Avalik sektor ei tohiks olla efektiivseim kasumiteenija

Ott Karulin

Intervjuu kultuuri- ja kultuuripoliitika uurija Andreas Wiesandiga Novembris pidas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kultuurikorralduse magistrantidele loenguid saksa kultuuriuurija Andreas Wiesand, kes on Euroopa Võrdleva Kultuuriuuringute Instituudi (ERI Carts) juht. Instituudi üks olulisemaid tegevusi on kolmteist aastat tagasi koostöös Euroopa Nõukoguga alustatud kompendiumi „Kultuuripoliitika ja trendid Euroopas” (vt www.culturalpolicies.net) koostamine, kuhu aastatuhande vahetusest on kaasatud ka Eesti (esimese ülevaate kirjutas soome kultuuripoliitika uurija Ritva Mitchell, hiljem on autoreid olnud mitu, neist pikemalt on koostööd tehtud Mikko Lagerspetziga). Kuna Eestis on ettevalmistamisel kultuuripoliitika arengusuunad (aastani 2020), millega seatakse eesmärgiks laiapõhjalisus ja teadmistepõhisus, uuris Sirp Wiesandilt, millised on tänapäeva Euroopa peamised kultuuripoliitika suundumused ja küsimused. Ott Karulin: Milleks on ERICartsi vaja? Andreas Wiesand: Pole mingi saladus, et äri, innovatsioon, tehnoloogia jne on üha enam rahvusvahelised nii Euroopa kui maailma tasandil. Kuigi ka loovisikud on tänapäeval üsna mobiilsed, on kultuurisektori koostöö muude valdkondadega võrreldes mõne aasta jagu maas: on küll mõningaid võrgustikke, kuid peamiselt on kultuuri peetud rahvuslikuks küsimuseks. Kuid 1980. aastatest peale on järkjärgult mõistetud, et ka seda valdkonda tuleb teistmoodi organiseerida ning nüüd saame rääkida Euroopa kultuurisfäärist kui turust või lavast kõigile. Selle liikumisega tuli kaasa minna ja mitte piirduda vaid faktide kogumisega ning see oli ka tõukeks, et eri maade kolleegidega sai loodud ERICarts, mille eesmärkideks on kultuuriuuringud Euroopa tasandil ning eri maadel tehtava võrdlev analüüs.

Eestis on kirjutamisel kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020 ja üks esimesi küsimusi on olnud, kui laialt kultuuri defineerida – kas kitsamalt, s.o eelkõige kaunite kunstide mõistest lähtudes, või laiemalt ehk ühe kultuuriruumi tavade ja pärandi kogumina – ning kas kultuuriministeerium saab seada laiemaid, s.t tema haldusalast väljapoole jäävaid eesmärke.

Tavaliselt alustatakse UNESCO , teiste rahvusvaheliste organisatsioonide ja uurijate pakutud laiemast kultuuri definitsioonist, mis võib hõlmata pea kõiki eluvaldkondi. Ma isegi uurin kultuuri just antropoloogilisest vaatenurgast. Samas tuleb olla realist ja tunnistada endale, kuidas kultuuri ja kultuuripoliitikat Euroopas traditsiooniliselt mõistetakse. Kuigi seegi on viimastel aastatel veidi laienenud, võib siiski väita, et kultuuripoliitika Euroopas keskendub kaunitele kunstidele ja kultuuriasutustele ning nendega seotud tegevusele, mis küll tänapäeval võib hõlmata ka uusi tehnoloogiaid jms. See on ka aus, sest teiste küsimustega tegeletakse muu poliitika osadena, kus võetakse arvesse kultuuri dimensiooni. Minu jaoks on sama tähtis kui kaunite kunstide poliitika ka see, kuidas muude valdkondade institutsioonid arvestavad üldise arengu planeerimisel kultuuriliste tingimustega. Toon ühe näite: nõustan praegu ÜRO Tsivilisatsioonide Liitu (UNAOC), mis tegeleb just nende küsimustega. Loomulikult on veel pikk tee minna mõistmaks, et arengut ei saavutata kultuuri aspekte eirates.

Jälgides arutlusi kultuuri olukorra üle Eestis, tunduvad kolm peamist kultuuriga haakuvat ja seda mõjutavat valdkonda olevat haridus-, majandus ja regionaalpoliitika. On see nii ka mujal Euroopas?

Need on jah kolm kõige olulisemat. Majanduse ja kultuuri seosed on saanud enamiku riikide jaoks oluliseks just viimasel kümnendil, kuigi olen seda teemat uurinud juba 1970.-80. aastatest saadik. Tollal ei saadud sellest muidugi eriti aru. Praegu on olukord aga vastupidine ja loomemajandusest on saanud omamoodi trenditeema, kuigi kultuurisektori inimestel puuduvad sageli vajalikud teadmised, et analüüsida majanduse mõju kultuurile. Seega on siin teatav vastuolu. Olen ise aastaid uurinud kultuuritööstust, mis keskendub erasektorile ja kultuuri kommertsosale, nagu näiteks eragaleriide ja kirjastuste toimimine ja mida mingis ulatuses saab mõjutada ka kultuuripoliitikaga koostöö ja tingimuste loomise kaudu. Aga mitte kõik, mida loomemajanduse osana vaadeldakse, ei kuulu tegelikult selle mõiste alla. Mis on näiteks kultuuripoliitikal pistmist reklaamiäriga? Suurt mitte midagi, kuid Euroopa Liidu definitsiooni kohaselt vaadeldakse sedagi loomemajanduse osana. Minu arvates on see viga. Tuleb eristada kultuurisektorit laiemalt näiteks arhitektuurist nukuteatrini, mida saab käsitleda kultuuripoliitika osana nii kohalikul kui riiklikul tasandil; mõnedes riikides kuuluvad siia ka eelkõige avaõiguslik meedia ja kultuuriharidus. Loomulikult on eelneval seoseid muude valdkondadega, mille mõjusid tuleb kultuuripoliitika kujundamisel arvesse võtta, kuid kultuurisektorina käsitletava tegevuse nimekirja pidev laiendamine ei vii minu arvates kuhugi.

Loomemajanduse arendamine on ka Eesti valitseva koalitsiooni põhiline kultuuripoliitiline eesmärk. Kas eelkirjeldatud kultuurisektori täitmine aina uue tegevusega ja kultuurile loomemajanduse vaatenurgast lähenemine pole siiski pelgalt püüe kultuuri kasumlikumana välja mängida?

Jah, ja suurema ja olulisemana. Ehk on see ajutine trend, seda enam, et mõisted nagu loomemajandus või kultuuritööstus on tekitanud Euroopas palju semantilisi väärarusaamu, kuivõrd mõistet creative industries on tõlgitud eri keeltesse erinevalt. Sõnal „industries” on inglise keeles märksa laiem tähendus kui tööstus või majandus ning väärtõlge mõjutab ka mõtlemist, sest enamik kunstist sünnib kasumile mõtlemata. Seega tuleks pigem rääkida sektorist, kuigi seegi on kunstlik mõiste. Omaette küsimus on ka, kas kultuuri eest vastutavatel ministeeriumidel on üldse teadmisi ja võimu, et mõjutada traditsioonilisest kultuurisektorist väljapoole jäävaid valdkondi. Ma arvan, et ei ole.

Tundub, et loomemajanduse järele haaramine on ka püüd võidelda kultuuri osatähtsuse vähenemisega väärtusahelas ja nii proovitakse aina enam tõestada kultuuri lisandväärtusi, näiteks kultuuriasutuse olemasolu mõju linna atraktiivsusele investorite seas jms.

Muidugi peaksid ministeeriumid ja linnavõimud regiooni arendamisel kultuuriaspekte tugevalt arvesse võtma ning mingis ulatuses panustama ka kultuuripoliitika kujundamisse, aga panna see kõik ainult kultuuri ja loovisikute õlule on veidi naiivne.

Ilmselt tuleneb see sellestki, et kultuuri eesmärgid on ikkagi muutunud: kui Eesti põhiseaduse preambula sätestab, et riik on loodud eesti kultuuri, keele ja rahvuse säilimise tagamiseks, siis viimastel aastatel on see eesmärk tagaplaanile nihkumas ja olulisemaks on saanud kultuuri mõju majanduslikule edule.

Mingis ulatuses on see ka õigustatud. Kui mõelda, mis seisus Eesti enne oli, siis on loogiline, et turumajandusega kaasnesid ka eesmärkide muutused. Pealegi pole see ju mingi uus avastus, et näiteks kirjastamine toimib peamiselt kommertsalustel. Seega ei peaks seda vaatlema kui millegi uue võimuletulekut, n-ö majanduslikustumist, vaid kui mitmekesistumist, sest enamik kultuuriinstitutsioone on majanduse aspektist siiski üsna nõrgad ja iseseisvalt näiteks järgmist võlakriisi üle ei elaks.

Seega tuleb nõustuda nendega, kes väidavad, et Eesti kultuuriasutused ei suuda kunagi end avaliku raha toeta ära majandada?

Jah, muidugi. See on samamoodi mujalgi. Saksamaal on 85 muusikateatrit, kus on täiskohaga palgal nii lauljad kui muusikud ja avaliku sektori toeta nad ellu ei jääks. Ei tasu unustada, et meil on linnasid, kus elab 25 000 – 30 000 inimest nagu näiteks Meiningen, kus tegutseb suur ooperimaja – avaliku rahata oleks see mõeldamatu. Siinjuures on oluline ka dimensioon, mida võiks nimetada majanduslikuks, kuigi täpsem oleks öelda taristuline. Nii on Meiningenis teater üks suuremaid regiooni tööandjaid oma 500 töötajaga. Seega on sel teatril teatav majanduslik roll, aga mitte kasumlikkuse tähenduses.

Hiljutine majandussurutis tõi Eestis kaasa kärpeid ka kultuuriasutuste tegevustoetustes ja võib vist üsna kindlalt väita, et järgmise kümnendi jooksul need toetused märgatavalt ei kasva. Siit kerkib õigustatud küsimus: kui paljusid institutsioone peaks riik ülal pidama, et tagada seesama põhiseaduses toodud eesti kultuuri säilimine, ning mis alustel valik teha?

See ongi raske küsimus. Toon näite: kui kolisin Rheinlandi piirkonda, kus meie instituut 1970. aastate keskel asus, tegutses seal üks vabaõhumuuseum, kus sai vaadata tuulikuid ja vanu talumaju jms. See oli oluline piirkonna atraktsioon ja on seda siiani, aga praegu on neil raskusi enda majandamisega, sest vahepeal on samasse piirkoda loodud veel neli vabaõhumuuseumi. Viimastel kümnenditel on kogu Euroopas toimunud teatav taristu-plahvatus ja et selles olukorras kõik asutused toimida saaksid, peavad ka poliitika koostajad pidevalt selle juurdekasvu mõjusid hindama. Seda aga sageli ei tehta. Ma tean, et Eestis on olemas põhjalik teatristatistika, mis võimaldab valdkonna arengut jälgida ja teha faktidel põhinevaid poliitilisi otsuseid.

Siiani seda sel eesmärgil eriti kasutatud muidugi pole.

Sama olukord on Saksamaal ja seetõttu ongi poliitika koostajatel väga raske otsustada, kuhu piir seada ehk kui paljusid asutusi toetama peaks. Ma ei arva ka, et uurijad selle piiri üle otsustada saavad. Tänapäeval on seda küll ohtlik öelda, aga pikka aega on kultuuri riikliku rahastamise peamisi põhimõtteid olnud teha vahet tegevusel, mida peab toetama, ja tegevusel, mille puhul saadakse tegelikult hakkama riikliku toetuseta. Saksamaal on lausa olemas sellekohane ülemkohtu otsus, et piiratud ressursside juures tuleb toetada vaid neid, kes ise hakkama ei saa. See on väga oluline, sest tänapäeval toetatakse üha enam popkultuuri sündmusi, mis on väga ohtlik tendents. Tegelikult võib asi veelgi kaugemale minna ja majanduslikustumine võib olukorra täiesti pea peale pöörata. Nii juhtus kaks aastat tagasi Prahas, kus uus linnavalitsus otsustas hakata toetama ennekõike neid kultuurisündmusi, mille külastajate arv on suurim. Sama lugu on ka autoriõigusega: algselt oli see mõeldud loovisikute toetamiseks, aga tegelikult saavad sellest kõige rohkem kasu need, kes niikuinii rohkem teenivad. Selline mõtlemine muudab kultuuri tõepoolest tööstuseks selle mõiste kitsamas tähenduses nagu see on USAs, kus tegutsevad loovisikud kadestavad euroopalikku kultuuri rahastamise süsteemi. Avalik sektor ei tohiks olla kõige efektiivsem kasumiteenija, vaid toetama muid eesmärke. Muidugi peavad ka institutsioonid, kes avalikku raha saavad, mõistma, milleks see neile antakse ja et selle eesmärk pole suurema kasumi tagamine. Kui loomemajanduse tuules hakkab iga viimane kui disainiettevõte kultuuriministeeriumilt toetust küsima, siis kuhu me niimoodi välja jõuame, kui jaotame oma piiratud või isegi kahanevat raha aina suurema hulga isikute vahel. Statistika näitab selgelt, et viimastel aastatel on Euroopast üle käinud omamoodi uute ettevõtete loomise laviin. Näiteks Suurbritannias on tuhandeid filmikompaniisid, aga enamik neist ei suudaks omavahenditega toota üht minutitki filmi. Ei saa loota, et riik hakkab kõiki neid üleval pidama. Seetõttu ongi vaja eristavaid kriteeriume, mis ei tohi olla vaid majanduslikud.

Siit jõuamegi kvantitatiivsete mõõdupuudeni nagu teatrikülastuste või raamatukogulaenutuste arv. Nende kõrval on Eestis kirjapanduna väga vähe kunstilisi ehk kvalitatiivseid kriteeriume, sest keegi ei julge võtta vastutust ja otsustada, mis on kõrgkultuur ja mis ei ole seda mitte.

Euroopas on mitmeid mudeleid, mis selle probleemi on ära lahendanud, ja nende järgi ei olegi ministeerium kunstiliste otsuste tegija, mille vastu minagi oleksin, vaid seda teevad hästi informeeritud agentuurid, kes kasutavad oma otsuste tegemisel eri valdkondade ekspertide hinnanguid. Saksamaal on olukord teistsugune, sest meil puuduvad avaliku raha kasutamise kohta kultuuri toetamisel seadusedki, mis on muidugi üsna veider. On ainult traditsioon, mis mõnevõrra üllatuslikult osutus majandussurutise ajal märksa tugevamaks kui seadustega sätestatud süsteemid näiteks Itaalias või ka Hollandis. Suurbritannia on hea näide, kuidas võimuvahetus ja poliitiliste tõekspidamiste vahetumine ehk tahtmatus vasakpoolseks peetavat kunsti toetada tõid kaasa suured toetuste kärped. Seega peaks poliitilisest agendast lähtuvaid otsuseid kultuuri rahastamises vältima ja parim viis selle tagamiseks on detsentraliseerida ehk vaadelda kultuuri samasuguse rahvastiku põhivajaduste rahuldamisena nagu näiteks elektri- või kanalisatsioonisüsteemi olemasolu tagamine. Ma olen vägagi suur detsentraliseerimise ja vahendavate organisatsioonide pooldaja otsuste tegemisel, kuid see toimib vaid juhul, kui on olemas üheselt arusaadav missioon avaliku raha kasutamiseks, sest muidu on need otsused kultuuriväliste tegurite poolt kergesti mõjutatavad.

Eestis on eelviidatud käepikenduse printsiip vähemalt seadusandluse tasandil kultuurkapitali kaudu ka tagatud, aga probleem on, et enamik rahast tuleb siiski kultuuriministeeriumi eelarvest ja nii ei saa valdkond piisavalt jõuliselt arengut suunata. Pealegi toetab kulka mitmeid institutsioone ja sündmusi, mis loogiliselt peaksid saama riiklikku tegevustoetust; nii on näiteks näitekunsti sihtkapitali vahenditest pea pool juba sisuliselt eel-broneeritud iga-aastaseks tegevuseks.

See kipub juhtuma paljudes riikides, kus tegutsevad suured kultuuriinstitutsioonid. Seega on küsimus kunstilise tegevuse edukuses: kui need teevad, mida neilt nõutakse, siis pole mõtet süsteemi muutma hakata, kui mitte, tuleb asi ümber vaadata. Kui näiteks ooperimaja repertuaari tuleb üha enam muusikale, siis peaks olema õigustatud küsida, kas nad ikka täidavad enam avalikku huvi.

Eesti lähiminevik on küll näidanud, et kui üks institutsioon juba riiklikku tegevustoetust saama hakkab, siis üldjuhul saab ta seda aegade lõpuni.

See on muidugi üks probleemidest. Lahenduseks võiks olla see, et need suured institutsioonid peavad avama oma uksed ka teistele tegijatele. Selle kohta on ka palju näiteid. Näiteks Skandinaavia raamatukogud, tegutsevad eriti väiksemates asulates keskustena, pakkudes haridus- ja muude valdkondade teenuseid. Tänapäeval tuleb taristut luues mõelda veidi laiemalt kui minevikus, võtta arvesse kolme aspekti: vajalikud ruumid institutsiooni põhitegevuseks, ruumid oma tegevuse tulemuste näitamiseks avalikkusele ja tõeliselt avatud ruumid, mida saavad kasutada väljastpoolt tulevad tegijad põhitegevusega haakuvateks ettevõtmisteks teemarestoranidest harrastusrühmadeni välja. Seega tuleb end avada ja võtta see, mis põhitegevusega haakub. Sel juhul ei ole institutsiooni allesjätmine enam pelgalt kultuuripoliitiline otsus, vaid mõjutab teisigi valdkondi.

See eeldab muidugi väga head eri ministeeriumite vahelist koostööd, mille kohta Eestis väga palju positiivseid näiteid pole. Võib-olla ei tasugi seda ootama jääda, sest üha enam otsuseid hakatakse tegema Euroopa Liidu tasandil?

On näha, et Euroopa Liit on võtmas üle mitmeid funktsioone ka kultuuripoliitika osas, seda tuleb tähelepanelikult jälgida. See aga ei tähenda, et kultuuripoliitika uurijad ja loovisikud ei peaks pidevalt suhtlema, otsima koostöövõimalusi ja ühiseid lahendusi, kuidas näiteks kriisist välja tulla. Levinud arvamuse järgi tõi majandussurutis terves Euroopas kaasa kärped kultuurivaldkonnas. See pole päriselt õige, sest mitmed riigid mõistsid, et toetusi kultuurile tuleb hoopis tõsta, sest kultuur motiveerib inimesi raskeid aegu üle elama, paneb nad tundma, et nende püüdlustel on mingi suurem eesmärk, ja tõstab nende enesehinnangut. Eks mõne aasta pärast ole näha, kumb strateegia – kärpimine või toetuste tõstmine – tulemuslikumaks on osutunud. Nii et ma loodan küll, et kultuuripoliitikat ei tehta tulevikus enam nii tugevalt vaid rahvuslikul tasandil, vaid see avaneb enam rahvusvahelisele koostööle.

Vestelnud ja üles kirjutanud Ott Karulin