Balti ajaloost lühidalt ja kompaktselt

Olaf Mertelsmann

Tundub, nagu eksisteeriks Baltikum ajalooregioonina tõepoolest ainult Lääne-Euroopa ja Venemaa peas.      Andres Kasekamp,  A History of the Baltic States. Palgrave Macmillan, 2010. 252 lk.  Ajal, mil ajaloolased esitavad tuhandeleheküljelisi monograafiaid, käsitledes teinekord ainest, mis õigustaks vaid artiklit kahekümnel leheküljel, ei hinnata tihtilugu kõrgelt oskust kirjutada just väiksemahulisi, kuid põhjalikke teemaülevaateid. Sealjuures on ülevaatlikud uurimused olulised tudengitele, ajaloohuvilistele ja isegi elukutselistele ajaloolastele,  et saada kiiresti sissejuhatus mõnda uude valdkonda. 

Siinkohal käsitletav raamat tõotab kujutada „Balti riikide ajalugu” kahesajal tekstileheküljel. Andres Kasekamp on sunnitud rinda pistma tugeva konkurentsiga. Viimaste aastate jooksul on ilmunud eesti keeles „Baltimaade ajalugu”, mille autoriks on Balti ajaloolaste kollektiiv, ning inglise keeles Kevin O’Connori ülevaade. Saksa keeles on ilmunud nii Michael Garleffi kui ka Ralph Tuchtenhageni Baltikumi lühiajalugu. Ent nii O’Connor kui ka Tuchtenhagen  on osutunud ebausaldusväärseteks ja nende teostes esineb liiga palju faktivigu, Garleff on kirjutanud endiselt baltisaksa perspektiivist lähtudes, kuigi ta ise on „riigisakslane”. Baltlastest autorikollektiivi teos on küll faktide koha pealt usaldusväärne, aga kahjuks mitte just ladus, ehkki tegemist on keskkooliõpikuga. Sellepärast on tõepoolest vaja Baltimaade ajaloo lühiülevaadet, mis oleks kooskõlas uuemate uurimustulemustega. 

Kasekamp on tahtnud kirjutada ennekõike poliitika ajalugu ja see on tal õnnestunud  veenvalt. Fakti- ja keelevigu esineb harva, tekst on hästi jälgitav ja sisutihe, teost täiendavad viited, kronoloogiline ülevaade, vägagi kasulik kommenteeritud kirjanduse nimistu ning ka indeks. Autor on näinud vaeva, et põhjalikult läbi töötada uusimad ja tähtsaimad teosed niivõrd erinevatel teemadel nagu arheoloogia, keskaja ajalugu, varasem uusaeg ja lähiajalugu. See on juba saavutus iseenesest. Ülimalt harva on autor teinud kirjandusest valesid järeldusi. 

Kritiseerida võiks ehk seda, et Kasekamp on lugenud ja refereerinud ennekõike inglise-, saksa- ja eestikeelseid töid. Läti- ja leedukeelne kirjandus puudub peaaegu täielikult. Autor tunneb Skandinaavia mõttevahetust, kuid Baltikumi ajaloo puhul on Vene ja Poola historiograafia sama olulised, ent Kasekamp pole neid oma töösse kaasanud. See on tegelikult ebaaus kriitika, sest ei Tuchtenhagen ega Garleff, ka mitte O’Connor ei valda neid vajalikke  keeli, mina ise muidugi ka mitte. Ausalt öeldes ei meenu mulle silmapilk mitte ühtegi ajaloolast, kes valdaks kõiki nimetatud keeli, ja ärgem unustagem siinkohal ka ladina, keskalamsaksa ja kirikuslaavi keelt, mis on samuti olulised allikate mõistmisel, et sünteesida Baltikumi ajalugu kogu ulatuses. Nii oleks ainus aus kriitika suunatud asjaolule, et Kasekampi peamine tähelepanu on poliitikal ja lugeja saab liiga vähe teada argipäevast, majandusest või kultuurist.  Võinuks ehk mõne kuninga või tsaari välja jätta, et avanenuks võimalus lugeda veidi enam ka lihtsate inimeste saatuse kohta. Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et Kasekampi raamat on praegu parim lühiülevaade Baltikumi ajaloost. Ka Eesti lugejad võiksid õppida sealt midagi uut Läti ja Leedu kohta ning isegi avastasin retsensendina enese jaoks nii mõndagi seni tundmatut. Raamat on ingliskeelne. Võib-olla oleks mõnel Eesti kirjastusel huvi  avaldada see ümbertöötatud kujul ka eesti keeles? Kui olla päris aus, siis leidub Eesti raamatuturul nii mõndagi Eesti ajaloo, Teise maailmasõja, natsionaalsotsialismi, Nõukogude Liidu ja teiste suurte teemade kohta, millel on müügipotentsiaali, aga ehmatavalt vähe leiab Balti naabrite Läti ja Leedu ajalugu puudutavat. Tundub, nagu eksisteeriks Baltikum ajalooregioonina tõepoolest ainult Lääne-Euroopa ja Venemaa peas.