Avalik kiri Tallinna Tehnikaülikooli rektorile Lugupeetud professor Keevallik!

Ülo Vooglaid

3.–9. oktoober oli kuulutatud Euroopa Liidus ettevõtluse nädalaks. Ka Eestis peeti sel nädalal maha üle saja mitmesuguse ürituse, mida nimetati küll konverentsideks, seminarideks, ümarlaudadeks jms. Kuidas Tallinna Tehnikaülikool selles kampaanias kaasa lõi? Võib-olla on TTÜl ettevõtluse edendamiseks sootuks sisukam ja tõhusam kava? Ettevõtlus on ühiskonna normaalse funktsioneerimise, muutumise  ja arengu oluline tegur. Paraku oleme nagu kanad takus. Miks? Ettevõtluses on vaja nii spetsialiste kui ka generaliste. Teie ja ka mitmed Teie kolleegid on püüdnud jätta muljet, et kuna kõik TTÜ lõpetajad saavad alati kuhugi tööle, siis tuleb arvata, et õppetase on TTÜs vajalikul (heal) tasemel.  

       

Lugupeetud rektor, oleks suurepärane, kui Te tutvustaksite veidi lähemalt, kuidas tehnikaülikool Teie meelest aitab kaasa Eesti arengule. Kas õpingud läbinud inimeste ettevalmistus  vastab Eestis juba kujunenud ja kujunevatele vajadustele? Kas Te olete nõus, et ilma ametialase ettevalmistuseta inimestel on raske olla ettevõtluses edukad?       

Uuringut, mille andmetele võiks vastamisel  tugineda, ei ole ja vist ka ei tule. Pole sellist kohtagi, kuhu saaks rektoraat või HTM pöörduda õppeprotsessi ja selle tulemuste kvaliteedi kohta objektiivse ja küllalt süsteemse hinnangu saamiseks. Sestap rääkisin möödunud nädalal kümne hiljuti TTÜ-s diplomi saanud noore inseneriga. Küsisin, kuidas neil läheb, kuidas nad oma ülesannetega hakkama saavad, kuidas kolleegid ja ülemused neid hindavad… Pisut puudutasime ka ülikoolis toimunud  õpet ja selle tulemuste vastavust ootustele ning vajadustele. Kaheksa olid rahul nii enda kui ka teistega, nii õpingute kui ka oma teadmiste, töö ja tulemustega… Küsisin ka teenistuse kohta. Kümnest kolm oli ka teenistusega enam-vähem rahul. Teistele näis, et palk peaks olema palju suurem.     

Hämmelduseks tekkis põhjust siis, kui ma viisin jutu sellele, mida noored insenerid peaksid tingimata teadma ja oskama. Vastu haigutas tühjus. Raske uskuda, et nad olid jõudnud juba kõik õpitu põhjalikult ära unustada. Pigem võib arvata, et nad ei ole sellest kõigest, mida küsisin, mitte kunagi mitte midagi kuulnud. Mida ma küsisin? Küsisin üpris lihtsaid asju,  näiteks inimese, ühiskonna ja kultuuri kohta; töö ja teiste tegevuste kohta; juhtimise subjekti ja objekti kohta; valitsemise, haldamise, sidustamise jt eesmärgistatud protsesside kohta; õiguste, kohustuste ja vastutuse seoste kohta; otsustamise eelduste kohta; otsuste kvaliteedi hindamise kohta; aktiivsuse ja vastutustunde kujunemise kohta; inimsuhete, suhtlemise ja kohtlemise kohta; side, edasisidestuse ja tagasisidestuse kohta; keskkonna koosseisu ja  struktuuri kohta; olude, olukorra ja situatsiooni kohta; süsteemide funktsioneerimise, muutumise ja arengu kohta; teooria, metodoloogia, metoodika ja praktika seoste kohta… 

Küsisin, kes on nende meelest haritlane, kas insener peaks olema haritlane ja kas nemad saaksid ennast haritlaseks pidada.  Küsisin, milline on nende meelest tunnetussüsteem ja kuidas nad enda meelest orienteeruvad eri tunnetusvaldkondades, sh teaduslikus uurimises. Küsisin, mis on nende meelest kirjeldamise, loendamise, mõõtmise, hindamise jms objekt ja milliste kriteeriumite varal oleks võimalik veenduda uuringuks kogutud andmete usaldatavuses. 

Küsisin, mis on nende meelest fakt ja kuidas nad eristavad empiirilist fakti statistilisest ja teaduslikust faktist… Võib tunduda uskumatu, aga tõdesin, et ühelgi ülal mainitud teemal ei olnud võimalik vestelda, sest need noored insenerid ei saanud enamasti isegi aru, millest jutt käib. Stohhastilistes süsteemides orienteeruval ja iseseisvalt mõtlema  harjunud inimesel olnuks võimalik midagi vastata ka improviseerides, n-ö kaine mõistuse varal. Ka see oli neile ilmselgelt liiga raske. Minu meelest on Tallinna Tehnikaülikoolis (mida peetakse ingliskeelses käsituses tehnoloogiaülikooliks?) üpris selge ja kindel kujutlus erialast ja erialasest õppest. Tean, et Eesti ettevõtjate hulgas on ka neid, kes selles kahtlevad, aga minu arvates võib TTÜ lõpetanud inimeste erialaste teadmiste kohta öelda: „Pole viga!”  Sellise hinnangu võib anda teadmiste mahu (olemasolu) kohta. Mis puutub erialaste teadmiste kvaliteeti, siis mulle on räägitud, et seda ei ole ette nähtud hinnata ega arvestada. Eriala ei rakendu! Rakendub (kui rakendub?) isiksus kui subjekt või manipuleerimise objekt. Lugupeetud rektor, kas TTÜs on ette nähtud hinnata ja arvestada üliõpilaste erialaste teadmiste kvaliteeti? Kui on, siis kuidas seda tehakse; milliste kriteeriumite alusel oleks  võimalik ja oleks vaja hinnata erialaste teadmise kvaliteeti ja milline on Teie arvates TTÜs diplomi saanud inimeste erialaste teadmiste kvaliteet?     

Arutleme siin praegu teadmiste üle, ehkki teame, et väärtuseks on teadmiste, nende kasutamise oskuse ja arusaamise ühtsus. Härra rektor, kas iseseisva mõtlemise võime  kujunemisele pööratakse Teie meelest küllalt palju tähelepanu? Kas TTÜ õppejõududel on Teie meelest rahuldav andragoogika-alane ettevalmistus selleks, et ajendada üliõpilasi loovalt mõtlema ja uurima ning koostöös sünergiat esile kutsuma?     

Olulist osa etendab inseneriõppes kogemus ja kogemuste omandamiseks mõeldud  praktika. Eksperdid väidavad, et TTÜs on praktika osatähtsus (praktika maht, otstarve, korraldus, juhendamine, tulemuste vormistamine ja analüüs) jäänud aina vähemaks ja ei ole enam rahuldav. Lugupeetud rektor, mille alusel tehakse TTÜs järeldusi erialase õppe kvaliteedi kohta? Vestlustes TTÜ õppejõududega tuli välja, et TTÜs on õppe korraldamise aluseks mitmesugused dokumendid, sh kutsestandardid, ent pole küsimustki selle kohta, milline on  ühiskonnas kujunenud vajadus ja milline on TTÜ kohustus nende vajaduste rahuldamisel. Mitmete ettevõtjate hinnangul algavad õppe korraldamise raskused just sellest.   

Härra rektor, kuidas Teile tundub, kas TTÜs on kujutlus insenerist kui asjatundjast mingil erialal (spetsialistist, kes teab, oskab oma teadmisi kasutada, saab aru seoste ja sõltuvuste süsteemist metasüsteemide süsteemis…); haritlasest, kes peaks suhtlema kolleegidega, hoidma ja tugevdama kutseväärikust, kutseau  ja -kindlust ning on orienteeritud ühiskonna liikme ja kultuuri esindajana teenima oma maad ja rahvast; otsustajast, kes suudab, tahab ja julgeb teha valikuid ning kanda otsustamisega kaasnevat vastutust, kes on kohuse- ja vastutusvõimeline subjekt (aktiivne alge), keda saaks pidada juhiks, kes kujundab koostöövalmidust, vastastikust toetust ja innustust, abi ja nõudlikkust nii töös ja juhtimises kui ka õppes ja loomes; ühiskonna liikmest, kes orienteerub  nii võimalustes kui ka ohtudes, kes tunneb ja austab seadust ning annab endast parima põhiseaduse kaitsmiseks; saab kõrvalise abita aru, et kodanikuõigustega kaasnevad ka kohustused, sh kohustus vastutada; kultuuri esindajast, kes tunneb ja austab nii üldinimlikku kui ka rahvuslikku kultuuri ja omakultuuri ning kõiki kultuuriväärtusi, kes adub kirjutamata reegleid (väärtusi ja norme, müüte ja tabusid, tavasidkombeid) vähemalt sama olulistena, nagu kirjutatud  reegleid; inimesest, kes on (tahab olla) elukestvas õppes ja teeb kõik võimaliku ning vajaliku selleks, et ka tema kolleegid saaksid olla pidevõppes (NB ! mitte näimiseks mõeldud õppemängudes); käsitab olemasolevat vaid täiuslikuma otsimise, loomise ja edasi liikumise eeldusena, loob oma kodu ja perekonna ning hoiab seda; austab ning hoiab oma vanemaid; kaitseb ennast ja teisi, iseseisvust ja vabadust, kodu ja kodumaad, kui vaja,  siis ka relvaga, elu säästmata…       

Õppekavade sisu avamisel selgub, et need on koostatud erialaspetsialistide ettevalmistamiseks. Loomulikult tekib küsimus, kus ja kuidas peaksid need spetsialistid rakenduma. Tundub, et siit edasi viivat teed ei ole veel läbi mõeldud.         

Kas siia ei olegi üks koer maetud? Mulle on räägitud, et ametialase ettevalmistusega on olukord TTÜs kindlasti hullem kui erialase ja kutsealase ettevalmistusega, aga ka püütud rahustada, et olukorda saab parandada ametialase täienduskoolitusega. Parandada saab seda, mis on olemas… Minu meelest TTÜ lõpetajatel ametialast ettevalmistust ei ole. Seega tuleks ehk mõelda, kuidas saab ametialaseks ettevalmistuseks  vajalikud eeldused kujundada. See õpe, mida meie päevil kutsutakse täiendusõppeks, on süsteemitu ja fragmentaarne jukerdamine, mille tõttu võib muutuda ettevalmistus veel viletsamaks, kui oli pelgalt kainele mõistusele tuginemise korral. Praegu pole ülearune meenutada, et 1980. aastatel oli Tallinnas Sütiste teel JKI, kus pidid kõik nn juhtkonda kuuluvad inimesed käima iga nelja aasta tagant kahekuulistel täienduskursustel ja keskastme  juhtkond 1,5-kuulistel kursustel, mis lõppesid eksami ja iseseisva uuringu kaitsmisega komisjoni ees.     

NB ! Ülikool ei saa võimaldada ega pea võimaldama igale üliõpilasele ettevalmistust rakendumiseks mingil konkreetsel ametikohal. Ettevõtlusnädala raames tuleks lausa rõhutada, et iga lõpetaja rakendub ametikohal. Ka palka makstakse ametikoha järgi, edutatakse ametialaselt ja ka vallandatakse ametikohalt…       

Härra rektor, milline on olnud, on ja peaks olema TTÜs ametialase õppe programm? Kas Te olete nõus, et igaühele on vaja baasilist  ametialast ettevalmistust? Mida peaks otsustamisest, otsustamise eeldustest ja toimetest, otsuste täitmisest ja sellega kaasnevast vastutusest teadma see noor inimene, kellele ulatatakse TTÜs õpingute eduka läbimise puhul ülikooli lõpetamist tõendav diplom? Mida ta peaks ametialaseks tegevuseks oskama, millest peaks tingimata aru saama ning milline olema kui isiksus ja sotsiaalse juhtimise subjekt? 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht