Balkan ja Baltimaad

Viljar Veebel

Mark Mazover, Balkan. Ilmamaa, 2005. 264 lk.  

Balkani probleemide tundmaõppimiseks on eestlastel põhjusi rohkelt. Esiteks on maailmas hulk inimesi, kes jäävad ka pärast pikka vastassuunalist veenmist endale kindlaks, et Eesti on üks Balkani riikidest, ja on seejärel üllatunud, kui vähe teavad eestlased Balkani kultuurist ja ajaloost. Teiseks pakuvad eeskätt Makedoonia ja Sloveenia meile suurepärast võrdlusmaterjali oma taasiseseisvumise-järgsete arengusuundade ja valikute hindamiseks: Sloveenia eeskätt majanduspoliitiliste otsuste ja edukuse osas, Makedoonia aga rahvusvähemuste ja probleemide tõttu. Samuti saab suurem osa Balkanist juba meie eluajal olema ELi ja NATO piiride sees. Kolmandaks sümboliseerib Balkan paljudele eurooplastele viimset eheda ja naturaalse (ehk isegi barbaarse) elukeskkonnaga ala Euroopas, kuhu põgeneda ELi steriilse ja reguleeritud elulaadi eest.

Mark Mazoveri žanrilt populaarteaduslik  “Balkan” on seega kasulik teos regiooniga tutvumiseks, esitledes juba tuttavaid stereotüüpe ja  Balkani rahvaste erilaadseid väärtusi. Muu hulgas annab autor vürtsika ülevaate ka naaberriikide ja piirkonda ajalooliselt valitsenud impeeriumide elulaadist. Autor asub juba esimesest leheküljest peale looma kujundit Balkanist, kui millestki Euroopa mõistes metsikust, kurikavalast ja deemonlikust, mis on suures disharmoonias nii tollase tsiviliseeritud Euroopa elulaadi kui ka Türgi impeeriumi kultuuriruumiga.

Mazoveri nägemuses on Balkani rahvad ajalooliselt ehedalt riiakad, silmapaistvalt harimata (suur hulk kirikumehi ei oskavat meieisapalvetki), kuid seejuures hämmastavalt osavad ära kasutama kõike kasulikku, mida pakuvad naaberkultuurid (kohalike sõnastuses: “Me oleme moslemid, aga neitsi Maarja omad”).  Teose kaks läbivat motiivi ongi rohke viitamine kohalike metsikustele, igasuguse moraali puudumisele, äärmisele paindlikkusele kõiges, välja arvatud rahvusküsimus.

Saame teada, et Euroopa kõige riukalikumad ärimehed, kavalamad rehepapid, moraalitumad naised, kirjaoskamatumad kultuuritegelased, müüdavamad ametnikud ja osavamad hobusevargad pärinevad just sealt. Nendega koos elavad Balkani mägedes ja orgudes ka lihtsameelsed rahvarõivastes talumehed, tuhandepäised lambakarjad ja korralikud talunaised, kes suudavad kanda “tubli pool eesli koormat” ja samal ajal tekitada perioodilist hüperiivet. Vägagi huviväärne on teoses nn muistsete ja tänapäeva balkanlase vastandamine ehk küsimus, kuidas sai tolerantsest ja kohanevast rahvast ühtäkki Euroopa natsionalismi ja šovinismi sümbol. Suuremaid faktiteadmisi autor ei paku, nähtavasti ei tea paljud lugejaist ka pärast raamatu lõpetamist, kus elab rohkem inimesi, kas Sloveenias või Makedoonias, siiski on raamat varustatud suure hulga kaartidega.  

Tavapäraseks viitamisstiiliks on “üks inglise rännumees kirjutas oma päevikus” “kohalike elanike arvates” ja “Veneetsia kaupmeeste kirjades võime leida”. Detailsete jutustuste kõrval leidub aga ka põhjapanevaid üldistusi, eriti teose alguses, näiteks: “…Balkani mõiste kirjeldab täpselt seda metsikut ja seadusetut maad, mis laiub Aadria ja Musta mere vahel. Piirkond, mille ajalugu oli peaaegu terve sajandi vältel olnud häälestatud mässule ja kättemaksule…”. Paar lehekülge hiljem aga: “Raske on leida inimesi, kellel oleks selle piirkonna kohta öelda midagi head…”, või “Kohalike elanike primitiivsus on nende kõige silmapaistvam omadus”.

Sellest, et tegemist on pigem autori stiili ja taotluslikkusega, annavad tunnistust hinnangud ka teistele piirkonna rahvastele, näiteks: “Kreeklased, kui nad vabad on, ajavad paraku õuduse peale. Nende elu koosneb lõputust reast vargustest ja kalleletungidest, põletamistest ja mõrvadest, millega nad oma aega veedavad.”

Teose teeb huvitavaks ka mitmete Balkani ja Baltimaade sarnaste geopoliitiliste ja kultuuriliste probleemide olemasolu. Eeskätt on siin tegemist Ida-Lääne religioossete ja poliitiliste mõjupiiride pideva nihutamisega. Teine huvitav sarnasus on kohaliku eliidi pidev poliitiline dilemma, kas mängida kokku naabruse suurvõimudega või üritada arendada oma radikaalset rahvusriiki ja kultuuri. Sellega haakub ka laiem küsimus, kui palju sellistel tsivilisatsiooni piiridel asuvate regioonide rahvastel on üldse võimalust enesemääramiseks ning milline on parim strateegia pika-ajaliseks elus püsimiseks. Mitmed raamatus põhjalikult kirjeldatud aspektid rahvuse ja riigi ehitamisel tehtud valikutest ja vigadest annavad oma äärmuslikul kujul loodetavasti rohkelt mõtteainet ka Eesti poliitika kujundajatele.

Lõplikke vastuseid raamat ei paku ega saagi pakkuda, sest Balkani sündmused on olnud  pärast raamatu ilmumist viie aasta jooksul endiselt nii verised kui tormilised ning seda, kas Balkanist saab uus Lähis-Ida või suudetakse leida rahumeelse kooseksisteerimise meetod, on täna veel vara ennustada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht