Balti keelepoliitika õigustuseks

Leelo Keevallik

Gabrielle Hogan-Brun, Uldis Ozolins, Meilutė Ramonienė, Mart Rannut, Language Politics and Practices in the Baltic States. Current Issues in Language Planning, Volume 8, Issue 4 January 2008, lk 469–631.    Oleme veendunud, et väljaspool Balti riike elavad inimesed ei saa õieti aru, miks meie keelepoliitika on just selline, nagu ta on. Sealjuures on seda kogu taasiseseisvusaja saatnud erakordselt suur rahvusvaheline tähelepanu. Sellest ajendatuna on neli keele- ja poliitikateadlast kirjutanud monograafia, mille eesmärgiks on asetada kolme Balti riigi viimase aja keelepoliitika ajaloolisse konteksti. Raamatu üks põhieesmärke ongi väidelda, et keelealaste otsuste tegemisel ei ole võimalik lähtuda ainult käesolevast hetkest, vaid peab arvestama ka ajaloolist tausta. Seisukoht, mis kodusele lugejale on intuitiivselt endastmõistetav. 

Seepärast tekibki kõigepealt küsimus, miks tahtsid autorid Gabrielle Hogan-Brun, Uldis Ozolins, Meilutė Ramonienė ja Mart Rannut oma rahvusvahelise ajakirja jaoks kirjutatud teose kaks aastat hiljem kohalikult veel kord välja anda. Uues sissejuhatuses oleks võinud seda selgitada, sest eesmärke leiaks isegi mitu. Esiteks laiendab kolme Balti riigi keeleolukorra ja poliitika võrdlus kindlasti kohaliku lugeja silmaringi. Teiseks on huvitav lugeda ülevaadet viimase paarikümne aasta keelepoliitilistest otsustest ja nende tagamaadest, rajamaks uut narratiivi, mida üksiksündmuste kooshoidjana on loomulikult vaja. Kolmandaks eesmärgiks  oleks võinud olla siinse keelesituatsiooni võrdlev käsitlus, sest kokkupuutepunkte maailma ajaloost leiaks kindlasti. Seda eesmärki aga autorid pole endale seadnud. Küll toovad nad välja rea punkte, mille puhul teised meilt õppida võiksid, aga põhirõhk on ikkagi tõestusel, kui erakordne on olnud Balti riikide olukord. Selline lähenemine on õigustatud rahvusvahelises teaduskontekstis, kus lugejal on ridamisi kogemusi mitmete keelesituatsioonidega ning ta oskab ise võrdlevalt üldistusi luua.

Samas on küsitav, kas Balti lugejale on vaja veel kord seletada, et siinsed keeled olid varem riigikeeled ja kaotasid nõukogude ajal staatuse  ning seda püütakse nüüd poliitikaga korvata. Siinsele lugejale tuleks ilmselt rohkem kasuks just pilgu tõstmine kohalikust perspektiivist kõrgemale, otsides rahvusvahelist võrdlusmaterjali, mis võiks argumendina mõjuda ka kodusest ringist väljaspool. Sest eks teistel ole ka lihtsam meist aru saada, kui oskame viidata asjadele, mis neile intuitiivselt tuttavad. Raamatu tugevuseks on Balti olukorra erijoonte väljatoomine. Kõige põhilisem neist on ehk see, et terve rida nähtusi, mida prototüüpselt sisaldab vastandus enamus-vähemus, Balti riikide puhul ei kehti. Sellega on otseselt seotud küsimus, milline  keel väärib kaitset ja milline on niigi elujõuline. Riigikeeli pole harjutud ohustatuks pidama. Teiselt poolt on vähemuse elunormiks tavaliselt assimileerumine ja keelevahetus, kuid vene keele edasiandmine järgmisele põlvkonnale on Balti riikides siiani peaaegu sajaprotsendiline ja assimileerimine pole seega päevakorral. Rääkimata keele väljasuremisest. Raamat rõhutab, et Balti riikides on tegu pigem vene keele nõukogudeaegsete keeleliste privileegide (need võimaldasid osal rahvastikust olla ükskeelne) piiramisega.

Nende privileegide kaitsmine liigitatakse hoopis välispoliitiliseks küsimuseks, näidates jällegi traditsioonilise võimuka  enamuse ja võimuta vähemuse suhte nihestumist Balti riikides. Eraldi tõstetakse pjedestaalile fakt, et Balti keelepoliitika on hiljemalt esimesest iseseisvusperioodist peale olnud suunatud mitmekeelsusele ja mitmekultuurilisusele, mis peaks igati sobima Euroopa praeguste arusaamadega demokraatiast. Suhted Euroopa Ühenduse instantside, eriti Euroopa Julgeolekuja Koostööorganisatsiooniga ning sealt pärit nõudmised moodustavad samuti teosest olulise osa. Tundub, et neis suhetes tajutud ebaõiglus on olnud isegi töö motivatsiooniks. Korduvalt tõstetakse esile, et nn rahvusvahelised normid ja standardid pole  tegelikult paigas, eriti mis puudutab kodakondsust. Rida Eestile ja Lätile esitatud keelepoliitilisi nõudmisi on suvalisel alusel ning pretsedenditud, kuid need seoti strateegiliselt Euroopa Ühenduse liikmesriigiks saamise ning NATOsse pääsemisega.

Pealegi on nõudmised Balti riikide taasiseseisvusaastate jooksul muutunud, nii et näiteks Euroopa Nõukogu poolt 1993. aastal heaks kiidetud Eesti kodakondsusseadus sai peagi OSCE kriitika osaliseks. Raamat argumenteerib, et Euroopa organisatsioonide käitumine Eesti ja Läti suhtes on olnud ebaõiglane ja vastuoluline, kuid jätab seletamata tagamaad.  Loomulikult on tülis oluline näidata ühe osapoole tõlgendusi, kuid selleks, et mõtlev lugeja saaks ise langetada otsuse toimunu kohta, ei piisa teise esitamisest irratsionaalselt pahatahtliku tegelasena. Miks oli nende organisatsioonide huvides Eestile ja Lätile ühel või teisel ajahetkel just selliseid nõudmisi esitada? Taas võib aduda, et käesolev raamat ehk tegelikult ajakirjanumber, on suunatud Euroopa keelepoliitikas teadlikumale lugejale, kes oskab pildi ise kokku panna.

Suur osa raamatust on seevastu pühendatud ajaloolisele taustale, mida jälle kodulugeja ilmselt üsna hästi teab. Pealegi  öeldakse alguses, et kirjutise eesmärgiks on vaadelda just viimase aja muutusi keeleolukorras ja -poliitikas. Selleni jõudmiseks aga tuleb läbida ligi nelikümmend lehekülge ajalugu, mistõttu tundub ka ajaloo esitus olevat eraldi eesmärk. Samas on kaheldav, kas kõik faktid esimeste omakeelsete raamatute ilmumisest kuni leedu keele rollini indoeuroopa keelte uurimises on ikka vajalikud viimase aja Balti keelepoliitika mõistmiseks. Autorid ei defineeri küll kusagil, mida nad mõtlevad „viimase aja” all, kuid eeldatavasti on selle alguseks üleminek nõukogude korralt iseseisvusele. Hiliseimad viited on aastast 2007. Nende kahe tärmini  vahelisel perioodil vaadeldakse võrdlevalt Balti riikide keelealast seadusandlust, keeleõpet, teste ning keelesituatsiooni. Monograafia see osa on esitatud süstemaatiliselt, vaheldades üldisi seisukohti iga riigi üksikasjadega. Eriti põhjalik on koolisüsteemi ning testimise kirjeldus, mida pakutakse välja olulise kogemusena teistele, kes soovivad väikest keelt levitada või oma riigi keelt kaitsta. Osavalt on ära kasutatud kolmes riigis tehtud erimoelised uurimused ning need ühtseks pildiks põimitud. Siit selgub kohe Leedu teistsugune staatus demograafilise koosseisu ja sellega seotud kodakondsuse nullvariandi tõttu. Kuid autorid  osutavad ka, et keeleseaduse osas on Leedu saanud „ebaõiglaselt” vähe kriitikat, kuigi see on teiste Balti riikide seadusega üsna sarnane. Erinevalt Eestist ja Lätist pole sätestatud Leedu keeleseaduses küll riigikeele kasutust erasektoris, kuid see on pärand ajast, mil erasektor alles puudus. Eesti ja Läti keelesituatsioon ja kodakondsusseadusedki on sarnasemad.

Nii mõnigi tähelepanek, mis toodud vaid ühe riigi sisese kirjeldusena, kehtib tõenäoliselt kogu alal. Näiteks on Läti olukorra puhul kirjeldatud, et kahe põhilise rahvusgrupi keeleoskus erineb kasutusalati: kui lätlased hindavad oma vene keele oskuses paremaks  kuulmist ja rääkimist, siis venelased väidavad end olevat ladusamad läti keele lugejad kui rääkijad. See peegeldab omandamisviisi erinevust: läti keelt õpitakse klassitoas, aga vene keelt elust enesest. Teiseks on Leedu puhul oletatud, et koolis vene keele võõrkeeleks valimise sagedust seletab õpetajate olemasolu, töökohtade osaline toimimine vene keeles ning vanemate keeleoskus. Mõlema tõdemuse puhul võib oletada, et ka ülejäänud maadel on olukord sama. Nii moodustub raamatu eri lõikudest omamoodi sünergia, mis annab sisuka ning täpse pildi Baltimaade keelekeskkonnast, koolidest, testidest ja keeleküsimustega tegelevatest  ametitest. Mõnel puhul oleks siiski soovinud kõigi kolme riigi materjalide ühtlustamist. Näiteks on millegipärast ära toodud ainult Läti elanike kodakondsus rahvuste kaupa. Samasugused tabelid teiste riikide kohta oleksid andnud hea ülevaate, kus Eesti oleks muidugi negatiivselt silma torganud oma suure hulga Venemaa kodanikega (kelle arvu leiab tekstist) ning Lätist mõnevõrra väiksema mittekodanike osakaaluga (mida tekstis pole). Lõpetuseks tehakse raamatus kokkuvõtted kaasaegsetest keelesuhtumistest, kus puudutatakse probleemseid territooriume, vene kogukonna killustumist, vene keele prestiiži kahanemist,  eraldi meediaruumi ja lojaalsusküsimusi.

Muu hulgas saab selgeks, et Ida-Virumaa keelelisele olukorrale pole teistes Balti riikides võrreldavat, kuna mujal ei ole ükski nii suur piirkond nii ükskeelne. Ida-Leedu rahvastik on mitmekesisem. Ilmselt seletab see ka muret tekitavat fakti, et isegi Lätiga võrreldes ollakse Eesti venelaste hulgas vähem veendunud vajaduses vallata riigikeelt (David Laitini uurimuse põhjal vastavalt 70,6% ja 58,2%). Argumentatsiooni üldvoona jääb siiski kõlama positiivne noot, et kohalikud elanikud otsustavad välismürast hoolimata tasapisi riigikeele omandamise kasuks ja riigid soosivad seda koolide ja  kursuste kaudu. Kuna tegemist on teadustööga, on põhiosa väiteid ja fakte kaetud viidetega, mis aitavad vajadusel asja veel lähemalt uurida.

Esimestel lehekülgedel ehmatavad küll paar ebateaduslikult emotsionaalset nõukogude võimu kirjeldavat sõna (wreckage ’vrakk’, ravage ’rüüstamine’), nii et autorite subjektiivne suhtumine on alatoonina kogu aeg kõlamas. Suureks kasuks oleks tulnud käsikirja keeleline toimetamine. Kirjavigu ja apsakaid on vähe, küll aga teeb lugemise kohati vaevaliseks kohmakas inglise keel. Näiteks ei ole ma kindel, et autorid soovisid nõukogude kirjastussüsteemile  positiivse epiteediga komplimenti teha. Just nii aga kõlab tänapäeval omadussõna sophisticated (lk 44). Rahvusvahelist lugejat võib segadusse ajada sõna nationality kasutamine rahvuse tähenduses. Eriti süntaks ja rektsioonid vajanuks kohendamist. Teosele lähenemist raskendab sisukorra puudumine. Kahtlemata on tegu Balti keelesituatsiooni väärtusliku ülevaatega. Iseasi, kas keelepoliitika asjatundja väljaspool Eestit, kellele teos on suunatud, ka selle hinnangutega ühineb. Argumentatsiooni aluseks on ju needsamad raskesti defineeritavad keelelised inimõigused, mille suhtelisust, problemaatilisust ja isegi  vajalikkust autorid lahkavad. Teiseks aluseks on kindel tunne, et meie keel on meile tähtis, mida on pea võimatu ratsionaalselt vahendada. Kultuure, kus keelt tähtsaks peetakse, tulebki teisiti kohelda, leiavad autorid (lk 151).

Rahvusvaheliselt opereeritakse üldjoontes postulaatidega, et igal inimesel on õigus oma emakeelt kasutada, et väikesed keeled ja neid rääkivad võimuta inimrühmad vajavad kaitset, sest iga keel on iseenesest väärtus. Aga ühe keele/kõneleja kaitse hakkab varem või hiljem teise keele/ kõneleja õigusi piirama. Kui palju õigust on õige ja kellel on õigus oma õigust teisele kohustuslikuks teha? Teos Balti keelepoliitikast  lisab ühe hästi dokumenteeritud vaatenurga sellesse keerulisse arutellu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht