„Arvan, et välja tuleks anda sõnaraamatuid”

Margit Langemets, Sven-Erik Soosaar

EKI 13.-14. novembri seminari „Soome-ugri keelte sõnaraamatud: mis neid liidab ja mis lahutab?” sissejuhatuseks. Nõnda, nagu pealkirjas öeldud, vastas president Toomas Hendrik Ilves, kui talt viimase soome-ugri maailmakongressi muljete seas päriti, millele peaks Eesti keskenduma, et sugulasrahvaid toetada (vt Fenno-Ugria Teataja sept 2008, nr 1 (41), lk 3). Millest kõneleb tunne või teadmine, et välja tuleks anda sõnaraamatuid? Kas sellest, et sõnaraamatuid ei jätku? Või pole neid „õigeid”? Või on keele seisund juba säärane, et seda peaks säilitama (välismaailma abiga) vähemalt sõnaraamatus nagu konservipurgis või muuseumiriiulil, lootuses, et keegi kunagi keele üles leiab, talle elu sisse puhub?

Sõnaraamatulugu, vähemalt väiksemate keelte oma, algab tavaliselt kakskeelsete sõnaraamatutega, mis on Euroopas ja soome-ugri mail seotud kristluse ja vaimuliku kirjanduse levikuga. Ja üldjoontes on olnud ikka sedapidi, et algul on lähtekeeleks muu keel, nagu Stahli saksa-eesti sõnastik XVII sajandi esimesel poolel, seejärel oma keel, nagu Eestis ligi sada aastat hiljem ilmunud Vestringi eesti-saksa „Lexicon”. Tavaliselt on autoriks algul muulased, kuni (ühe-kahe sajandi jooksul) on võrsunud oma rahva keelemehed. Soome-ugri keelte sõnaraamatute traditsioon on tegelikult pikem kui eesti keele oma, ulatudes XV sajandisse. Tänapäeval on olemas kõikide soome-ugri ja samojeedi keelte kakskeelsed sõnaraamatud, aga muidugi mitte kõigis mõeldavais keelepaarides. Mida aga kõigil ei ole, on ükskeelne oma keele sõnaraamat, mis kirjeldab keelt täies hiilguses, s.t koos omakeelsete seletuste ja kasutusnäidetega. Soome-ugri rahvastest saavad sellisega uhkeldada kolm: soomlased, ungarlased ja nüüd ka eestlased (valmis 2007. a lõpul).

Ükskeelset seletussõnaraamatut on peetud rahva, keele ja kultuuri teatava küpsuse, rahvuspoliitilise iseolemise väljendajaks. Riiklikus ühisolus, eriti selle algusajal või murranguaegadel, on sõnaraamatul väga palju ülesandeid: eelkõige aidata luua ühtset kirjakeelt, kinnistada keele arenguks sobilikku keelekuju, välja pakkuda uusi sõnu uute asjade tähistamiseks jne. Eestis on seda rolli 90 aastat täitnud spetsiaalne õigekeelsussõnaraamat (esimene ilmus 1918, umbes kuu pärast EV väljakuulutamist), mujal on normatiivsust püütud edasi anda emakeele seletussõnaraamatuga (enam või vähem õnnestunult). Üks on selge: kui riik on vaba – või vabaks saanud ja oma kasvuraskustega toime tulnud –, siis on ta vaba kõigeks, muu hulgas välja andma igasugust kirjandust ja igasuguseid sõnaraamatuid, suuri ja väikesi, täiskasvanutele ja lastele, oma rahvale, muulastest keeleõppijatele ja turistile, üldkeele ja eriotstarbelisi sõnaraamatuid.

Emakeelse seletussõnaraamatu olemasolu korreleerub vähemalt soome-ugri maailmas omariiklusega: oma riik (ja sõnaraamat) on ungarlastel, soomlastel ja eestlastel. Ülejäänutel, kelle hulgas veel viie keel on riigikeele staatuses (komi, udmurdi, mari, ersa, mokša), seda meile teadaolevalt pole. Kahjuks pole kuskilt täpseid andmeid võtta, kui palju on riigikeeli, millel on olemas omakeelne seletussõnaraamat, või kas on kirjakeeli, aga mitte-riigikeeli, millel see on. Ungari, soome ja eesti keel on nüüdseks ka Euroopa Liidu ametliku keele staatuses, sestap põhimõtteliselt võrdsed ülejäänud 20 Euroopa ametikeelega. (Tõsi, mõni on siiski võrdsem, nagu on sel aastal ilmunud kogumikus „Emakeelne Eesti, emakeelne Euroopa” vahendanud Tõnu Tender.) Seega, kui tahta, võib pealkirja tõlgendada ka poliitiliselt.

Riigikeele staatuse üle arutlemine viib mõtted ka rahvaarvu ja seletussõnaraamatu suhteni. Kas on mingi kriitiline piir, alla mida ei tasu seda tüüpi sõnaraamatut eeldada? Kui soome-ugri rahvaid vaadata, siis võiks kriitiliseks rahvaarvuks pakkuda ühe miljoni (ungarlasi on 14, soomlasi 5, eestlasi 1 mln). Teised on kõnelejate ligikaudse arvu poolest juba poole väiksemad rahvad, kes kõik ei ela kaugeltki ka oma territooriumil: udmurdid (464 000) ning mordvalased (ersad ja mokšad, kokku 615 000), marid (niidu- ja mäemarid, 488 000) ja komid (sürja- ja permikomid, 311 000; vt Fenno-Ugria Horisondi lisaväljaanne 2007). Maailmas on alla miljoni keeli, millel seletussõnaraamat on olemas – näiteks islandi keel (rahvaarv 300 000). Tundus, et ka baski sõnaraamat (30 000 märksõna, ilmunud 1996. a) võiks siia ritta sobida, aga baske on ikkagi palju rohkem, tervelt kolm miljonit. Lähim seesugune soome-ugri sõnaraamat on ehk maridel (ilmus 1990–2003), kuid see on siiski seletavat tüüpi tõlkesõnaraamat, kus „kõik üksused, sealhulgas seletused, on tõlgitud vene keelde”, nagu eessõnas on öeldud. See on ka mahult üsna väike (sisaldab umbes 25 000 märksõna), kuigi on välja antud kuues köites. Udmurtidel on hiljuti (2006. a) ilmunud mõisteline sõnaraamat, mis on samuti kakskeelne, aga kus toimetajate sõnutsi on vene keel vaid vahendajarollis, et kirjeldada udmurdi maailmapilti ja seda tähistavat põhisõnavara (kokku ligi 14 000 mõistet ja 18 000 udmurdi sõna). Igal juhul on toimetajad eessõnas mitu korda rõhutanud, et tegemist on udmurdi keele sõnaraamatuga.

Kui sõnaraamatu peamine siht on dokumenteerida ohustatud keelt, tuleb lähtuda ikkagi nii-öelda tavalistest küsimustest: kelle ja mille jaoks seda tehakse? Võib juhtuda, et väikeste ja/või ohustatud keelte sõnaraamatute (elektrooniliste andmebaaside) puhul sihid põrkuvad: oma keele kõneleja sooviks võimalikult lihtsa ülesehitusega „rahva poolt ja rahva jaoks” tehtud trükitud raamatut, (läänemaine) keeleuurija aga võimalikult rikkalikku infot, tihti pigem grammatikat kui sõnavara. Võib juhtuda, et sedavõrd lahknevad huvigrupid ei mahu ühe projekti sisse, liiati kui raha tuleb peamiselt läänest. Niisamuti võib juhtuda, et kakskeelset sõnastikku pole niivõrd tarvis oma ja mõne suure (vene/inglise) keele pärast, vaid pigem oma ja selle naaberkeel(t)e tarbeks.

Mis on soome-ugri sõnaraamatumaailmas olemas ja mida pole, mida juba tehakse ja mis on alles plaanis, sellest tulebki juttu Eesti Keele Instituudis seminaril „Soome-ugri keelte sõnaraamatud: mis neid liidab ja mis lahutab?”. Peateemana käsitletakse kakskeelseid ja etümoloogilisi sõnaraamatuid. Viimaseid on ilmunud ja ilmumas soome, ungari, eesti, saami, mari, komi ja mordva keele kohta. Soome-ugri keeltes on palju sarnaseid grammatilisi jooni, nagu on ühist ka leksikograafias ja sõnaraamatuteoorias, mis seavad sõnaraamatute koostajad sarnaste probleemide ette. Kohale on lubanud tulla järgmiste keelte uurijad ja leksikograafid: mari (Valeri Veršinin), liivi (Valt Ernštreit, Karl Pajusalu), ungari (Tamás Janurik, Tõnu Seilenthal), ersa (Jack Rueter), saami (Klaas Ruppel), komi (Galina Nekrassova), udmurdi (Svetlana Jedõgarova, Jelena Rjabina, Vadim Danilov), handi (Eszter Ruttkay), vadja (Silja Grünberg), lisaks eesti kakskeelsete sõnaraamatute koostajad Prantsusmaalt ja Poolast, samuti Eestist.

 Õhtuse maiuspalana esitleb mari Valeri Alikov üht oma viimase aja tõlget, 2008. aasta suvel ilmunud Viivi Luige „Seitsmendat rahukevadet” mäemari keeles, peatudes loodetavasti ka kasutatud sõnaraamatu(te)l.

Seminari töökeeled on eesti, inglise ja vene keel. Infot vahendab rakenduslingvistika ühingu koduleht http://www.rakenduslingvistika.ee/main.php?mida=yritused.

Osavõtt on vaba kõigile huvilistele.