Antropotseeni ajastu valikud

LEA LARIN

Aastaid kestnud vaidlus Jägala jõel asuva Linnamäe hüdroelektrijaama saatuse üle – kas avada hüdroelektrijaama tamm ja anda jõeelanikele neile kuuluv elupaik tagasi või säilitada paisjärv ja töötav elektrijaam – jõuab kahte erinevat vaadet esindava ministri, keskkonnaminister Rene Koka ja kultuuriminister Tõnis Lukase soovil valitsuse lauale.

Probleem seisneb selles, et Linnamäe hüdroelektrijaama tammiga loodud paisjärve tõttu ei ole üle­euroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000 kuuluv Jägala jõgi enam sobivaks elukeskkonnaks paljudele vees elavatele liikidele, kaasa arvatud kaitsealustele kaladele nagu lõhelised. Vee-elanike elupaigad on paisjärve alla uputatud ja kalad ei pääse tammi tõttu liikuma. Seepärast ei pikendanud keskkonnaamet sel sügisel enam Linnamäe paisule eelnevalt juba seitse korda pikendatud veeluba, et Jägala jõgi taas kaitsealustele liikidele sobivaks elupaigaks muuta.

Linnamäe konfliktis vastandlikel seisukohtadel osapooli jagub. Hetkel on 1924. aastal tööd alustanud hüdroelektrijaam erakätes ning omanik soovib loomulikult elektritootmist jätkata ja tammi säilitada. (Varasemalt kuulus Linnamäe hüdroelektrijaam Eesti Energiale, kuid kuna juba viie aasta eest oli õhus võimalus, et jaam võidakse sulgeda, sest Eesti riigil on kohustus Natura 2000 alasid ja sealseid loodusväärtusi kaitsta, müüs Eesti Energia kahe aasta eest hoonestusõiguse maha.)

Ka kohalikud elanikud ja Jõelähtme vald on paisjärve kui kohalikele olulise puhkeala ja kultuuriobjekti säilitamise eest palju aastaid võidelnud. Just Jõelähtme valla ettepanekul tunnistas kultuuriministeerium 2016. aastal Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kultuurimälestiseks. Seega ei nõustu Linnamäel paisutuse lõpetamisega lisaks ka muinsuskaitseamet.

Kompromissi ei paista ei inimeste vastuseisus (tammile kalapääsude rajamine alandaks veetaset, mis kahjustaks muinsuskaitsealuse objekti välimust ja tammiomanikul elektritootmist) ega ka vee-elustikule sobiva lahenduse mõttes. Kalade olukorda on uuritud ning selgus, et lõheliste elutingimuste parandamiseks Jägala jõel ei anna soovitud tulemust ei kalapääsu ega uute koelmualade rajamine. Kuid kui pais kaotada ja u 5-kilomeetrine lõik jõge taastada, siis lisanduks hinnanguliselt aastas merre umbes 1000 lõhet – Jägala on Soome lahel lõhe arvukuse poolest neljas jõgi. Kuigi peamiselt käib jutt lõhe ümber, on oluline rõhutada, et keskkonnaameti andmetel on Jägala üks väheseid Eesti jõgesid, mis sobib elupaigaks sellistele liikidele nagu harilik võldas, jõesilm, harjus, meri- ja jõeforell, hink ja paksu­kojaline jõekarp.

Linnamäe vastasseis on sümboolne ja mõtlemapanev. Mitmeski mõttes. Mis väärib rohkem kaitset, kas alla 100 aasta vanune inimkätega rajatud hüdroelektrijaam või umbes 10 000 aastat tagasi tekkinud Jägala jõgi? Kas olulisem on eraomaniku soov äri ajada ja kohalikele inimestele omase maamärgi säilitamine või inimese kõrval ses debatis hääletuna eksisteerivate liikide õigus oma elukeskkonnale ja elupaiga puutumatusele?

Ehk teadvustas sel kevadel ilmunud IPBESi raport (IPBES – Intergovern­mental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services) laiemalt tõsiasja, et inimtsivilisatsioon on kriitilise piirini kurnanud enamiku planeedi ressurssidest ning väljasuremine ohustab miljonit taime- ja loomaliiki. Kusjuures liikide väljasuremise kiirus kasvab.

Kollaps ei ole enam kaugel, seda edasi lükata aitab ehk vaid CO2 õhkupaiskamise tõhus vähendamine ning elurikkuse alalhoidmine. Veel säilinud elupaiku hoida ning ökosüsteeme taastada on inimkonna kestmajäämise soovi korral eksistentsiaalne küsimus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht