Cheironi pärand

Johan Skyttet võib pidada suurepäraseks hariduspoliitikuks, kelle XVII sajandil rajatud koolivõrk toimib osaliselt siiani nii Rootsis, Eestis kui ka Lätis.

KAARINA REIN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tartu ülikooli raamatukogu repositooriumist võib leida 1982. aastast pärineva foto, kus tollane TRÜ rektor Arnold Koop kohtub Johan Skytte ja Friedrich Parrotiga. Viimased, tõsi küll, on Tartu ülikooli 350. aastapäeva pidustuste ajal vastavaid tegelasi kehastavad näitlejad. Aga kui Parrotist ilmus mõni aasta tagasi põhjalik monograafia Epi Tohvri sulest,1 siis Johan Skytte (1577–1645) kohta enne eelmist aastat ühtki eestikeelset raamatut ei olnudki, seda vaatamata asjaolule, et Skytte nimi ei tohiks ühelegi Tartu ülikooliga seotud inimesele võõras olla. Fakte, et Johan Skytte oli Tartu ülikooli esimene kantsler ja õppeasutuse tegelik rajaja, pole muidugi raske leida, kuid siiski oleks ammu vaja olnud enamat.

Möödunud aastal Ivar Rüütli eestinduses ilmunud rootslase David Lindéni raamatust „Johan Skytte: suurvõimu arhitekt“ saab ülevaate Johan Skyttest, tema päritolust, elukäigust ja Skyttet ümbritsenud inimestest ning ajaloolisest kontekstist. Rootsi keeles ilmus see teos kõigest mõni aasta varem ning autorit ühendab peategelasega asjaolu, et mõlemad on pärit Nyköpingist – linnast, millel olid juba XVII sajandil pikaaegsed haridustraditsioonid. Kuigi 400 aastat tagasi oli maailmas paljugi teistmoodi kui tänapäeval, on poliitilised mängud David Lindéni sõnul jäänud samaks. Ning autori põhihuvi ongi suunatud poliitikale ja võimu ajaloole – Skytte eluajal sai väikesest ja lõhestatud Põhja-Euroopa maast Rootsist hästikorraldatud impeerium.

Raamatu esimese kolmandiku jooksul Johan Skyttest peaaegu ei räägitagi. Jutustatakse hoopis Vasade suguvõsast ja tollastest ühiskonnakihtidest ning viidatakse korduvalt William Shakespeare’ile, väites, et lood Gustav Vasa poegade omavahelistest vastuoludest nonde nooruspäevil pärinevad XIX sajandi püüdlusest luua võimupoliitiliste draamade rootsi versiooni.

Ivar Rüütli suurepärased vahendused Rootsi ajalugu ja valitsejaid käsitlevast kirjandusest on arvukad ning ka antud raamatu puhul on tema töö imetlusväärne. David Lindéni raamatust on näha, et see on adresseeritud eelkõige rootsi lugejale ja seda külge on tõlkija püüdnud pehmendada. Teose eessõna esimene lause „„Suurvõimuaeg“ on sõna, mida tunnevad paljud“ on algupärandis teistsuguse nüansiga, „paljude“ asemel on seal „enamus“ (de flesta).2 Originaali pealkirjas on Johan Skyttet nimetatud „suurvõimuaegseks õpetajaks“ (stormaktstidens lärare), mitte „suurvõimu arhitektiks“. Siinkohal võikski küsida, kumb ta siis õieti oli, kas õpetaja, arhitekt või koguni mõlemat ja kas raamat annab sellele ammendava vastuse. Rootsikeelne algupärand ja eestikeelne tõlge erinevad muuhulgas raamatu kaanepildi poolest, eestikeelse versiooni esikaanel on Tartu ülikooli senati saalist tuttav Ilmar Malini portreemaal Johan Skyttest ning originaaliga võrreldes on see väljaanne soliidsem. Tänuväärne on asjaolu, et eestikeelsele väljaandele on tegelaste rohkuses orienteerumiseks lisatud nimeloend, mis algupärandis puudub.

Johan Skytte juurde jõuab autor oma raamatu teise kolmandiku algul koos intrigeeriva ideega Skytte päritolust ja hiilgava karjääri põhjustest. Johan Skyttet on nimelt peetud Gustav Adolf II isa Karl IX vallaspojaks, seda seisukohta võib küll lugeda ka varem ilmunud eestikeelsest kirjandusest.3 David Lindén pakub selguse loomiseks välja idee võtta DNA proovid nii Uppsala toomkirikus puhkavalt Skyttelt kui ka Strägnäsi toomkirikusse maetud Karl IX-lt.

Noppeid Skytte elust

Kui visandada verstaposte Johan Skytte elukäigust, võib välja tuua järgnevad: 1577. aastal sündimine Nyköpingi kaupmehe Bengt Nilssoni ja tema naise Anna Andersdotteri perekonda, 1598. a õpingute lõpuleviimine Marburgi ülikoolis Johannes Schroderuse nime all, 1602. aastal Gustav Adolfi õpetajaks määramine, 1604. aastal aadliseisusse tõstmine Skytte nime all, 1605. aastal esimene külaskäik Uppsala ülikooli, mis tollal vaevu hingitses, 1617. aastal Rootsi riiginõunikuks saamine, 1622. aastal Skytteanuse õppetooli rajamine Uppsalas kõnekunsti ja poliitteaduste viljelemiseks ning Uppsala ülikooli kantsleriks nimetamine, 1625.-26. aastal koos Axel Oxenstiernaga Uppsala ülikoolile uue põhikirja koostamine, 1629. aastal Liivimaa, Ingerimaa ja Karjala kindralkuberneriks määramine, 1630. aastal Tartu õuekohtu rajamine, 1632. aastal vastrajatud Tartu ülikooli kantsleriks saamine ja kooli asutamine Lapimaal, 1634. aastal Göta õuekohtu presidendiks saamine, 1645. aastal surm Söderåkras.

Igal juhul oli Johan Skytte homo novus – kaupmehepojana jõudis ta Rootsi aadli tippu ja haridus oli see, mis seda võimaldas. David Lindén toob eriliselt välja Skytte tungi hariduse poole, sealhulgas koolide asutamise, Uppsala ülikooli taastamise ja eraõpetajana tegutsemise, samuti oma laste õpetamise. Skytte ise õppis Marburgi ülikoolis, mis oli maailma esimene protestantlik ülikool. Ülikooli toetaja Hessen-Kasseli maakrahv Moritz olevat Skyttet nimetanud koguni „oma maa Ciceroks ja Archimedeseks“, mis tähendas nii suurepärast ladinakeelsete kõnede esitamise oskust kui ka matemaatika tundmist. Lindén rõhutab Skytte praktilist hariduskäsitlust – ladinakeelsete kõnede pidamine oli tolleaegses diplomaatias vältimatu, kuid lisaks väärtustas Skytte oma kaasaja keeli, raamatupidamisoskust ja maamõõtmist. Eeskujud, kellele ta toetus, olid Petrus Ramus (1515–1572), Jean Bodin (1529/30–1596), Justus Lipsius (1547–1606) ja Ioannes Amos Comenius (1592–1670). Ka ajalugu on õpetajana tähtis ja nii viitab Skytte rahvusvaheliste sidemete kinnituseks rootslastele kui gootide pärandi edasikandjatele ja viikingitele (lk 128-129 ja 194). Skytte elu tähtsaimaks aastaks peab Lindén aastat 1617, kui too sai riiginõunikuks ning ühtlasi võis asuda taastama Uppsala ülikooli.

Kõige huvitavam on raamatu IV osa, kus räägitakse Skyttest kui prints Gustav Adolfi õpetajast. Sellest on üsna palju teada tänu Skytte koostatud õppekavale „Lühike õpetus“ („En kort undervisning“), kust võib lugeda, et valitseja peab lisaks retoorikale, keeltele ja ajaloole mõistma ka aritmeetikat ja geomeetriat ning kaasaegset poliitikat. Skytte sõnul peab valitseja oma võimu ära teenima, olema oma alamatele hea juht, vältima riigi lõhenemist ning kuulama haritud ja omakasupüüdmatuid nõuandjaid.

Mööda ei saa ka Skytte konfliktidest aadlipäritolu Rootsi riigitegelase Axel Oxenstiernaga (1583–1654), kes kasutas ikka ja jälle võimalust pilgata Skyttet tolle madala päritolu tõttu, Skytte omakorda võrdles Oxenstiernat Macchiavelli „Valitseja“ nimitegelasega (lk 202). Kirjeldatud on ka Skytte arvukaid diplomaatilisi reise, kus eredalt joonistuvad välja tema head suhted Inglismaa kuninga James I-ga. Skytte retoorilise eeskujuna on nimetatud Inglismaa eelmist valitsejat kuninganna Elizabeth I-st (lk 122). Ning kuna Skytte paistis silma vahendaja ning probleemide lahendajana, on sümboolne, et tema viimaseks missiooniks jäi osalus Brömsebro rahuläbirääkimistel Rootsi ja Taani vahel (lk 283-284).

Skytte sõlmis 1606. aastal abielu Šoti aadlidaami Maria Näfiga (srn 1649), abielust sündis üheksa last ning Skytte oli ka omaenda laste õpetaja. Kui tema pojad Johan (1612–1636), Bengt (1614–1683) ja Jakob (1616–1654) õppisid ülikoolides nii Rootsis kui välismaal ja osalesid hiljem poliitilistel missioonidel, siis tütarde Vendela (1608–1629) ja Anna (1610–1679) hariduskava koostas Skytte ise. Vendela Skytte puhul toodi eriti esile tema hämmastavat eruditsiooni ja kõneosavust.4

Lindéni raamatust ilmneb veel Skytte Venemaa-alane diplomaatiline tegevus, eesmärkideks Poola vastu liitlaste otsimine, kaubandussidemed ja autori sõnul ka Skytte isiklik huvi. Neist lähtuvalt saatis ta Venemaale saadikuid ja maakuulajaid, teiste hulgas oma kolm poega. Skytte enda suhtumine Venemaasse raamatust ei selgu, kuid tema noorim poeg ja hilisem Tartu ülikooli rektor Jakob Skytte kirjeldas 1631. aastal reisilt naastes venelasi kui naudingule ja pahedele pühendunud rahvast, kes armastab iseennast ja vihkab välismaalasi. Üksnes omaenda tahtele toetuvat ka tsaar, kellel on Venemaal ainuvõim (lk 246). Pärast Jakobit suundus Venemaale Skytte keskmine poeg Bengt, kes arvas samuti, et venelased on rahvas, kes tunneb end kõige paremini siis, kui ta oma naabreid kardab. (lk 246). On tähelepanuväärne, et Skytte õpilane Rootsi prints Karl Filip (1601–1622) oli üks kandidaate Venemaa troonile.

Riigi teine ülikool

On arvata, et siinsele lugejale seostub Johan Skytte nimi eriti tugevalt 1632. aastal asutatud Rootsi riigi teise ülikooli ehk Tartu ülikooliga. Liivimaa kindralkubernerina vaatles Skytte siinset kanti kui protestantismi eelposti vastureformatsiooni edasise leviku tõkestamisel, kus oli täielikult vaja välja juurida katoliikluse mõju ning tugevdada luteri usu positsioone.5

Tartu ülikooli avamisel pidas Skytte 15. oktoobril 1632 kantslerina kõne, kus ta andis teada, et õppeasutus pole mõeldud vaid aadlile ja linnakodanikele, vaid ka kohalikele talupoegadele.6 Ent ülikooli areng ei kulgenud tema üllaste visioonide kohaselt ja Skytte loobus oma ametitest Liivimaal aastal 1634. Ülikool andis Liivimaale küll palju tublisid pastoreid ja kooliõpetajaid, kuid enamasti olid need rootslased, mitte kohalikud.7

Lindéni raamatu V osas on Tartu ülikoolile pühendatud vaid üks peatükk ning üldjoontes kordab see lühendatult infot, mille leiab 1982. aastal ilmunud Helmut Piirimäe koostatud „Tartu ülikooli ajaloo“ I osast, lisatud on katked Tartu ülikooli asutamisürikust ja põhikirjast (lk 251-252). Rootsiaegse Tartu ülikooli kohta on silmapaistvaid uurimusi viimase 40 aasta jooksul ilmunud hiljemgi, eelkõige Arvo Teringu sulest, kelle koostatud Album Academicum annab täpse ja põhjaliku ülevaate tollaste üliõpilaste päritolust, õpingutest ja ka hilisemast karjäärist.8 Skytte Tartust lahkumisele on Lindéni raamatus püütud anda helge värving. Ent Gustav II Adolfi surm 1632. aasta novembris tähendas siiski muutust ka Skytte senises karjääris. Ehkki ta elas kuningast ligi 12,5 aastat kauem, ei olnud tal Rootsi poliitikas enam sõnaõigust. Kuninganna Kristiina eeskostevalitsusse Skytte ei pääsenud, tulevase valitseja ettevalmistamisega tegeles Skytte rivaal Axel Oxenstierna. Jääb üle vaid spekuleerida, kuidas oleks Rootsi ja Liivimaa saatust mõjutanud see, kui Skyttest oleks saanud ka kuninganna Kristiina õpetaja.

Lindéni teose kasutatud kirjanduse nimekirjas näeb peaaegu ainult rootsi- ja ingliskeelset kirjandust, sekka mõni üksik Eesti autor, kuid ladina- ja saksakeelsed teosed puuduvad. Veel võib Lindéni raamatust nii tõlkes kui originaalis lugeda, et Liivimaal rajatud ülikooli ametlikuks nimeks sai Academia Gustaviana Tartuensis (vastavalt lk 252 ja 238). On selge, et XVII sajandil ei saanud see kuidagi olla Tartuensis, vaid ikka Dorpatensis. Vigaselt esitatud või tõlgitud ladinakeelseid fraase kohtab raamatus teisigi, nt Pro rege, lege et grege lk 133 on vahendatud kui „Kuninga, seaduse ja õiguse eest“. Viimane sõna ehk grex tähendab ’rahvamassi’, mitte ’õigust’. Vead ei ole tõlkija, vaid autori looming, kes osutab korduvalt Skytte enda väitele, et kõiki võõraid keeli võiks alguses õppida suuresti kasutamiseks ja ilma grammatikata, mis käiks ka ladina keele kohta (lk 223 ja 285). Sellest ütlusest hoolimata XVII sajandi haritlast käsitlevasse raamatusse ladina keele vead ei sobi, kahandavad need ju usku Skytte enda eruditsiooni.

Lindén püüab oma raamatut Johan Skyttest tänapäeva lugejale lähemale tuua ja siin paistab ta vahel üle pingutavat, näiteks võrreldes XVII sajandi kuningat ja tema õukonda tänapäevase gangsteribossiga (lk 159). Samuti võib teosele ette heita laialivalguvust: peategelase elukäik ja mõttemaailm kipub autoril nii mõnigi kord käest libisema. Ent kahtlemata on tal õigus selles, et Johan Skyttet võib pidada suurepäraseks hariduspoliitikuks, sest toimib ju tema XVII sajandil rajatud koolivõrk osaliselt siiani nii Rootsis, Eestis kui ka Lätis. Skytte ajal pandi alus ulatuslikule Rootsi riigiametnike koolitamisele ning sellepärast võib teda tõesti nimetada üheks Rootsi suurvõimu arhitektiks. Ent Lindén rõhutab eelkõige Skytte identiteeti õpetajana ja tema kui hariduspoliitiku tähtsust. Eestis vajab ja väärib Johan Skytte tegevus edaspidi kindlasti veelgi avaramat käsitlemist.

Kreeka mütoloogias sai kentaur Cheiron kuulsaks kui Achilleuse, Asklepiose ja Iasoni õpetaja, kellele ta muu hulgas õpetas vibulaskmist. Cheiron ise oligi eelkõige tuntud oma õpilaste ja nende tegude kaudu, hiljem tõsteti ta Amburi tähtkujuna taevalaotusele. Skytte tähendab rootsi keeles ’laskmist’ või ’küttimist’ ning ka Rootsi Cheironi õpilased, eriti sõdalaskuningas Gustav II Adolf, saavutasid silmapaistvaid tulemusi, mille sära pole praegugi tuhmunud.

1 Epi Tohvri, Georges Frédéric Parrot: Tartu Keiserliku Ülikooli esimene rektor. Tartu Ülikooli Kirjastus 2019.

2 David Lindén, Johan Skytte. Stormaktstidens lärare. Atlantis, Stockholm 2018, lk 9.

3 Vt nt Juhan Vasar, Tartu ülikooli ajaloo allikaid I. Academia Gustaviana. a) „Ürikuid ja dokumente“. Tartu 1932, lk XVIII.

4 Jenny Ingemarsdotter, Ramism, Rhetoric and Reform. An Intellectual Biography of Johan Skytte (1577–1645). Uppsala Universitet, 2011, lk 198–202.

5 Arvo Tering, Eesti-, liivi-, ja kuramaalased Euroopa ülikoolides (1561–1798). Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2008, lk 283.

6 Friedrich Menius, Jutustus Tartu ülikooli in­auguratsioonist, mis toimus 15. oktoobril 1632. aastal. Tõlkinud ja kommenteerinud Kristi Sak. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 1997, lk 43.

7 Arvo Tering, Eesti-, liivi-, ja kuramaalased Euroopa ülikoolides (1561–1798), lk 284.

8 Arvo Tering, Album Academicum der Universität Dorpat (Tartu) 1632–1710. Valgus, Tallinn 1984.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht