Au revoire Baudrillard (1929–2007)

Simon Blackburn

Tom Stoppardi näidendis “Travestiad” küsib tegelane James Joyce: “Mis oleks Trooja sõjast saanud, kui sellest poleks üle käinud kunstniku puudutus? Põrm. Uusi turge otsivate kreeka kaupmeeste unustatud sõjaretk. Üks kõrvaline potikildude ümberjagamine.” Ja pangem siia kõrvale Trooja sõda sellisena, nagu seda Homerose vahenduses tunneme: jumalate ja kangelaste, võitluse, iha ja kuulsuse eepos. Seda mõtet saab üldistada. Thackeray märkis, kuidas ühest kiilakast, lollist, südameta ja kõhukesega mehikesest sai majesteetlik Louis XIV, kui ta pisteti õigetesse kingadesse, riietesse ja parukasse – ja kui see fantaasia oli kord püsti pandud, siis me pidime seda ka kummardama hakkama. Miraaž istub meile paremini kui tõde.

Kadunud Jean Baudrillard ajas sama rida, kui kuulutas teatraalselt “Le gulf war n’existe pas” [“Lahesõda pole olnud”]. Otsesõnu oleks see ju sulaselge vale – niisiis tuleb seda tõlgendada suuremeelselt millelegi muule osutavana. Prantsuse stiil on kord juba niisugune, olles lähisuguluses mis tahes metafoorikasutusega. Need, kes nimetasid proua Thatcherit raudseks leediks, ei pidanud silmas, nagu ta oleks käies kolisenud.

Baudrillard’i ei huvitanud niivõrd kunstniku puudutus, vaid see, mis juhtub, kui televisioon ja muud meediumid kannavad meid tegevusväljale. Planeerijad modelleerisid 1991. aasta Lahesõda simulaatorite abil; see võideti, kui tapatalguid saab just võiduks nimetada, suurel määral tänu pilootidele, kes vahtisid arvutiekraane; ja see kanti publikule üle televisiooni teel. Enamik nende piltide tarbijaid ei saa neid reaalsusega kõrvutada; me saame lähtuda ainult piltidest. Ja pilt ei jõua meieni süütult. See, mis 1991. aastal toimus, võis olla midagi enamat kui sõda: näiteks episood Ameerika kultuurinartsissismis, selle hirmude ja fantaasiate hallutsinatiivne projektsioon, faustlik leping arenenud kapitalismi ja virtuaalse reaalsuse vahel, promovideo või Disneylandist eristamatu simulaakrum. Seega on Baudrillard’i hüperboolil oma tõsine mõte. Ta kutsus sellega sageli pahameelt esile, aga kui ta näiteks andis taktitult mõista, et natslike jõleduste ikooniline roll kurja sümbolina sunnib meile “loogiliselt” peale küsimuse, kas neid üleüldse olemaski oli, siis sellega ta ei tahtnud liituda selle maailma David Irvingitega, vaid osutada, et paljude poliitiliste ja kultuuriliste eesmärkide seisukohalt pole vastusel tähtsust. Nii nagu Jumalagi puhul on tähtis hoopis meie investeering, mitte aga see, kas me oleme investeerinud fiktsiooni.

Baudrillard’i mõtted simuleeritud reaalsusest näikse torkivat üht vana filosoofilist hirmu. Võib-olla ei ole meie meeled sugugi paremad kui me telekad. Võib-olla neid pilte, mida me vastu võtame, on loodus ilustanud ja töödelnud. Ka need on kaubad, mida me eluspüsimiseks sisse ostame. Võib-olla lõppkokkuvõttes me elamegi virtuaalses reaalsuses, suutmata oma tõelisest asendist aru saada, mõistetuna ulmade, müütide, fiktsiooni ja illusiooni armetusse ellu. Baudrillard, kelle mõtetest ammutasid inspiratsiooni “Matrix’i” filmid, püüdis distantseeruda säärasest labasest vastandusest, kus me näeme ühel hetkel aimamisi nagu peeglist ja teisel hetkel satume näost näkku reaalsusega, aga ta mängis selle vastanduse komponentidega. Ma ei arva, et see oleks temast tark olnud, sest üldistatud skeptitsismist järeldub, nagu polekski Ameerikaga või hiliskapitalismiga või tarbimisühiskonnaga midagi erilist lahti – ja kas ükski enesest lugupidav kultuurikriitik tahaks siis niisugusele järeldusele jõuda?

Igal juhul kõik ei ole simulaakrum. Me oleme avalikus maailmas osalejad, mitte aga oma erakinno vangistatud erakud. Skeptilise luupainaja vastu aitab tegutsemine. Mitte keegi ei jää skeptiliseks, kui tal on tarvis üle tänava minna või lõunarooga valida, ammugi mitte pommide ja mürskude eest põigeldes, isegi kui neid läkitatakse arvutiekraanide tagant. Ellujäämistihnikus leidub paljugi sellist, mis on hors texte [väljaspool teksti] – kuigi see kehtib pigem naelu lööva või leiba küpsetava töölise kui poliitiku (või õppejõu) puhul, kelle töö piirdub märkide ja sõnumite produtseerimisega.

Prantsuse postmodernism võib olla taandumas, aga sel oli siiski oma mõte. Isegi kui ravi seisneks enese teokas sidumises maailmaga, pakub see ainult üürikest hingetõmmet. Niipea kui reaalne hetk on möödas, hakkab tööle mälu, taas selekteerides, masseerides, alla surudes ja luisates. See hetk on nagu alasti kuninga silmamine või poliitiku ühepäevane sööst sõjatsooni: see võib olla tõe silmamine, aga isegi kui me oleme piisavalt ausad, et näha seda, mida me näha ei taha, võib see omakorda hakata lihtsalt võimendama võltsimissoovi. See ei saanud ju olla tõeline Louis XIV või tõeline Iraak. Ja taevas hoidku, et inimesed neid sellisena ei näeks – muidu võib see tõesti hävitada meie pärandi või vähemalt selle pärandiosa, mis loeb: kujutused enesepildis, lugudes ja kujundeis.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht