Bioloog parandab ajalugu

Kaarel Tarand

Mati Laane, Andekuse geen baltisaksa ja eesti suguvõsades. Varrak, 2013. 240 lk.

Harrastamiseni viib armastus, asja armastamine. Ja armastust on ikka ilus jälgida, kuni sellest pole saanud mõistust tumestav kirg, mis võimaldab faktidest mööda vaadata või neid eitada ja leida põhjuslikke seoseid juhuslikkuses. Asjaarmastajad on läbi sajandite olnud teadusele ja vaimuvalguse levimisele suureks toeks. Enamasti piirdub see aga õnnelike leidude ja avastustega, mille teadusliku töötlemise ja üldistamisega harrastajad iseseisvalt enam hakkama ei saa. Teoloogiks ja pastoriks treenitud Villem Reiman leidis küll Kristjan Jaagu luuletused arhiivist, kuid värsside kunstilist suurust näha ei osanud, selleks oli vaja ise luuleandelise ning filoloogiat tudeeriva Gustav Suitsu poeedisilma.
Kui harrastaja kuskil üle piiri läheb, on akadeemia enamasti vait, sest harrastaja tööd ei kõlba professionaali mõõdupuuga mõõta. Kuna harrastaja õhinapõhisesse loomingusse lipsanud lapsikusi või mõtlemisvigu maha ka vaikida ei saa, kui juba arvustama hakata, siis parem on jätta arvustamata. Ilmselt nii on juhtunud ka Mati Laane mullu ilmunud raamatuga „Andekuse geen baltisaksa ja eesti suguvõsades”.
Sugupuude uurimisest on digitaalmaailmas saanud tõeline rahvasport, aga on vaks vahet, kas tõestuskäigu, et kõigil läänemeresoome rahvaste inimestel on üks meesesivanem näiteks kaheksa tuhande aasta tagant, esitab mõõtmisele ja markeritele toetudes akadeemik Richard Villems või siis on isikuloo harrastajad keskkonnas geni.com teinud „ajaloolisi ürikuid” soovmõtlemise toel uurides ja rikastades järelduse, et kõik eestlased pärinevad Karl Suurest endast.
Asi lõhnab halvasti juba algusest peale, kui autor ütleb pöördumises lugeja poole, et tema tööd peab selle esitusviisi keerukuse tõttu pidama teaduslikuks uurimuseks, kuid lugeja ei leia kõige hoolikamal lehitsemiselgi kuskilt teoreetilist alust, allikaviiteid, kirjandust, registreid ega muid formaalseid teadustöö tunnuseid. Hoolimata sellest olen meelsasti nõus autoriga, kes soovib, et ta teost ei arvataks müstika või ulme valdkonda. Seda see ei ole, kuid kuna autor ei kasuta oma põhihüpoteesi ( „vaimsed huvid ja loomingulised võimed on päritavad”, lk 77) tõestamiseks tänapäeva teaduse vastavate alade teooriaid ega tehnilisi töövõtteid, jääb autor oma väite tõestusest raamatu viimasel lehel sama kaugele kui oli alustades.
Seda, et kõik pole nende mõtte­käikudega päris korras, peab ajaloo­huviline valvsam lugeja märkama juba sissejuhatavat osa lugedes. Leheküljel 11 kirjutab autor Balti kubermangude ajaloost lühiülevaadet tehes: „Maapäevad kestsid vahel mitu nädalat ja auväärsed perekonnad ehitasid oma suguvõsale pealinna isegi majad, kus maapäevade aegadel sai oma pere ja kaaskonnaga elada ja ametisse valituna oma kohuseid täita.” See on küll tõesti revolutsiooniline seletus Toompea tekkele ja maahärrade residentsidele sealses linnuses. Kliima ja julgeolek on loomulikult olnud sajandeid teisejärguline, võrreldes vajadusega kord kolme aasta tagant maapäeval käia.
Geneetika on teatavasti teadusharu, kus uuritakse pärilikkust ja geene, mitte esmatähtsa allikana vanu dokumente. Vanades ürikutes sisaldub ehk mõnigi kord lisaväärtust ja seda eriti aadlisuguvõsade puhul, kus päriluskorral oli talurahvaga võrreldes hoopis kaaluvam tähendus, mistõttu on tihtilugu dokumentaalset äramärkimist leidnud ka sohilapsed. Siiski ei saa peale puhaste naisliinide õieti milleski kindel olla ja ka siis jääb alles väike „vahetatud lapse” riskitegur.
Aga vapralt on autor sugupuid ritta seadnud. Aadlisuguvõsade osas ei ole tema ülesanne olnud raske, sest kirjaoskaja rahvas on end juba ammu ka paberil jäädvustanud ja peaaegu sajandi jagu aastaid on laiatarbes kasutusel Genealogisches Handbuch’id rüütelkondade kaupa. Autori üks teese on aga ka see, et varasem osa Eesti rahvuslikest suurmeestest oli tegelikult saksa verd. Seetõttu on ta olnud sunnitud tegelema ka talupoegadega, kes on kirikuraamatutes ja hingeloendites üsna hoolsasti kirja pandud, seda siiski vaid XVIII ja XIX sajandi kohta. Vaid väga harvad dokumendid üksikutes kihelkondades võimaldavad sugupuudega jõuda Põhjasõja-eelsesse aega.
Tänapäeva harrastusgenealoogia, nagu öeldud, on täis harrastajate soovmõtlemist, mis sest, et neil on nüüd lisaks digiteeritud allikatele kasutada ka metoodiliselt suunavaid abivahendeid. Ja pisiasjad võivad reeta, kui neid pole tarvitatud. Laane kirjutab talurahvale perenimede panekust (lk 220): „Teadaolevalt pandi maarahvale perekonnanimed suhteliselt sunniviisiliselt mõnda aega pärast pärisorjuse kaotamist: Liivimaal 1826. ja Eestimaal 1835. aasta paiku. Üllatusega leidsin ja mina pole seda küll enne üldkasutatavast kultuuriloost lugenud, et parun Paul Adolf Gottlieb Ungern-Sternbergi eestvõttel hakati Kanepi kihelkonnas kõigile pärisoristele talupoegadele perekonnanimesid andma juba üheksa aastat enne pärisorjuse kaotamist.”
Selle üllatuse vältimiseks oleks piisanud, kui autor oleks võtnud vaevaks kas või põgusalt tutvuda ülikooli arhiivinduse õppetooli egiidi all professor Aadu Musta kirjutatud „Eestlaste perekonnaloo allikatega” (Kleio, 2000, 344 lk). Selle käsiraamatu sihtrühm on just harrastusajaloolased, rõhutab Must sissejuhatuses ja tõesti – käsiraamatut lugemata katsuvad perekonnaloolased digiarhiivi Saaga dokumente nagu pimedad elevanti. Nad leiavad küll vastuseid oma soovkujutelmadele, kuid ei saa sammugi lähemale faktidele.
Kanepi „juhtumile” perenimede panemisel pühendab Must eraldi peatüki, kirjutades (lk 52): „Eesti alal leidis esimene ja ulatuslik talupoegadele perekonnanimede andmise juhtum aset Võrumaal Kanepi kihelkonnas. Selle initsiaatoriks oli tuntud estofiilne rahvavalgustaja ja esimese eestikeelse ajalehe asutajaid Johann Philip von Roth. [—] Tegemist oli kohaliku talurahva poolt sügavat austust ja armastust pälvinud hingekarjasega.”

Niisiis, ikka valgustatud literaat, mitte parunihärra, realiseeris seda, mis oli XVIII ja XIX sajandi vahetusel aktuaalne terves saksa kultuuriruumis. Kuid tsiteerin edasi, sest hullemaks läheb. „Perekonnanimede panemine kõigile Kanepi kihelkonna talupoegadele sai teoks juba 1809. aastal. [—] Sellest on huvitava ajaloolise ülevaate andnud
V. Reiman.” Villem Reimani lugu „Kuidas meile priinimed pandi” ilmus Postimehes juba aastal 1898, seega niideti Laane väitel jalad alt juba enam kui sajand enne selle sündi.
Kahtlemata on raamat täis väiteid ja andmeid, milles autor eksib vähem või ei eksi üldse. Kahjuks aga moodustavad need kogumis teise probleemi, mis pole esimesest väiksem. Entsüklopeedilise teabe kuhjamine liigendamata tekstiks teeb järjepidamise mõisameeste sugulussuhete üle juba mõne rea järel täiesti võimatuks. Selle piinava häda leevendamiseks on Laane lisanud raamatule ka plaaditäie pdf-vormingus skeeme-tabeleid, kust näeb, kes oli kellega sugulane. Asjaolu, et baltlased, eriti aadel oli oma väiksearvulisuse tõttu tihedasti põimunud ja mitmekesistes sugulussuhetes, ei tohiks kellelegi üllatuseks olla. Näiteks 1782. aastal moodustas aadel 0,6% maa elanikkonnast, mis absoluutarvuna tähendaks ligikaudu 3000 isikut. Kuna võõrast värskendavat verd õnnestus tuua perekondadesse harva, poleks ahvatlev uurimisteema mitte see, millise pere geenid olid koosluses levinud kõige enam, vaid see, kelle omad kõige vähem.
Eelöeldu valguses ei ole vist enam põhjust pikemalt peatuda raamatust kaaluka osa moodustavatel „tõestuskäikudel“, mis näitavad meie ärkamisaja tegelaste põlvnemist paremast soost. Lauluisa Kreutzwaldi tõugu näiteks parandasid Laane väitel härrad von Vietinghoffid pärisorist naisliini seemendades lausa kaks põlve järjest. Aga kurjuse jõud on suur, nagu selgitab Laane (lk 211): „Tuleks veidi arutleda ka selle üle, mismoodi Friedrich Reinhold Kreutzwaldi päritolu varjatud on. Tegelikult on alati piisanud sellest, et tema sünnidokumendid on uurijate eest varjus hoitud. Nendega on alati hämatud ja pole sugugi välistatud, et need veel kusagil olemas on. Nagu eespool tõdesime, kirjutas Kadrina „usaldusväärne pastor” Arnold Knüpffer ka Friedrich Reinholdi ristimistunnistuse ärakirja välja mingite „olematute“ kirikuraamatute põhjal, mida keegi teine pole ealeski näinud.”
Vandenõu missugune, täielik „Da Vinci kood”, kuid siinkohal pean lõpetama, sest hõbedane küünlajalg mu töölaual lõi äkki kummaliselt hiilgama märguandena, et minugi soontes võib voolata tilgake kanget Karolingide verd.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht