Autoritaarsus ja demokraatia

Vahur Made

Välispoliitika-aasta 2007 Nii ajaratas ringi käib… Ja olemegi tagasi 1933. aastas! Tõsi, aastanumber on teine – 2007. Peatselt 2008. Kuid see, mis maailmas praegu toimub, oleks justkui juba kunagi olnud. 1933. aastal.

1930. aastate alguseks olid Euroopa riikide seas enamuses autoritaarsed režiimid. Natside võimuletulek Saksamaal ainult kinnitas sellise arengusuuna elujõulisust. Kui Eesti ja Läti veidi hiljem demokraatiast taganesid, siis liikusid nad üksnes kaasa poliitilise hoovusega, mida võis pidada ajastu vaimuks, moodsaks riigivalitsemiseks. Autoritaarsus polnud 1930. aastatel midagi sellist, millesse üks alalhoidlik ja reaalsete oludega arvestav riigijuht oleks saanud üleolevalt suhtuda. Autoritaarsusega tuli osata koos eksisteerida ning võib-olla oli isegi tark ka ise autoritaarsuse teele asuda.

Azar Gat kirjutab Foreign Affairsi juuli-augusti numbris sellest, et maailmas on autoritaarsus tõusuteel.1 Autoritaarsed suurvõimud Venemaa ja Hiina lähevad majanduslikult järjest tugevamaks. Mittedemokraatlik stabiilsus ja majanduskasv on üha enam esitamas väljakutset liberaalsele demokraatiale, näidates, et jõukust saab luua ka ilma poliitiliste vabadusteta.

Gati kujutluses terendab tõenäoliselt kõige selgemini Hiina. Juba aastakümneid oleme harjunud kiitma, sageli ülistama, Hiina peadpööritavat majanduslikku kasvu. Hiina ekspordipotentsiaal on muljetavaldav. Euroopa Liit pole suutnud toime tulla Hiinast Euroopasse paisatavate kaupade, eriti tekstiilitoodete hiigeltulvaga ning on pöördunud tagasi kaubanduspiirangute juurde. Seda hoolimata Hiina liikmesusest Maailma Kaubandusorganisatsioonis.

Hiina riigivõimu autoritaarsust, isegi totalitaarsust, tuletatakse ju muidugi aeg-ajalt meelde. Siin-seal kõlab proteste, meenutatakse poliitvange ja Tiibetit. Kuid senikaua, kuni Hiina majandus peadpööritava kiirusega edasi tõttab ning Peking pole asunud täide viima oma ähvardusi Taiwani vastu, ei lase maailm end Hiina valitsejate demokraatiapõlgusest segada. Peaasi et maailma suurima rahvaarvuga riigis valitseb suhteline stabiilsus, globaalsest sõjalis-poliitilisest võimust ollakse veel kaugel ning suhetes naabritega eelistatakse valjuhäälsele emotsionaalsele röökimisele vaikset diplomaatiahõngulist kuluaarisurvet.

Vladimir Putinil on praegu kiired päevad. Ta peab ruttu otsustama, kas jätkab Venemaa juhtimist liidrina, peaministrina või ülemsootskana. Edasise tegevusprogrammi osas on tal Adolf Hitleri tehtu näol suur eeskuju olemas. Saksa diktaatori jälgedes on Putin juba mitmeidki samme astunud. Ta on viinud Venemaa demokraatiast autoritaarsusesse, rõhutanud, et peseb Venemaalt külma sõja kaotuse häbi ja taastab riigi võimsuse maailmaareenil, rebinud puruks Venemaa relvastumist piiranud Euroopa tavarelvastuse lepingu ja näidanud ust OSCE valimisvaatlejatele. Nagu Hitleri võimule tulles Saksamaa majandus, nii on ka Putini Venemaa jõukus pööranud tõusuteele, millele aplodeerivad Gerhard Schröder, Paavo Lipponen ja veel paljud teised. Ja kui Hitleri ajal levitati plakateid Saksamaad ohustavast Tšehhoslovakkiast („Väikeriik ähvardab Saksamaad!”), siis Putini arvates ohustab Venemaad enim demokraatia, eriti vastikud pisikesed demokraatlikud naaberriigid eesotsas Eestiga.

Meie õnneks ei ole ressursside jaotus autoritaaride leeris enam sama, mis 1930. aastatel. Venemaa on hetkel küll kõige agressiivsema retoorikaga, kuid jääb majanduses Hiinast juba praegu kaugele maha. Moskva propaganda võib ju paatoslikult hõisata, et Shanghai Koostööorganisatsiooni (võrdle kunagise Varssavi Lepingu Organisatsiooniga) tõttu on Hiinast  saanud Venemaa liitlane. Kuid Pekingi „ettevaatlikud mehed”2 üksnes muigavad selle üle oma tagasihoidlikul moel. Näis, kuidas reageerivad nende kolleegid Tōkyōs.

 

Taas nõrk USA

USA on praegu nõrk. Sõjad „kurjuse telje” riikidega pole uut hoogu saanud. Põhja-Korea suunal arendab Washington leplikumat retoorikat. Iraanis, nagu selgus CIA äsjasest luureraportist, polegi enam aastaid tuumarelva toodetud. Artiklid sellest, miks ameeriklaste Iraagi missioon on ebaõnnestunud ja kuidas sealt tuleks võimalikult kiiresti lahkuda, täidavad USA ajalehti ning välispoliitilisele analüüsile pühendunud väljaandeid. Demokraatliku Partei suurte võiduvõimalustega presidendikandidaat Hillary Clinton on kinnitanud, et USA toob väed Iraagist ära niipea, kui teda Valgesse Majja valitakse.

Ameeriklased peavad osalema Iraagi kodusõjas, kuid ei suuda seda võita. Nii väga kui nad ka tahaksid Iraaki ühtse riigina ja ühe valitsuse all koos hoida, see neil tõenäoliselt ei õnnestu. Juba praeguseks on ameeriklased saavutanud maksimaalse, mis nende võimuses. Kõiksugusest vägivallast hoolimata võib praegu Iraagis toimuvat nimetada siiski vaid „madala intensiivsusega konfliktiks”. Samas peab sündima tõeline diplomaatiline ime, et Iraagi sõja järgne Lähis-Ida ei vajuks kõige mustematesse stsenaariumidesse.

Kui ameeriklased lahkuvad, puhkeb Iraagis täiemahuline kodusõda, millesse kindlasti sekkuvad Iraagi naabrid. Soovin siiralt, et enne oma vägede väljaviimist õnnestub USA-l garanteerida vähemalt Põhja-Iraagi kurdidele iseseisvus, mida piirkonna riigid tunnustavad.  Kui kurdid kuulutavad iseseisvuse välja ilma sellise garantiita, siis järgneb sõda Türgiga. Võib-olla ka Iraaniga. Ma ei usu, et kurdid sellest võitjana väljuvad.

Araablastega asustatud Kesk- ja Lõuna-Iraagis käib Iraani toetatud šiiitide jõud sunniitide omast ilmselgelt üle. Oodatav veresaun saab olema kohutav. Ka siis kui sunniitlikud naaberriigid sõtta sekkuvad.

Vandenõuteooria pooldajad võivad väita, et praegune olukord Lähis-Idas vastab suurepäraselt Iisraeli huvidele. USA on Iraagi okupeerimise ja nõrgestamisega, neutraliseerinud suurima ohu Iisraeli eksistentsile. Ülejäänud piirkonna riike hoiavad ameeriklased kas ähvarduste või meelitustega oma kontrolli all ning Iisrael võib tunda end kindlamalt kui ei kunagi varem. Kuid milliseks kujuneb Iisraeli jaoks jõudude vahekord Lähis-Idas ameeriklaste lahkumisega Iraagist, ei julge ma ennustada. Millegipärast mulle näib, et ka Eestile võiks selle teema üle mõtisklemine olla tähtis.

Siiski ei tõrju võimalikud Iraagi-järgsed mullistused ameeriklasi maailmapoliitika liidri kohalt. Suurte kaotuste kõrval Aasias on Euroopa ikka ja alati pakkunud USA-le suurriigi prestiiži kergitavaid ja taastavaid võite. Ehk on järgmise võidu nimeks Kosovo?

Euroopale oli 2007. aasta hea. Võimule tulid uued ambitsioonikad liidrid: Nicolas Sarkozy Prantsusmaal, Gordon Brown Suurbritannias, Donald Tusk Poolas. Soov eelkäijate vigadest ja ebaõnnestumistest eemalduda annab uutele riigijuhtidele ametisseastumisel alati kaasa teatud positiivse aura.

 

Euroopa uued liidrid

Euroopa Liidu aasta algas Saksamaa eesistumisega ning taasärganud lootustega, et Euroopa Konstitutsiooniline Leping suudetakse päästa. Aastaga teisenes konstitutsiooniline reformileppeks, mis eelmisel nädalal ka Lissaboni lepinguna liikmesriikide juhtide poolt alla kirjutati. Soovin lepingule kiiret ratifitseerimist ja jõustumist 1. jaanuarist 2009. Ungari on selle juba ratifitseerinud. Eesti võiks olla samuti üks esimesi Lissaboni lepingu ratifitseerijaid. Igal juhul on Euroopa Liit oma koostöövõimet tõestanud ning usun, et uute liidrite roll küllaltki hästi sujunud koostöö saavutamisel pole olnud vähetähtis.

Euroopa saab hakkama oma sisemiste asjadega. Seetõttu peame olema ka palju ambitsioonikamad mujal maailmas. Levitagem demokraatiat kõikjal. Ärgem heitugem juttudest, et siia või sinna demokraatia ei sobi. Ärgem leppigem Euroopa naabrite üha kasvava autoritaarsusega. Uskuge, meie siin Eestis ning meie sõbrad Euroopas teame heast elust ja selle ehitamisest palju rohkem kui meie kallid koostöö- ja konkurentsipartnerid Venemaal.

Mulle meeldib Rudolph Giuliani ja Robert Kagani levitatav mõte demokraatlike riikide liidust. Usun, et Eestile meeldib sellises liidus olla, tuua sinna Ukraina, Gruusia ja Moldova, miks mitte ka Armeenia, Aserbaidžaan ja Valgevene. Ehk saame ühel päeval tervitada seal ka Afganistani, Pakistani ja Myanmari.

Head eurooplased, ärgem jätkem demokraatia levitamist ainult ameeriklaste õlule. Võib-olla nad vahel väsivad? Käime ikka Periklese jälgedes ja kuulutame kirglikult kõikjal, et paljude õigus riigi asjade üle otsustada on rohkem väärt kui väheste rikkus ja võim.