Armas Ajalugu. Suur Litootes ja vabadusvõitluse muster

Hasso Krull

Eesti ajalugu II, Eesti keskaeg. Koostaja ja toimetaja Anti Selart. Tartu Ülikooli ajalooja arheoloogia instituut, 2012. 456 lk. Ajalugu on meile kõigile armas. Meile meeldivad ajaloolise ainega filmid, ajaloosündmustest jutustavad romaanid, ajaloolised isiksused, ajaloolised ehitised, ajaloolised kostüümid ja ajalugu ümbritsev salapärasuse aura, kaduvikuhõnguline lummus. Juba lapsena satume kodu ümber ringi kolades „ajaloolistesse paikadesse”, kus kõik on kuidagi teistmoodi, imelikult vana, raske, kulunud ja kuidagi ähvardav; hiljem viiakse meid igal suuremal reisil linnustesse, lossidesse, kirikutesse ja kabelitesse – ja igas ajaloolises linnas on tähtsamaid turismiobjekte alati vanalinn. Ajalookultuse kõige ülevam altar on muuseum: seal näeme lugematuid kummalisi esemeid, mida pole enam kellelegi tarvis, aga mis on ometi sedavõrd pühad, et neid ei tohi isegi käega puudutada; nende läheduses on tunda ammu surnud inimeste viibivaid jälgi, kellegi jätkuvat äraolekut, otsekui kolaksime ringi kolme karu majas, kus isegi väikest lusikat pole mitusada aastat liigutatud. Kõik see kestab ka siis, kui oleme kodust päris kaugele tulnud: Hiinas tuleb tingimata näha Suurt Hiina müüri, Indias Taj Mahali haua­monumenti, Peruus Machu Picchu kindlust, Egiptuses püramiide jne. Samal ajal ripub meie aktuaalse ajalootaju kohal ometi üleelusuurune küsimärk. Milleks meile seda kõike tegelikult vaja on? Kas me ilma selle kolata siis tõesti elada ei saa? Miks peaks see meile tänapäeval veel korda minema? Kas see kohustab meid millekski? Asja teeb veel keerulisemaks see, et ajalooline teadmine jääb alati ebakindlaks, segaseks, vastuoluliseks: seal tegutsevad inimesed, keda keegi meist ei tunne, toimuvad sündmused, mida keegi meist näinud pole jne. Detailide hulga kasv toob alati kaasa üldpildi hajumise ja vastupidi, iga suurem skeem ähmastab lugematuid detaile. Poole sajandi eest otsis sellest rägastikust väljapääsu Claude Lévi-Strauss, jõudes omajagu üllatavale järeldusele: ajaloo tekitatud dilemmat saab vältida, kui loobume arusaamast, et ajalooline teadvus sisaldabki lõplikku tähendust. „Me peame üksnes tunnistama, et ajalugu on meetod ilma konkreetse objektita (une méthode à laquelle ne correspond pas un objet distinct), ja seega eitama ajaloo mõiste ja inimkonna mõiste ekvivalentsust, mida meile on püütud peale suruda varjatud eesmärgil teha ajaloolisusest transtsendentaalse humanismi viimane pelgupaik: otsekui saaksid inimesed tagasi vabaduse illusiooni „meie” tasandil üksnes loobudes „minadest”, kellel jääb ilmselgelt puudu kokkukuuluvusest.”1 Niisiis on ajalugu ainult meetod, mitte aga lõpp-punkt, mitte meie küsimuste vastus: ehk kui kasutada veel kord Lévi-Straussi sõnu, „ajalugu võib viia kuhu tahes, tingimusel, et sealt välja tullakse”.

„Eesti ajaloo” teise köite ilmumine on jälle vallandanud arutlusi, mis tekitavad küsimuse: milline on õieti ajaloo roll meie sümboolses universumis? Kas ajalool on mandaat, et esindada tänapäeva inimeste huvisid ja tänapäeva üle ka otsustada? Kas ajalugu võib meie üle võimust võtta? Või vastupidi, kas ta võib sellest mandaadist ka loobuda, oma ideoloogilisest võimust lahti lasta? Raamatu toimetaja Anti Selart paistab selle suhtes olevat ära­ootaval, isegi ambivalentsel seisukohal: „Et meie kirjutatud raamatu rõhuasetused ja sõnavara on osalt teistsugused kui paljudes varasemates eesti lugejaskonna ajalookujutelmi kujundanud teostes, ei tähenda, et selles ei võiks näha ühist lugu, mis võib rahvuslikule identiteedile soovi korral tuge pakkuda … Ja tõepoolest, ei ole ajalooteaduse asi kellelegi rahvuslikku identiteeti otsesõnu luua või ette kirjutada. Eestlasist autorite kaudu on see ju meie tekstis lõppkokkuvõttes ikka peidus.”2 Selarti kaksipidine hoiak, mida võiks peaaegu nimetada kahe tooli vahel istumiseks, tuleneb paratamatust tõsiasjast, et rahvuse mõiste on iseenesest historistlik konstruktsioon: ainult ajaloolased saavad selle üles ehitada ja ainult ajaloolased saavad ta ka maha lammutada, kui ta kord juba püsti pandud on. Tšuktšid, dogonid või guaraniid on oma rahvuseta mitte sellepärast, et neil poleks piisavalt tugevat identiteeti, oma keelt, kultuuri ja traditsioone, vaid sellepärast, et neil pole ajaloolasi, kes rahvusliku jutustuse kokku paneksid. Ja selleks, et oleksid ajaloolased, on vaja teatavat algkapitali: natsioon on kahtlemata kapitalistlik institutsioon, selle mõistmiseks ei pea lugema isegi Adam Smithi.

Niisiis on teose taga teatav ideoloogiline kiasm: ajaloolased on küll kunagi rahvusliku identiteedi loonud, aga nad ei pruugi seda enam teha; nüüdne ajalookirjutus ei pane rahvuslikule identiteedile rõhku, aga võib sellele siiski tuge pakkuda. Ootuspäraselt tekitab selline kahekordne ebakindlus ägedaid reaktsioone. Nii on Marika Mägi Postimehes leidnud, et XIII sajandi sõjasündmustele lähenetakse taas ühekülgselt, seletamata ammendavalt osapoolte motiive: „Kuna tegu on eestikeelse ja järelikult eestlastele mõeldud kirjutisega, oleks ju võinud suure poliitika kõrval siiski sisse tuua ka arvamusi ja oletusi, miks ja kuidas kohalikud ühel või teisel juhul just nii reageerisid või mida sündmused nende jaoks konkreetsemalt kaasa tõid … Vana kontseptsioon sellest, mida kohalikud inimesed arvasid või võisid arvata, pole mitte asendatud uue ja realistlikumaga, vaid kohalikud on kogu toimunud sündmustikus taandatud lihtsalt statisti rolli”.3 Mägi meelest on vallutuseelse ühiskonna kujutelm raamatus ikkagi ajast ja arust; seda rõhutab veelgi tõsiasi, et „eestlastele on nö sõna antud üksnes kohtades, kus Läti Henrik kasutab tõenäoliselt rahvusvaheliselt levinud klišeesid paganate suure julmuse iseloomustamiseks”. Nendest etteheidetest paistab välja kooruvat üks tõsisem tehniline probleem: kuigi jutustatakse kauge mineviku sündmustest, ei suudeta edasi anda erinevaid vaatepunkte, s.t puudub mitmehäälsus ja perspektivism.

Tekib tahtmine oma silmaga veenduda, kui tõsine see puudujääk käsitluses on. Vastavates peatükkides valitseb üldiselt tasakaalukas, rahulikult jutustav toon: juttu on konfliktidest, rüüsteretkedest, pantvangidest, võimupiiride kehtestamisest. Seejuures paistab aga tõepoolest silma, et ajaloolased tunduvad hoidvat oma kirjalike allikate poolele. Kangelasliku vabadusvõitluse asemele on tulnud õilis ristisõda ja need, kes veel uuele võimule vastu punnivad, on nagu rumalad lapsed. Seega ei saa päriselt öelda, et uus ajalookäsitlus oleks ilustamata, kuigi see on võib-olla varasematest kainem. Kõige tähtsam sõnum paistab olevat teatav litootes: meil ei läinudki nii halvasti, tagajärgede üle ei saa ju kurta, praegu pole viga midagi. See uus litootes on asendanud varasema hüperbooli: me kaotasime kõik, aga vabadusiha jäi hõõguma otsekui tuli tuha all, kuni puhkes iseseisvuse leek.

Nüüd peaks küll küsima, millised on selle uue litootese implikatsioonid edasise arengu jaoks. On ju selge, et selline ajaloonägemus pole ideoloogiliselt neutraalne: see kummutab ise seisukoha, nagu ei läheks toonased võitlused meile enam korda, sest perspektiivi nihutamine ja mitmehäälsuse puudumine räägib sellele vastu. Tegemist on teatava hüperboolse identiteedi enam-vähem teadliku lammutamisega, et asendada see litootesliku identiteediga, umbes nagu tahetaks romantismilt klassitsismile üle minna. Mis võiks olla selle litootese tagajärjed? Ja kas selle saab laiendada ka hilisemate sündmuste määratlemisele? Kas saaks näiteks Vabadussõda käsitleda tavalise kodusõjana, mille võitsid rahvuslikult meelestatud vabariiklased? Ja kas saaks Laulvat revolutsiooni vaadelda lihtsalt parlamentaarse riigipöördena, ilma tolleaegseid ülevaid loosungeid meenutamata?

Viimastele küsimustele võib vastata nagu Põrgupõhja Vanapagan: küllap vist. Tõsi küll, nii pole seni veel tehtud, ka „Eesti ajaloo” kuuendas köites mitte, aga see on võimalik. Samas on selge, et tegu on põhimõtteliselt erinevat tüüpi sündmustega. Vabadussõja või Laulva revolutsiooni puhul tähendaks litootes seda, et me võtaksime kriitilise vaatluse alla sündmused, mida on alati käsitatud põhjapanevate ja võidukatena. Seevastu muistse vabadusvõitluse ideest loobumine tähendab ühtlasi kaotusest loobumist: tolleaegsete lüüasaamistega pole meil enam midagi asja, sest Eesti Vabariik loodi seitsesada aastat hiljem, kasutades rahvuse kontseptsiooni, mille olid XIX sajandi alguses välja pakkunud baltisaksa liberaalid. Nii võiks Eesti ajalugu ollagi ilma kaotusteta jutustus, sest Liivi sõda ega Põhjasõda polnud samuti meie sõjad, ja Teises maailmasõjas ei jõudnud Eesti Vabariik osaleda. Euroopa kontekstis oleks see küll veidi erandlik, aga mis siis? Meie ajaloos pole küll kaotusi, aga see-eest on meiega juhtunud palju õnnetusi, üks koledam kui teine. Nii jääks ikkagi alles teatav traumaatiline tuum, igavesti leegitsev kaotusvalu, milleta rahvusriik tavaliselt koos ei püsi.

Siiski tuleneb Suurest Litootesest veel üks oluline järeldus, mis võib olla mõnevõrra ehmatavam. Ajalugu pole meile ju armas üksnes sellepärast, et seal on palju kadunud asju, ununenud sündmusi, võõraid tundeid ja arusaamatut kila-kola, vaid ennekõike sellepärast, et see on jutustus meie esivanemate elust. Ükskõik, kas nimetame ühte muistset rahvast eestlasteks või liivlasteks, virulasteks, saarlasteks või ugalasteks, aga nad on igal juhul meie esivanemad (ja jääksid kellegi esivanemateks vist ka siis, kui rahvuse kategooria oma senise tähenduse kaotaks). Ajaloo kultus ongi varjatult esivanemate kultus, just siit lähtubki ajaloo kummaline külgetõmme ja salapära. Just esivenemate kultusest saab alguse see monumentaalne ajalugu, millest on Nietzsche jälgedes kirjutanud Marek Tamm – see isemoodi suhe minevikku, mis toob „sündmuste mõjust ja tagajärgedest hoolimata välja nende monumentaalse, s.t innustava ja jäljendamisväärse tahu”.4 Ja muidugi põhineb esivanemate kultusel „suure vabadusvõitluse” narratiivne muster, mille järgi „muistse vabadusvõitluse lahingud jätkusid Jüriöö tulede kumas, elavnesid taas Mahtra rahutustes ning leidsid oma võiduka lahenduse Võnnu lahingus.”5 Jutustused esivanemate tegudest kutsuvad neid tegusid kordama, kas siis sümboolsete rituaalide, nõrkade jäljenduste või tõeliste kangelastegude kujul.

Suur Litootes võib selle narratiivse mustri taustal tähendada kahte asja. Esiteks võiks see meid juhtida teistsuguse, n-ö patsifistliku ajalookäsituse juurde, kus me ei imetle esivanemaid mitte nende sõjakuse ja vastupanuvaimu pärast, vaid kangelasliku kaotamisoskuse pärast. Kaotusest sai ajapikku nende võit: nad võtsid ise üle vallutajate kultuuri, või vähemalt parema osa sellest, ja kui oli saabunud õige aeg, asusid nende järeltulijad ise riiki valitsema – ja need järeltulijad olemegi meie. See oleks justkui hüpe Kreutzwaldi „Kalevipoja” juurest Kreutzwaldi „Lembitu” juurde: kui esimeses maadeldakse kõigest väest raudmeestega, siis teises paneb sõjapealik ise relvad maha ja hakkab elama rahumeelse erakuna („Ma jätan au ja walitsuse maha, Kui sõa mässuta te’ mind ei taha”).6 Niisugune patsifistlik esivanemate kultus oleks sümpaatne alternatiiv vabadussammastele ja muudele sõja mälestusmärkidele. Ometi võiks Suur Litootes märkida ka hoopis teistsugust ajalootaju: see võiks tähendada soovi samastuda iga hinna eest võitjatega, isegi kui selleks tuleb oma esivanematest lahti öelda. Pealegi, esivanemad ei olnud ju kunagi ühel nõul? Nad ju sõdisid üksteise vastu, olid kord ristirüütlite, siis jälle paganate poolel? Miks siis mitte asuda moraalselt nende poolele, kes võitsid, olgu nad siis kes tahes?

Viimane võimalus tekitab minus kõhedust. Kui tõesti tuleks esivanemate vahel valida, eelistaksin ma neid, kes oskasid paremini kaotada ja valisid kultuurist parima. Ristisõdade-romantika ei too meelde midagi head, uuemast ajast ehk pigem Anders Breiviki „Euroopa iseseisvusdeklaratsiooni”, mille tiitellehel seisis templirüütlite rist. Ja paganlikest esivanematest lahtiütlemine tähendaks lahtiütlemist ka meie paganlikust kultuurist. Ometi on kogu Euroopa pärand paganliku filosoofia ja kristliku teoloogia sulam. Miks peaksime meie oma paganlikust muinasajast loobuma? Või miks peaks me loobuma ka hilisemast paganlikust pärimusest?

Nüüd tuleb vist minu juurde Armas Ajalugu ja ütleb: „Ega ma siis nii ei mõelnud. Sa ei pea millestki loobuma. Rahune maha.” Võib-olla tõesti. Ja räägi mis sa räägid, ega ma niikuinii ei loobuks. Aga Armas Ajalugu, kui see on nii, kui rahutuseks pole põhjust, ütle siis, mida sa õieti mõtlesid? Kuhu sa tahad meid viia? Ja kui sa tõesti tead, kuhu sa meid viid, kas sa siis tead ka seda, kuidas sealt uuesti välja tulla?

1   Claude Lévi-Strauss, Metsik mõtlemine. Tlk Kaia Sisask. Vagabund, 2001, lk 385.
2   Valle-Sten Maiste, Ajaloolased ei pea rahvuslikku identiteeti looma. Intervjuu Anti Selartiga. – Sirp 11. I 2013.
3   Ajaloolane: rahvusromantismist loobumine on õige, ent eestlasi ei tohiks muuta statistideks. Postimees 11. I 2013.
4   Marek Tamm, Monumentaalne ajalugu. Kultuurileht, 2012, lk 10.
5   Sealsamas, lk 58.
6   Lembitu: Kreutzwaldi usulis-filosoofiline maailmavaade. Koostanud Urmas Sutrop. Eesti Keele Sihtasutus, 2003, lk 83.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht