Bill Clinton Venemaad upitamas

ENN SOOSAAR

Strobe Talbott, Vene sild. Mälestused presidendi välispoliitikast. Inglise keelest tõlkinud Tauno Vahter. Tänapäev, 2004. 415 lk.

Strobe Talbott ja Bill Clinton õppisid kuuekümnendate lõpul Rhodesi stipendiaatidena Inglismaal Oxfordi ülikoolis ja elasid samas üürimajas. Kohustuslikus akadeemilises kirjatöös spekuleeris noor Clinton poliitilise pluralismi võimaluste üle NSVLis ja vene kirjanduse huviline Talbott uuris Vladimir Majakovski loomingut. Ülikooliaegne tutvus ei katkenud järgmisel paaril aastakümnel. Pärast Clintoni võitu 1992. aasta presidendivalimistel kutsus välisministriks määratud Warren Christopher (mõistagi tulevase presidendi soovitusel) Talbotti oma meeskonda. Algul oli viimane erisaadik-erinõunik vene küsimustes, peagi aga tõusis laia tegevusväljaga asevälisministriks (Deputy Secretary of State), kelle esmaseks huviks jäi ikka endise Nõukogude Liidu ja selle vahetu mõjusfääri käekäik. Niisiis ka iseseisvunud Baltimaad ja Eesti.

Talbott on tõlkinud inglise keelde ja seadnud avaldamiskõlblikuks Nikita Hru?t?ovi mälestused, need eneseõigustustest ning Süsteemi paljastustest pikitud minevikumeenutused, mida koduaresti pagendatud kompartei ja Nõukogude riigi kukutatud juht Läände smugeldatud makilintidele oli rääkinud. Enne tegevpoliitikasse sukeldumist oli Talbott pikka aega ajakirja Time korrespondent ja toimetaja. Eestisse jõudis ta esmakordselt ajakirjanikuna kaheksakümnendate teisel poolel. Hiljem on ta Tallinna korduvalt külastanud ja suhelnud paljude meie poliitikutega. Läbikäimine mitmega neist ? eriti president Lennart Merega, välisminister Ilvesega, suursaadik Jüri Luigega ? ületas pelgad tööalased kontaktid. Sügise poole on teda taas oodata Tallinna, seekord oma mahukat raamatut esitlema.

 

 

 

?Vene sild? on apoteoos president Bill Clintonile ja tema välispoliitikale. Talbott väljendab oma arvamust kümnete ja kümnete üheksakümnendatel aastatel Venemaal, (Ida-)Euroopas ja Ameerikas tegutsenud poliitikute kohta. Paljude suhtes on ta kriitiline, mitme puhul irooniline, aga respekt Bill Clintoni vastu püsib kõikumatuna algusest lõpuni. Tõsi, presidendi afäärid noorte naistega (Paula Jones, Monica Lewinsky) on talle ?okk, arusaamatus. Neid puudutatakse riivamisi ja käsitatakse ebameeldivusena, mis paralüseeris valitsuse välispoliitilist tegevust. Kui asevälisminister mõnes kohas möödaminnes möönabki, et see või teine ettevõtmine pole andnud ei villa ega karva, ei kahtle ta kordagi tolle Venemaa-poliitika ainuõiguses, mida Ameerika Ühendriigid ajasid aastatel 1993 ? 2000.

Mis meisse, eestlastesse, puutub, siis, jah, vahest oleksime oodanud ameeriklastelt nii mõnegi meile elulise küsimuse käsitlemisel suuremat otsustavust või printsipiaalsust. Teisalt puudub meil põhjus nurisemiseks. Eesti julgeoleku kaks peaprobleemi lahenesid tänu Clintoni-Talbotti mõjukale sekkumisele viisil, mille üle peame ? eriti tagasivaates ? üksnes rahulolu väljendama. Eesti sai soovimatutest võõrvägedest lahti sellekssamaks 1. septembriks 1994 kui muugi Euroopa. Kolme Balti riigi astumise NATOsse kümme aastat hiljem ehk tänavu aprillis tegi võimalikuks Clintoni teise valitsusaja mööndusteta vastuseis Moskva avalikule ja veel rohkem varjatud survele ning ?antaa?ile, mille eesmärgiks oli endiste ?liiduvabariikide? Eesti, Läti ja Leedu väljajäämine NATO itta laienemisest. Poliitikahuvilistele, kes teavad üksnes tulemust, on õpetuslik tutvuda nende keerdkäikude, vägikaikavedamiste ja kompromissidega, mille tagajärjel Eesti vabanes lõplikult üle poole sajandi siin peremehetsenud Vene sõjaväest ning selle baasidest ja muutus/muudeti NATO-kõlblikuks kandidaatriigiks.

Tänu noore tõlkija heale keeletajule ning pühendatusele on raamat ka eesti keeles mõnuga loetav. Mitmes peatükis, kas või ?Hiilgavas kaotuses?, kus vene riigijuhtimine annab hiilgava bezobrazije-demonstratsiooni (välisministri ja tõenäoliselt ka presidendi ning võimalik et isegi kaitseministri tahte vastaselt hõivavad Vene üksused Moskva purjus kindralite korraldusel Pri?tina lennuvälja Kosovos enne NATO vägesid), krutitakse põnevus üles nagu mõnes John le Carré või Frederick Forsythi romaanis. Kindlasti tuleb rõhutada, et ?Vene sild? on märgatavalt informatsiooniohtram ja oma seisukohtades ning hinnangutes ühemõttelisem ning usaldustäratavam kui läbilõikepoliitiku läbilõikemälestused.

Loomulikult ei meenuta Talbott kõike, mida teab. Näiteks jääb tal niisama hästi kui märkamata uue poliitilise vene eliidi korrumpeeritus. Teda ei näi huvitavat, kuidas sattusid ?erastamise? käigus meeletud rikkused käputäie ladvas sekeldanud, kaasa arvatud läänemeelseteks liberaalideks tituleeritud poliitikute kätte või mis moel tekkis Venemaal mõne aastaga uusrikaste ning oligarhide kiht. Jeltsini ?perekonda? mainitakse, aga teada ei saa me selle liikmetest ega traaditõmbamistest mitte kui midagi. Samas tunnistagem, et Talbott on poliitiku paratamatute keerutamiste ning udutamiste protsendi viinud üsna madalale ega suhtu lugejasse üleolevalt või teda lollitada püüdvalt. Külma sõja järgse esimese kümnendi maailmapoliitika köögipoole kohta saame Talbolttilt küllap rohkem autentset ning detailset teavet kui ? seni ? kelleltki teiselt.

 

 

 

See käib mõistagi USA ja Venemaa, külma sõja kahe rivaalitsenud protagonisti suhete arengu kohta uues olustikus. Arusaadavalt mainitakse raamatus teisigi riike ja piirkondi, aga nende probleemid või probleemid nendega ei kannusta Talbotti sügavuti minema. Tähelepanu koondub Vene karule, tema raskustele mõista ennast ja toimida olukorras, kus kunagisest vägevusest ning hiilgusest (needki rohkem ettekujutatud kui tegelikult eksisteerinud) alles vaid riismed. Majandus on upakil, võitlus vana- ja uuemameelsete vahel verine, endised sõltlased postsotsialistlikus ruumis demonstratiivselt selja pööranud. Isegi heatahtliku suhtumise korral, ja seda paistab vene kultuurist vaimustunud USA asevälisministril üheksakümnendate esimesel poolel küllaga olevat, osutub raskeks mitte näha, kui sõge ning koomiline ? eelkõige aga ?uue Venemaa? võimalust tegijana jalule tõusta otseselt torpedeeriv ? oli Moskva vääramatu soov vanaviisi jagada ja valitseda vastuolulist Venemaad ning endisi sõltlasriike (?meile ajalooliselt kuuluvat piirkonda?). Ikka on Jeltsinil ja Co-l harjumuspärasem plaksutada piitsa, millega loodetakse sõnakuulmatud sõnakuulelikkusele sundida, kui pakkuda koostööle meelitavat präänikut.

Kui Bill Clinton võimule tuli, oli Nõukogude Liit lagunenud ja Boriss Jeltsin enam-vähem kindlalt pukis. Ronald Reagan oli lammutaja. Kuigi ta Mihhail Gorbat?oviga paaril korral kohtus, jäi konstruktiivse poliitika väljatöötamine teisenemisteele asunud ?kurjuse impeeriumi? tarvis järgmiste presidentide asjaks. George Bush vanem mõistis, et Ameerika suhtumine peab muutuma. Paraku ei suutnud ta sovetoloogidest nõunikud õigesti hinnata N. Liidu roiskumise astet, lõid põnnama kaose ees, mis neile viirastus, ja nõnda sai üksvahe Bushist koguni ?uuenenud? NSV Liidu säilitamise advokaat. Clintoni Venemaa poliitikat iseloomustas suhteliselt hästi sõnapaar ?positiivne hõlvamine?.

See oli segu idealistlikust veendumusest, et Venemaad on vaja ning võimalik aidata, pikaajalisest hirmust, et tuumarelvadega üksi jäetud suur riik võib muutuda ohuks kogu maailmale, ja õigustatud lootusest, et sealsete loodusrikkuste ekspluateerimisest tõuseb tulu paljudele, kaasa arvatud pidevas naftanäljas Põhja-Ameerikale. Probleem väljendus ameeriklastele tõsiasjades. ?Kuigi Venemaa oli impeeriumi jäänuk, oli ta ikkagi ülivõimsalt maailma suurim riik. /?/ Moskvale allus endiselt 2,8 miljonist sõjaväelasest koosnev armee, kelle käsutuses oli üle 20 000 tuumarelva.? (lk. 34). Või, eriti T?et?eenias toimuvaga seoses: ?Globaalses plaanis pooldasime föderalistlikke lahendusi, mis säilitaksid kehtivad riigipiirid, ja olime vastu suurte heterogeensete riikide lagunemisele etnilisel baasil moodustatud mikroriikideks.? (lk. 141).

Talbott peab ?meie ajastu suurimaks poliitiliseks imeks? nõukogude kommunistliku süsteemi lagunemist peaaegu veretult. Sestap seadis 1993. aastal võimule tulnud valitsus ?lähiaastatel Ameerika välispoliitika kaugelt kõige tähtsamaks ülesandeks? selle ime hoidmise ehk oma võimaluste piires Venemaa aitamise väljastpoolt (lk. 58). Clinton kordab ?Vene sillas? mitmes variatsioonis mõtet: ainult kaasatõmbamine vastutusse maailmaasjade pärast talitseb venelasi. ?Meie võtame venelased G-7 liikmeks ja nemad viivad väed Balti riikidest välja. Kui nad kuuluvad suurte poiste klubisse, on neil vähem põhjust väikseid poisse kolkida.? (lk. 121). Või teisal: ?Me suudame need sellid panna vastutustundlikumalt käituma siis, kui nad telki sisse kutsume.? (213)

Siiski ei maksa arvata, nagu pimestanuks missiooni õilsus Clintoni ja Talbotti. Hämming ja pettumus kasvasid iga aastaga. Peagi sai ameeriklastele selgeks, et uus re?iim ei suutnud ega tahtnud vabaneda vanalt re?iimilt päritud ohtlikust ahvatlusest ?kõigi probleemide lahendamisel toetuda toorele jõule? (141). Talbottil tuli tahes-tahtmata tunnistada, et Venemaa, kes oli harjunud oma turvalisust defineerima teiste arvel, ?ei osanud end tunda turvaliselt, kui teised end samal ajal ohustatuna ei tundnud? (lk. 205). Liiatigi: mida teha riigiga, kus ?edumeelsed? poliitikud ja diplomaadid käivad muudkui Lääne poliitikute ja diplomaatide juures kaeblemas või neid hirmutamas: ?te tegelete segaduses oleva, vihase ja kaoses riigiga; ärge oma trumpe meie peal üle mängige; andke meile järele, muidu võime teha midagi pöörast? (lk. 297). Kozõrevid, T?ubaisid, Javlinskid,

Stepa?inid et cetera tõstsid lausa mantraks anuva ähvarduse, et Venemaa muutub otsekohe ?taltsutamatuks Euraasia koletiseks?, kui Lääs ei tee seda, teist ja kolmandat, ei anna raha ega kustuta võlgu, ei mõista ega austa Suurt Riiki, ei arvesta venelaste ?traditsioonilise hirmuga? osutuda ühelt poolt sissepiiratuks, teiselt poolt alandatuks ning solvatuks.

 

 

 

Kõige rohkem on ?Vene sillas? ootuspäraselt juttu Boriss Jeltsinist. ?Terve riik nagu ka Jeltsin, oli üks suur segadus. Riigis toimuvad protsessid olid sama ekslevad ja ettearvamatud nagu Jeltsini käitumine,? (lk. 170) annab USA asevälisminister hinnangu. Ta loetleb ahastusega neid veini- ja viskiklaasitäisi, mida Venemaa president järjekordsel vastuvõtul kummutab, näeb pealt, kuidas purupurjus Jeltsin taarub aluspükste väel Washingtoni esindushotellis ringi (lk. 128), tunnistab koos teistega paratamatuseks ? ?bõvajet? ?, et pehme keelega Jeltsin katkestab telefonikõne Clintoniga, sest toru kukkus hargile, kohmetub, kui Clinton puhkeb Jeltsini veiderduste peale talitsematult naerma. Talbotti sule alt väljub tragikoomiline kuju, kes ei muutu siiski üheski mõttes karikatuuriks. Jeltsin oli ?sihikindel ja veendunud lammutaja?, kes teadis hästi, mida ta Nõukogude Liidu juures vihkas, kuid paraku üsna halvasti, mida asemel luua (lk. 36). Isegi ta torisemisi, lällamisi ja röökimisi oli võimalik mõista. Bill Clinton ja Boriss Jeltsin kohtusid seitsme aasta jooksul 18 korda. Viimane toimus 2000. aasta juunis Moskva lähistel ekspresidendi dat?as. Seal võttis Clinton kokku nende ühised seitse rammusate lehmade aastat: ?Boriss, sa oled seda riiki tõsiselt muutnud. Mitte iga riigijuht ei saa seda oma riigi kohta öelda. Sa muutsid Venemaad. /?/ Sina ja mina, me tegime palju suuri tegusid koos. Me elasime üle raskeid aegu. Me ei lasknud olukorral käest minna. Meil õnnestus mõned head asjad ära teha. Need jäävad püsima.? (lk. 19).

Nostalgitseda oli Clintonil põhjust, sest peagi kukkus ka tema kell. Demokraatia ning vabaturu seemneid külisid ameeriklased ja lääneeurooplased Venemaale heldel käel. Kahjuks on vastuseta küsimus, kui palju neist idanema läks. Niikaua kuni Boriss Jeltsin kamandas ja kavaldas, suudeti ära hoida halvim. Võimalus, et üheksakümnendatel oleksid pukki pääsenud kommunistid ja vene variandis natsionaalsotsialistid, ei olnud välistatud, seega siis ka mitte vägivaldsed katsed Nõukogude Liitu reanimeerida. Mina küll ei taha spekuleerida, mis segadust ja jama maailmale, häda ja viletsust oma rahvale oleks märatsev punapruun karu toonud. Jeltsini kümnendit annab hinnata kahte viisi. Ühe jaoks jäi klaas pooleldi tühjaks, teise jaoks sai pooleldi täis. Strobe Talbott kohtus Vladimir Putiniga, ?kõige ?külmema? venelasega, kellega ma eales olin kokku puutunud? (lk. 298), esimest korda, kui viimane oli Venemaa Julgeolekunõukogu sekretär. Esmamuljet, et tegemist on mehega, kellest kiirgab ?enesevalitsust ning enesekindlust? ja kes oskab ?asju ära teha suuremate sekeldusteta? (lk. 297), kinnitasid järgnenud kokkusaamised peaministri ja presidendiga. Siiski jääb Venemaa uus valitseja Talbottile ?mõistatuslikuks?. Ta tunnistab: ?Ma nägin Putinis kõigepealt ikkagi libedat võmmi, kes oli õnnekombel sattunud väga suure tööotsa peale, kus toimetulekuks vajati palju enamat kui õnnelikku vedamist.? (lk. 353). Putini väljakuulutatud ?seaduste diktatuur? ehk ?õigusriik uues kuues? paneb ameeriklase ironiseerima: ?Selle kohaselt ei tulnud pihtide vahele võtta üksnes kuritegevus ning korruptsioon, vaid ka meedia ning ühiskond üldisemas mõttes.? (lk. 342). Ootus, mis Putini Venemaast saab, jääb Strobe Talbotti ? nagu meidki ? painama.