirju: Tuna, Acta Historica Tallinensia, Kunstiteaduslikke Uurimusi, etnoloogide ja arheolooogide sariväljaanded jpt. Mida arvad, kas neil kõigil on autorite ja lugejate kriitiline mass olemas? Milliseks võiks siin kujuneda Ajaloolise Ajakirja roll? On teil oma eripära kujundamisel eeskujusid ka teiste maade ajalooajakirjade seas?

Ma ei arva, et Eesti ajalookirjanduse turg oleks üleküllastunud. Kui kriitiliseks massiks pidada majanduslikku äratasuvust, siis sellist teadus- või kultuuriajakirja Eestis polegi. Samas näib pea kõigil ilmuvatel väljaannetel olevat oma nišš ja lugejaskond, ehkki see ei saagi olla kuigi suur. Oma kindla koha on leidnud Tuna, mis on ühtaegu akadeemiliselt soliidne ning huvipakkuv laiematele kultuurihuviliste ringidele. Kui jagada ajakirjad mõtteliselt parem-vasakskaalale, kus vasak ots on suunatud “massidele” ja parem ots kitsale professionaalide ringile, ning asetada Tuna mõttes keskele, siis on minu arust ruumi mõlemal äärel. Vasemal võiks paikneda BBC History Magazine’i stiilis populaarne ajalooajakiri, mis üha intensiivsemat lähiajaloo-huvi silmas pidades võiks ennast isegi ära tasuda. Ajalooline Ajakiri üritab end paigutada parema ääre suunas: kõik artiklid on eelretsenseeritavad ja vastavad rangetele akadeemilistele kriteeriumidele, me ei avalda mälestusi, esseistikat ega dokumendikommentaare. Samas üritame teemasid valida ning artikleid toimetada nii, et need pakuksid huvi ning oleksid mõistetavad ka mitteprofessionaalile. Ajaloolisest Ajakirjast veelgi paremale jäävad siis ingliskeelsed teadusajakirjad nagu Acta Historica Tallinensia, Pro Ethnologia ja Estonian Journal of Archaeology.

 

 

Varem on Ajalooline Ajakiri keskendunud pigem vanemale ja pigem Eesti ajaloole, vähem aga teiste maade ajaloole ja ajalooteooriale. Millised võiksid olla need peamised teemad ja lähenemisviisid, distsipliinid ja perioodid, mille käsitlemise järele praegu vajadust näed? Kas lähiajal on siin oodata ka teemanumbreid?

Peatoimetajana ei tahaks ma oma huvialadest lähtudes dikteerida, millised perioodid või valdkonnad avaldamist väärivad ja millised mitte – lähtuma pean ikkagi sellest, millistel teemadel tulemusrikast uurimustööd tehakse. Ilmselt on ajastu märk see, et suur osa uurijaid on keskendunud XX sajandile, mis peegeldub teatud määral ka viimase numbri sisus. Loomulik on ka, et ajakirja põhirõhk saab olema Eesti ja Läänemere-ruumi ajalool, ent samas võiks see olla ka foorumiks, kus näiteks noorema põlve ajaloolased tutvustavad oma esimesi saavutusi muu maailma ajaloo uurimisel. Kord aastas üritame välja anda teemanumbri. Sel sügisel on näiteks kavas kokku panna number Eesti agraarajaloost muinasajast XX sajandini.

Loodame teemanumbrite abil elavdada diskussiooni, motiveerides võimalikult paljusid uurijaid antud teemal sõna sekka ütlema. Üheks Ajaloolise Ajakirja taaselustamise põhiliseks eesmärgiks ongi kapseldumise vähendamine ning debati elavdamine. Sel eesmärgil lõime  ka kaks uut rubriiki: “Historiograafilised ülevaated”, mis võtavad kokku uurimisseisu mõnes valdkonnas ning “Retsensioonartiklid”, kus lahatakse süstemaatiliselt mitut sarnasel teemal ilmunud teost.

 

Ajaloolise Ajakirja autorkond on koosnenud peamiselt eesti ajaloolastest. Kas tulevikus plaanite avaldada ka rohkem välisautorite artikleid? Kas viimaste puhul jääb kriteeriumiks, et tegeldaks eelkõige Eesti ajalooga, või võtate eesmärgiks kajastada ka praegusaja ajalooteaduse suundumusi laiemalt?

Meil ei ole ambitsiooni saada rahvusvahelisel turul artiklite “järelnoppijaks”, s.t avaldada mujal maailmas kirjutatud lugusid, mille etableerunumad väljaanded on tagasi lükanud. Pigem näeme oma nišši ikkagi Eesti ja Läänemere-ruumi ajaloos, mida üritame teha võimalikult kõrgel tasemel. Seetõttu on hädavajalik kaasata välisautoreid, kes uurivad nimetatud regiooni. Välisteadlaste motiveerimiseks oleme valmis avaldama nende töid ka inglise keeles, lisades ulatusliku eestikeelse kokkuvõtte. Juba järgmises numbris kirjutab tuntud Saksa õigusajaloolane Dietmar Willoweit Eesti ajaloo seisukohalt väga olulisest teemast, okupatsiooniõigusest. Välisautoritelt on kaastöid laekunud veelgi.

 

Siit võikski edasi küsida: milliseks kujuneb eesti- ja välismaise ajalookirjanduse arvustuste vahekord? Kas tuleks viimaste puhul rohkem kajastada ka neid teoseid, mis ei käsitle otseselt Läänemere maade ajalugu? Samuti pole praegu ka ühtegi väljaannet, mis oleks võtnud sihiks arvustada kõiki Eestis ilmuvaid ajalooteaduslikke raamatuid, sh tõlkeraamatuid.

Üritame retsenseerida tähtsamaid Eesti kultuuriruumi puudutavaid ajaloolisi uurimusi, sõltumata keelest ja avaldamiskohast. Viimases numbris tutvustasime peale Eestis ilmunud raamatute ka Hollandis ja Leedus ilmunud teoseid. Kindlasti ei jää tähelepanu alt välja Eestis ilmuvad tõlkeraamatud. Järgmises numbris näiteks anname ülevaate hiljuti ilmunud teostest, mis käsitlevad 1941. aasta juunisündmusi. Samas ei sea me eesmärgiks kõigi tõlkeraamatute arvustamist. Esiteks ilmub neid liiga palju ning teiseks on need sageli suunatud laiemale publikule, mistõttu sobivamaks arvustuse foorumiks on pigem päevalehtede kultuuriküljed või Sirp.

 

Millisena näed eestikeelse teadusperioodika tulevikku? Viimastel aastatel on hakanud ilmuma või on kavandamisel mitmeid võõrkeelseid ajakirju, nagu nt Forschungen zur baltischen Geschichte. Ka Ajaloolisel Ajakirjal ilmus 1998. aastal selle saksakeelse eriväljaande Steinbrücke esimene number. Mida arvad, kas peaksimegi võtma suuna oma uurimistulemusi rahvusvahelisele publikule tutvustavatele väljaannetele või koondama oma energia siiski eelkõige eestikeelsete ajakirjade arendamisele?

Ma arvan, et üks ei välista teist. Võõrkeelsete väljaannete nagu Forschungen tänuväärseks missiooniks on kohalike teadustulemuste vahendamine välismaale, muu hulgas rahvusvaheliselt “kättesaamatute”, s.t eesti- ja lätikeelsete artiklite tõlkimise abil. Ajaloolise Ajakirja eesmärgiks on esmajoones elavdada kohalikku ajalooteadust ja -debatti, lootuses, et pikas perspektiivis võib tulemus osutuda atraktiivseks ka välisilma jaoks. Oma teiseks keeleks oleme valinud inglise, mitte saksa keele, sest paraku on ka saksakeelne teaduskirjandus suurele osale maailmast kättesaamatu. Rahvusvahelistumise märgina on ajakirjal nüüdsest kakskeelne nimi: Ajalooline Ajakiri. The Estonian Historical Journal.

 

 

Viimasel ajal on olnud palju juttu Eesti teaduspoliitikas kujunenud absurdsest olukorrast, kus oma projektile raha leidmise seisukohalt mitmetes Eestis ilmuvates ajakirjades sageli avaldada ei tasu, sest teaduse hindamissüsteemis toovad rohkem punkte välismaised artiklid. Tean ise juhuseid, kus hindajate põhietteheide ühele või teisele projektile on:  miks avaldavad selle liikmed nii palju eesti teadus- või, veel hullem, kultuuriajakirjades. Samas ilmub eriti humanitaarias suur osa kõige kaalukamatest uurimustest just omamaistes ajakirjades. Kas sellel teemal peaksid sõna võtma ka toimetused ja kolleegiumid, et kaitsta nii oma väljaannete mainet kui autoreid?

Päris nii ei saa öelda, et Eesti ajakirjades ilmunud artiklite eest punkte ei saa. Vähemalt ETISe tabelite järgi väärtustatakse mitmeid Eestis ilmuvaid ajakirju võrdselt väga auväärsete Lääne teaduskirjastuste ajakirjadega, mis pole pidanud vajalikuks liitumist ISI Web of Science’i andmebaasiga. Viimane on mingil kummalisel põhjusel Eesti klassifikaatorite jaoks ainus võimalik tõend “kõrgeimast tasemest“. Samas on selge, et kuidagiviisi tuleb ajakirjal ja ajakirjal vahet teha, sest retsensioonisõel on rahvusvahelistes tippajakirjades sootuks tihedam, kui meil siin iganes saab olema – meil lihtsalt pole nii palju autoreid. Seetõttu on artikli ilmumine tunnustatud tippajakirjas juba iseenesest selle kvaliteedi tõend ning ei saa ette heita hindajatele, et nad selliseid kvaliteeditõendeid otsivad. Teiseks – tulles tagasi varem püstitatud küsimuse juurde – leian, et iga teadlane peaks otsima väljundit ka Eestist väljaspool, et tema töö oleks panuseks ka teadusharu kui terviku arengusse.

Hoopis valusamini lööb humanitaarvaldkonda mõnede reaalteadlaste soov luua universaalsed hindamiskriteeriumid ajakirjades tsiteeritavuse alusel. Selline süsteem vaatab mööda faktist, et põhjapanev osa humanitaarvaldkonna teadusest tehakse monograafiates. Absurdne on mõõta ajaloolase tsiteeritavust ja selle kaudu mõjukust üksnes ISI andmebaasidele põhjal, sest need hõlmavad vaid kaduvväikse osa ajalooalastest teadusajakirjadest ning põhiküsimus, kas sinu teadustöö tulemusi arvestatakse suurtes üldistavates monograafiates, jääb üldse välja.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht