Astmelise tulumaksuga seotud küsimustest1

Raivo Soosaar

Demokraatliku ühiskonna ideaale on võimalik saavutada ainult siis, kui tulud ja varad on ühiskonnas jaotunud suhteliselt võrdselt.        1. Eesti tulumaksusüsteem on oma olemuselt progressiivne, kuna tegelik maksumäär kasvab maksustatava tulu suurenedes (nt 2000 kr kuus 0%, 5000 kr 11,6%, 20 000 kr 18,7% jne). Proportsionaalseks muutub süsteem siis, kui kaotada tulumaksuvaba miinimum. Meie n-ö üheastmelise süsteemi ingliskeelne termin on flat tax, mida on tõlgitud nii ühetaoliseks, ühtlaseks kui ka lamedaks maksuks. Võrdluses ühtlase tulumaksuga on astmeline tulumaks siiski üldjuhul progressiivsem: ühelt poolt on tegelik maksumäär alguses väiksem, teiselt poolt on maksukoormus  nihutatud suhteliselt enam kõige suurema sissetulekuga indiviididele.     

2. Juhul kui ühiskonnas soovitakse vähendada tulude ebavõrdsust, on astmeline tulumaks mitmes plaanis teistest võimalikest vahenditest parem. Esiteks, erinevalt näiteks riiklikust palkade  ja hindade kontrolli all hoidmisest ei sekkuta astmelise tulumaksu korral turumehhanismi, s.t turg jääb ressursse paigutama hinnamehhanismi kaudu ning ümberjaotamine toimub n-ö turutehingute järel. Põhjusel, et astmeliselt progressiivse tulumaksu korral sekkutakse turujõududesse kõige vähem, on see traditsiooniliselt olnud suhteliselt sümpaatne osale parempoolsetelegi (nt Henry Simonsi). Teiseks, astmelise tulumaksuga suunatakse ümberjaotuse koormus rikaste hulgas kõige rikkamatele, kel ilmselt on seda  kõige kergem kanda.     

3. Brooks leiab, et demokraatliku ühiskonna ideaale on võimalik saavutada ainult siis, kui tulud ja varad on ühiskonnas jaotunud suhteliselt võrdselt. Ebavõrdsemates ühiskondades  kipub sotsiaalne mobiilsus (liikumine tulude hierarhias nii ühe põlvkonna sees kui põlvkondade vahel) olema väiksem kui võrdsemates. Tagasihoidlik sotsiaalne mobiilsus viitab teatavasti aga võrdsete võimaluste puudumisele. Rikkuse kontsentreerumisega kipub kaasas käima poliitilise mõju kontsentreerumine. Brooksi selle väite kinnituseks kasutatud arsenal sisaldab nii üksiknäiteid kui avaliku arvamuse küsitlustel baseeruvate uurimuste tulemusi. Näited puudutavad maksupoliitika muudatusi USAs. Nimelt toetatakse seal laialdaselt vaid väga rikaste maksukoormust  vähendavaid ettepanekuid endale aru andmata, et muudatused tähendavad nende endi maksukoormuse tõusu, sest tulusid eelarvesse on siis ju vaja saada kusagilt mujalt. Kui vaesemate maksukoormus väheneb 100 krooni ja rikkamate oma 500 krooni, kuid nende summade eest avalikult pakutavaid hüvesid tarbitakse ühes ja samas mahus, siis ka sel juhul ei tohiks vaesemad sellist maksukärbete ettepanekut toetada. Larry Bartelsi väitel andvat Ameerika senaatorid elanikkonna rikkama kolmandiku eelistustele oluliselt suurema kaalu kui keskmise kolmandiku eelistustele ega arvestavat vaeseima kolmandiku  huvidega peaaegu üldse. Mida suurem on ebavõrdsus, seda suurem on jõukate huvi (ja võimalus suuremate ressursside näol) desinformeerida valijaid selle osas, mis on viimati nimetatute huvides, sest mida suurem on ebavõrdsus, seda suurem on valijate hulgas soov tulusid ümber jaotada.       

Ebavõrdsus võib vähendada ühiskonna turvatunnet, põhjustades kriminaalse tegevuse ja muude sotsiaalsete probleemide kasvu. Viimaste mõju järjepidevale majanduskasvule on ilmselt negatiivne: ressursse kulutatakse produktiivse tegevuse asemel rohkem ebaproduktiivsele nagu omandi kaitse jms. Brooks toob mitmeid mõtlemapanevaid fakte ka USA hariduse kohta. Näiteks märgatavalt võrdsematel Põhjamaadel astuvad vähese haridusega vanemate lapsed tervelt kolm kuni viis korda tõenäolisemalt kõrgkooli kui Ühendriikides. Võrdsema jaotusega ühiskonnas on rohkem ka vastastikust usaldust ja sotsiaalset  kapitali, s.o väärtusi, mis loovad tunde, et ollakse ühise asja eest väljas, ning selle mõju majanduskasvule peaks olema positiivne. Mida suurem on sotsiaalne kapital ja usaldus, seda kergemini ollakse valmis sõlmima vastastikku kasulikke lepinguid ja seda hõlpsamini loobutakse kulukatest jõustamisprotseduuridest, mis lühidalt tähendab, et tehingukulud on väiksemad. Brooksi järgi empiirika üldiselt kinnitab positiivset seost sotsiaalse kapitali ja majanduskasvu vahel. Ebavõrdsus võib vähendada toetust turumajandusele ja suurendada nende ridu, kes nõuavad kapitalismi radikaalset reformimist. Seega, kui globaliseerumise  tulud jaotuvad väga ebaühtlaselt, siis loob see pinnase protektsionismi toetuseks ning üleilmastumise vastasuseks.     

4. Huvitavaid järeldusi tuleneb majandusteaduslikes uuringutes (nii küsitlustel baseeruvais kui eksperimentaalseis) kinnitust leidnud asjaolust, et inimestele on oma heaolu taseme hindamisel oluline suhteline plaan, s.t vaadatakse, kui palju teenitakse võrreldes teiste indiviididega. Eksperimendid on näidanud, et kui inimestele antakse valida, kas nad eelistavad olukorda A, kus nad saavad 11 000 krooni ja teised 20 000 krooni, või olukorda B, kus enda sissetulek on 10 000 ja teistel 8000, siis üldiselt eelistatakse olukorda B. Kuna indiviidide heaolu sõltub teiste heaolust, siis mõne rikka iga samm, mis suurendab tema  kõigile nähtavat tarbimist (nt majad, autod, riided jm) on kõigi teiste jaoks negatiivne välismõju. Kuigi asjad ei pruugi inimeste rahulolu kasvatada, tuleb need siiski hankida, sest teistel ju on. Pingutades töötada nende asjade nimel, mis heaolu ei suurenda, tuleb loobuda neist, mis seda pakuvad, nagu vabaaja tegevustest.     

Niinimetatud tarbimiskulutuste võidurelvastumist on võrreldud situatsiooniga staadionil, kus üks inimene tõuseb püsti, et paremini näha. Kuna ta varjab sellega osa tribüünil olijate vaadet, on viimased sunnitud ka püsti tõusma, mis omakorda vaadet halvendab. Lõpuks kõik seisavad, aga keegi ei näe paremini. Sealjuures ollakse halvemas olukorras, sest istumise asemel seistakse. Järelikult, kui astmelise tulumaksu puhul küsitakse retooriliselt, et milleks karistada edasipüüdlikkust ja usinust, siis võiks retoorikata vastata, et sel määral peaks, kui palju sellega kahjustatakse teiste indiviidide heaolu. Lisada võiks veel  ühe asjaolu, mida Brooks ei käsitle. Kuna astmelise maksustamise tagajärjel inimeste asend tulude hierarhias jääb samaks, siis kahaneb rikaste heaolu (mida rikkam on persoon, seda enam juhindub ta enda heaolu hindamisel suhtelisest plaanist) vähem, kui esialgu võib paista.     

5. Otseselt majanduslike stiimulite mõttes võib ühtlane tulumaks olla astmelisest kehvem. Kui ühtedel indiviididel on väiksem maksukoormus, siis teistel peab see sama eelarvetulu saamiseks olema kõrgem. Ühtlase tulumaksu puhul on suure hulga keskmise sissetulekuga inimeste maksukoormus suurem kui astmelise korral. Kumma tulumaksu negatiivne mõju on suurem,  sõltub sellest, millised tulurühmad on koormuse suhtes kõige tundlikumad ehk majandusteooria kõnepruugis, kui elastne on erinevatele tulurühmadele tööjõu pakkumine. Uuringud näitavad, et meeste tööjõu pakkumine on vähetundlik, naiste oma tundlikum, seda eriti töötamise või mittetöötamise otsuse suhtes (töötundide osas ei pruugi inimestel sageli eriti valikuvõimalust olla). Igatahes Hollandis tehtud tulumaksusüsteemi modelleerimine ei soovita seal ühtlast tulumaksu rakendada, kuna see nihutaks maksukoormuse perekonna nn teisele teenijale, kellele töö pakkumise elastsus on suurem. ²    

6. Tähelepanu tuleb kindlasti juhtida raskustele astmeid puudutavate maksureformide mõjude hindamisel. Enamasti ei muudeta reformiga ainult astmeid. Kui ühtlase skaala kasutuselevõtuga koos on samaaegselt maksuerandid kaotatud ja neid  vähendatud ning maksude administreerimist parandatud, siis ei saa rikaste deklareeritava maksustatava tulu kasvu tervenisti kirjutada ainult skaala muutmise arvele. Või kui näiteks maksureform on toimunud majanduslanguse ajal, siis on pärast keeruline öelda, kui palju majanduse taastumine on tingitud reformist ja kuivõrd muudest teguritest. Üks õpetlik näide on Joel Slemrodil ja Jon Bakijal3 ning see puudutab üht uuringut, mis tehti üsna pärast seda, kui Bill Clinton tõstis 1993. aastal kõrgeimat piirmaksumäära. Leiti, et kõige rikkamate tulu langes 1993. aastal eelmisega võrreldes tervelt 7,8% võrra. Samas jäi  tähelepanuta tõsiasi, et 1991. aastaga võrreldes see õigupoolest ei vähenenud. Kuna Clinton valiti ametisse novembri algul 1992. aastal ja maksumäära tõus oli kõigile ette teada, siis paljud kasutasid ajalehtede soovitust sättida tulu tekkimine maksimaalselt 1992. aastasse.   

7. Kui majandusliku efektiivsuse ja õigluse osas saab vaielda, kummale poole vaekauss kaldub, siis lihtsuse puhul on asi selge: ühtlane tulumaks on lihtsam. Kuigi, Lääne-Euroopa ja Ameerika tulumaksusüsteemid pole komplitseeritud ja administratiivselt kulukad mitte eelkõige rohkete astmete tõttu, vaid seepärast, et on palju maksusoodustusi. Üleminek astmelisele tulumaksule ei tee maksustatava tulu väljaselgitamist keerulisemaks. Kokkuvõttes, kui mitte enamat, siis igal juhul tõsist analüüsi ja kaalumist väärib optimaalse maksustamise printsiipidest  lähtudes kujundatud astmeline tulumaks küll.   

1 Teisest neljanda punktini on refereeritud järgmist artiklit: N. Brooks, The Case for Progressive Income Tax. Rmt: Tax Reform in the 21st Century: a Volume in Memory of Richard Musgrave (ed. Head, J.G. and Krever, R.). – Kluwer Law International 2009, lk 277–351. 

2 R. A. de Mooij, Reinventing the Dutch Tax-Benefit System: Exploring the Frontier of the Equity-Efficiency Trade-off. – International Tax and Public Finance 2008, nr 15, lk 87–103. 3 J. Slemrod, J. Bakija, Taxing Ourselves: a Citizen´s Guide to the Debate Over Taxes. 3rd ed. MIT Press, Cambridge, Mass 2004.