Arendada tuleb professionaalselt

Urve L?emets

  Eestis on alanud hariduse- ja õppekavadealane diskussioon. Juba suvest saadik vaidlevad paljud õpilastest ja nende vanematest akadeemikuteni välja selle üle, kes saab kasu üldosa kirjutamisest, miks tahetakse ära kaotada inimeseõpetus ja riigieksamid või loodusainete tunnid, kuidas teha kohustuslikuks või ära keelata religiooni- või riigikaitseõpetus.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Õppekava on õppimise plaan. Definitsioon pärineb eesti soost, kuid elutöö USAs teinud pedagoogikaklassikult Hilda Tabalt. Tema tähtteoseid “Dynamics of Education” (1932) ja “Curriculum development” tsiteeritakse tänaseni. Esimene Eesti õppekava valmis aastal 1917. Järgmised aastatest 1921, 1928, 1930 ja 1938 olid väljapistvalt hästi koostatud ja need võeti eeskujuks Soomes ja Saksamaal. Nõukogude ajal räägiti aineprogrammidest, nüüd ainekavadest, kuid põhiküsimused on samad: mis on haridus ja kuidas korraldada koolielu.

Õppekavad koostatakse tavaliselt kaheosalisena. Sissejuhatavas üldosas esitatakse koolitöö põhieesmärgid, õppeainete loend, kui palju on aineõpetuseks aega ja millised on koolikorralduslikud nõuded. Koolis rakendamiseks lisatakse sellele dokumendile ka rakenduskava, mis näeb ette õppevara tootmise, õpetajate täienduskoolituse ja palju muud vajalikku haridusökonoomika ja -juriidikani välja. Õppekavade teise osa moodustavad ainekavad ehk õppesisu kirjeldused.

 

Sisukalt ja tupikuteta

 

Aastal 1874. kirjutati: “Laps saab koolist täit lahtilaskmise tunnistust saama, kui tema mõistusega rahul ollakse.” Tollal ja tänagi on eesmärgiks inimese sotsialiseerimine. Lapsest kasvab ja areneb enesega toimetulev inimene, kellel on minapilt ja maailmapilt, kes tunnetab oma kuuluvust kooslustesse nagu perekond ja sõpruskond, aga ka rahvus ja keelekogukond, kodanikkond.

Juba 1960ndatel tõdes Rooma klubi, et õppimisel pole piire. Selleni jõuti pärast sputnikušokki. Elukestva õppe idee kohaselt ei tohiks olla hariduslikke tupikteid. Eriti oluline on mõista, et just kohustusliku üldhariduse sisu tagab lähtealuse edasiõppimiseks ning, mis kõige olulisem, väärtushinnangud ja veendumused kõlbelise isiksuse kujunemiseks.

Õppesisu üle polegi nii lihtne otsustada. Seni õpetatust ei tahaks loobuda ja uut tuleb pidevalt juurde. Õppekavade puhul tuleb saavutada traditsioonilise ja innovaatilise parim vahekord: püsiväärtused säilitada ja uut mõõdukalt lisada. Mida madalam kooliaste, seda suurem traditsiooniline osa.

1991. aastast peale on demokraatlikele väärtustele orienteeritud ideoloogia omaksvõtt toonud kõige suuremaid muutusi kaasa võõrkeelte ja sotsiaalainete õpetamises. Iga uus õppeinfo pretendeeris iseseisva õppeaine staatusele, tekkisid inimese- ja suhtlusõpetus, perekonna- ja terviseõpetus. Inimõigustest ja seadusandluse põhitõdedest said valikained, tarbijakaitse kohta tehti lisamaterjale ühiskonnaõpetusele. Tollane õppekavateooriast ja praktikast informeerituse tase ei lubanud lisanduvaid ainesisusid integreerida ja õpilaste koormus aina kasvas. Nüüd oleme suutelised pakkuma paremaid lahendusi.

 

Otsustamine on alles ees

 

Eestis kehtib endiselt nn entsüklopeedilise suunaga õppekava, mis peaks oma paljude õppeainetega andma üsna mitmekülgse maailmapildi. Lääne ajakirjanduse väitel on riikides, näiteks Suurbritannias, kus kohustuslikke aineid nn tuumõppekavas on vaid neli (emakeel, matemaatika, ühendatud loodusained e science ja sotsiaalained), viinud olukorra selleni, et ettekujutus maailmast jääb mõnevõrra piiratuks. Valikaineid nelja põhiaine kõrval on muidugi rohkem kui meie koolides, kuid noored ei ilmuta soovi valida abstraktsemat mõtlemist ning süsteemsemat tööd nõudvaid süvendatud kursusi matemaatikas ja loodusainetes. Nii on ülikoolidel suuri raskusi üliõpilaste leidmisega tehnilistele erialadele. Suurriigid on probleemi enamasti lahendanud välismaiste andekate tudengikandidaatide kutsumisega oma kõrgkoolidesse. Hariduspoliitiliselt ja -ökonoomiliselt on see tark lahendus suurtele, väikeriigile tähendab see paraku jätkuvat ajude ja tööjõu äravoolu.

Juunis 2005 alustati uue etapiga üldhariduskoolide õppekavade arenduses. Praegu koordineerib töid Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, kes on koostöös Tartu ülikooliga kokku kogunud senised õppekava-arenduses tehtud eeltööd. Otsuste tegemise aeg – mida täpselt, mitu tundi ja millises klassis, millise metoodika ja eksamikorraldusega – on alles ees. Eesmärk on vähendada õpilaste koormust, luua ainetevahelised loogilised seosed, kõrvaldada tarbetu õppeteemade dubleerimine ja pakkuda õpilastele rohkem valikuvõimalusi võimetekohaseks õppeks igal õppesuunal. Oluline on, et tekiks üldhariduslik ühisosa gümnaasiumis ja kutsekoolis. Kullatud puuraha ei panda kaela kellelgi, igal tunnistusel saab olema täpne tähendus. Ka praegused riigieksamid, mida on 14 teiste riikide 4-5 asemel, näitavad seda, mida on õpitud ja kuidas jätkatakse ülikoolis. Arutelud seisavad ees, kuid silmas pidades seda, et õppekava arendus on professionaalne tegevus, kus tuleb arvestada pedagoogikateaduse saavutusi, koolipraktikat ja meie kultuuritraditsiooni. Mida laialdasem on ühiskonnagruppide osalus, seda rohkem on materjali jõudmiseks parima võimaliku tulemuseni.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht