Baudrillard

Baudrillard oli oma peres esimene, kes omandas kõrghariduse. Ometi jõudis ta nende prantsuse intellektuaalide kuulsusrikkasse ja mõjukasse seltskonda, kes on saavutanud rahvusvahelise tuntuse, vaatamata oma tööde silmatorkavale raskesti mõistetavusele (Iran press TV). Alustanud karjääri Saksamaal, sai temast 1960. aastatel saksa kirjanduse ja filosoofia (Brecht, Weiss) silmapaistev tõlkija (Times online). Küllap just Nietzschelt sai ta kõige kestvamaid filosoofilisi mõjutusi. Oma väitekirjal põhinevas esimeses raamatus “Objektide süsteem” (1968) vaatleb Baudrillard satiiriliselt, kuidas moodne tarbija ei vaja niivõrd asju endid kui just asju kui märke, mille kaudu anda teistele teada kes ja mis ollakse. Kaks aastat hiljem ilmunud “Tarbimisühiskonnas” näitab Baudrillard, kuidas tarbimine ei põhine mitte mingitel vajadustel, vaid ühiskondlikult reguleeritud ihade süsteemil (Rex Butler The Australian).

Baudrillard’i tööd tarbimisühiskonna teemal on jätkuvalt laialdaselt tuntud, kuid suuremat tähelepanu on ta muidugi pälvinud oma provokatiivsete väidetega Ameerika, Lahesõja ja 11. septembri terrorirünnakute kohta (Scotsman.com News). Baudrillard’ile sai varakult selgeks, et marksism ja sotsialism ei eristu ülejäänud süsteemist. Talle oli oluline leida moodsa ühiskonna radikaalne analüüsimudel. Ning Baudrillard saavutas ja säilitas äärmuslikkuse (Times online).  Ta oli seisukohal, et kui maailm on mõistetamatu, peab radikaalne mõtlemine selle veelgi arusaamatumaks, mõistatuslikumaks ja uskumatumaks muutma (Joe Bartolo, Malta Star). Vastandudes kriitilise teooria traditsioonile, pidas ta oma teooriaid fataalseteks (Times online).

1970. aastatel töötas ta välja ulatusliku sotsioloogilise tüpoloogia, mille järgi on olemas laias laastus kolme tüüpi inimühiskondi. Kapitalismi- ja modernismieelsed ühiskonnad tuginevad ennekõike sümboolse vahetuse reeglitele, kus tootmine ja kasu pole määravad. Kapitalistlikud ja modernistlikud ühiskonnad on seevastu üles ehitatud kasumlikule tootmisele ja kaubavahetusele. Tänapäeval oleme aga jõudnud kolmanda ühiskonnatüübini, postmodernsesse simulatsiooniühiskonda, kus meie elu kujundavad märgid, mis ainult simuleerivad tegelikkust. Seda postmodernset ühiskonda nimetab Baudrillard ka hüperreaalseks ühiskonnaks, sest inimeste argikäitumist dikteerivad siin infotehnoloogiad ja meelelahutustööstus, mille loodud tegelikkus on tegelikum kui päris tegelikkus. Viimane ongi Baudrillard’i hinnangul muutunud inimesele kättesaamatuks, mida ilmekalt tunnistab üks tema hiljutine enesehinnang: “Ilmselt olen ma iseenda simulaakrum.” (Marek Tamm, Postimees).

Vaatamata pidevatele valestimõistmistele, ei tuleks Baudrillard’ile omistada reaalsuse eitamist ega pidada teda filosoofiliseks idealistiks. Tema väitel ei kannata me mitte reaalsuse kao, vaid liiasuse all. Mida enam me moodsaid esitustehnikaid kasutades maailma representeerime, seda enam libiseb see meil käest (Rex Butler, The Australian).

Baudrillard ütles Timesile, et Ameerika invasioon on katse muuta kogu maailm simulaakrumiks (Iran press TV). Kuigi tema ideed tekitasid paljudes ameeriklastes segadust, jäi Baudrillard suureks Ameerika entusiastiks (Elaine Ganley, Associated Press). Ameerikas kujundati Baudrillard’ist tõeline intellektuaalne superstaar, kes jõudis oma hõbedases pintsakus üles astuda koguni kasiinodes ja diskosaalides (Marek Tamm, Postimees). Ehkki filosoofial ja popkultuuri produktidel on üldjuhul vähe ühist, põhineb Baudrillard’i teooriatel 1999. aastal valminud menufilm “Matrix”. Kuuldavasti ei olnud Baudrillard ise küll vaimustuses sellest, kuidas filmitegijad olid tema töid mõistnud (A. Bertocci,  Accosiated Content).

Viimastel aastakümnetel kulutas Baudrillard palju aega reisimisele ja astus üles arvukate fotonäitustega (Times Online). “Härra Baudrillard, miks te hakkasite fotografeerima? Kas te tahate alustada kunstnikukarjääri?” —  “Foto on simulaakrumi tekitamiseks mulle tehniliselt kõige sobivam meedium. Kui ma pildistan, ma simuleerin.” (Harry Liivrand, Areen).

Kuigi moodsaid intellektuaale vaadeldakse peavoolu meedias sageli  fabritseeritult ja esineb isegi arvamusi, et intellektuaale ei olegi olemas (Agora Vox), siis Prantsuse haridusministri Gilles de Robieni arvates Baudrillard siiski oli seda. Ta oli suur looja ja me oleme ta nüüd kaotanud (Elaine Ganley, Associated Press). Tegu oli võib-olla viimase suure prantsuse poststrukturalistliku filosoofiga üldse (Harry Liivrand, Areen).