Demokraatia-vastane ofensiiv

Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe

 

 

Tõlgitud raamatust: Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe, Hegemoonia ja sotsialistlik strateegia: radikaalse demokraatliku poliitika poole (Verso: 1985), lk 171-175.

 

See, mida neokonservatiivne ehk neoliberaalne “uusparempoolsus” vaidlustab, on üks teatav liigendus, mis on pannud demokraatliku liberalismi õigustama riigi sekkumist võitlusesse ebavõrdsusega ning Heaoluriigi rajamist.  Selle muudatuse kriitika pole sugugi hiljutine nähtus.  Juba 1944. aastal algatas Hayek raamatus “Tee orjusesse” raevuka rünnaku riikliku sekkumise ja majandusliku planeerimise mitmesuguste vormide, mida tollal parajasti juurutati, vastu. Ta kuulutas, et Lääne ühiskonnad on teisenemas kollektivistlikeks ja liiguvad seega totalitarismi suunas.  Tema väitel ületatakse kollektivismi lävepakk hetkel, mil seadus muutub administratsiooni kontrollimise vahendist instrumendiks viimase käes selleks, et omastada endale uut võimu ja lihtsustada bürokraatia levikut.  Siit alates on vältimatu, et seaduse võim väheneb, bürokraatia võim seevastu aga suureneb.  Ent tegelikult on selle neoliberaalse kriitika kaudu vaidlusteema hoopis mainitud liigendus liberalismi ja demokraatia vahel, mis teostus XIX sajandi kestel.1  See liberalismi “demokratiseerumine”, mis osutus paljude erilaadsete võitluste tagajärjeks, avaldas lõpuks sügavat mõju ka sellele vormile, milles vabaduse (liberty) ideed ennast käsitama hakati.  Locke’i traditsioonilisest vabaduse määratlusest – “vabadus tähendab olla vaba teiste inimeste põhjustatud survest ja vägivallast” – oleme nüüd koos John Stuart Milliga liikunud “poliitilise” vabaduse ja demokraatliku osaluse tunnustamisele vabaduse oluliste komponentidena.  Veelgi hilisemal ajal, sotsiaal-demokraatlikus diskursuses, on vabadus hakanud tähendama “võimet” teha teatavaid valikuid ja hoida avatuna tervet rida reaalseid alternatiive.  Seetõttu peetaksegi tänapäeval vaesust, hariduse puudumist ja suuri lahknevusi elutingimustes vabaduse rikkumiseks.

Just seda muudatust soovibki neoliberalism küsitavaks seada.  Hayek on kahtlemata olnud see inimene, kes pühendus kõige tarmukamalt liberalismi põhimõtete ümbersõnastamisele, eesmärgiga sõdida nende tähendusnihete vastu, mis võimaldasid mitmesuguste vabaduste laiendamist ja süvendamist.  Ta kutsub üles taaskinnitama liberalismi “tõelist” loomust doktriinina, mis taotleb riigi võimupiiride minimaalseks taandamist, et maksimeerida sellega keskset poliitilist eesmärki: individuaalset vabadust.  Seda viimast määratletakse jällegi negatiivselt kui “inimeste sellist olukorda, kus ühtede sunnivõim teiste üle on kärbitud niivõrd kui see ühiskonnas üldse võimalik.”2  Poliitiline vabadus on näilikult sellest määratlusest välja jäetud.  Hayeki järgi on “demokraatia olemuslikult vahend, utilitaristlik abinõu riigisisese rahu ja indiviidi vabaduse turvamiseks.”3  See katse pöörduda tagasi vabaduse traditsioonilise käsituse juurde, mis iseloomustab viimast kui mittesekkumist piiramatu omastamise õiguse ja kapitalistliku turumajanduse mehhanismi suhtes, teeb suuri pingutusi, et mustata igasugust “positiivset” vabadusekäsitust kui potentsiaalselt totalitaarset.  Ta kinnitab, et liberaalne poliitiline kord saab eksisteerida üksnes kapitalistliku vabaturumajanduse raamistikus.  “Kapitalismis ja vabaduses” kuulutab Milton Friedman, et see on ainus ühiskonnakorralduse tüüp, mis austab individuaalse vabaduse põhimõtet, kuna kujutab endast ainsat majandussüsteemi, mis on võimeline koordineerima suure hulga inimeste tegevusi ilma, et peaks kasutama selleks sunnijõudu.  Igasugust riiklikku sekkumist, välja avatud küsimustes, mida pole võimalik turu kaudu reguleerida, peetakse kallaletungiks indiviidi vabadusele.  Sotsiaalse ehk ümberjaotava õigluse arusaam, niivõrd kui sellega õigustatakse riiklikku sekkumist, on üks neoliberaalide soositumaid sihtmärke.  Hayeki järgi on tegemist mõistega, mis osutub liberaalses ühiskonnas täiesti arusaamatuks, kuna “sellises süsteemis, kus kõigil on lubatud kasutada oma teadmisi oma isiklikel eesmärkidel, on “sotsiaalse õigluse” mõiste paratamatult tühi ja tähendusetu, sest seal ei saa mitte kellegi tahe määrata erinevate inimeste suhtelisi sissetulekuid ega vältida, et need võiksid osaliselt sõltuda juhusest.”4

“Libertaarsest” vaatepunktist on Robert Nozick samuti vaidlustanud arusaama, et võiks eksisteerida selline asi nagu distributiivne õiglus, mida riik justkui peaks edendama.5  Tema arvates on riigi ainsaks vabadusega ühilduvaks funktsiooniks kaitsta seda, mis meile õigusega kuulub, kuna tal puudub õigus kehtestada makse, mis ületavad selle politseilise tegevuse arendamiseks vajalikku taset.  Erinevalt ameerika ultralibertaaridest, kes eitavad igasugust riiklikku sekkumist6, õigustab Nozick minimaalriigi – see tähendab, seaduse ja korra – olemasolu.  Kuid riik, mis läheks sellest kaugemale, oleks õigustamatu, sest sellisel juhul rikuks ta indiviidide õigusi.  Pealegi, väidab Nozick, pole olemas midagi käepärast, mida riik võiks seaduslikult jaotada, sest kõik olemasolev on indiviidide omanduses või siis nende legitiimse kontrolli all.

Teine viis rünnata liberalismi ja demokraatia vahelise liigenduse õõnestavaid toimeid oleks – neokonservatiivide kombel – sõnastada ümber demokraatia enese mõiste selliselt, et piirata selle rakendusvälja ja kammitseda poliitiline osalus üha ahtamale pinnale.  Nii soovitab Brzezinski “üha enam eraldada poliitiline süsteem ühiskonnast ja vaadelda neid kahe eraldiseisva entiteedina.”7  Eesmärk on eemaldada avalikud otsused järjest rohkem poliitilise kontrolli alt ning viia nad ekspertide ainuisikulise vastutuse alla.  Sellisel juhul oleks tulemuseks põhimõtteliste otsuste depolitiseerimine nii majanduslikul kui ka ühiskondlikul ja poliitilisel tasandil.  Selline ühiskond oleks Brzezinski arvates demokraatlik “libertaarses tähenduses; demokraatlik mitte poliitikat kujundavate fundamentaalsete valikute teostamise mõttes, vaid teatud autonoomsete valdkondade säilitamise mõttes individuaalsele eneseväljendusele.”8  Kuigi demokraatlikku ideaali otseselt ei rünnata, üritatakse see ometigi tühjendada igasugusest sisust ja esitada uus määratlus demokraatiale, mis teeniks tegelikult sellise režiimi legitimeerimise eesmärki, kus poliitiline osalus oleks praktiliselt olematu.

Prantsusmaal on uusparempoolsuse teoreetikute seas esitatud märksa jultunumat ja otsesemat demokraatiakriitikat.  Nii kuulutab selle peamine eestkõneleja Alain de Benoist avalikult, et Prantsuse revolutsioon märgib üht fundamentaalset järku Lääne tsivilisatsiooni mandumises – mandumises, mis sai alguse kristlusest, sellest “antiikaja bolševismist”.  Edasi väidab ta, et eitada tuleb 1789. aasta “Inimõiguste deklaratsiooni” vaimsust ennast.  Tõstatades osavalt tervet rida libertaarseid teemasid 1968. aasta liikumisest, täheldab Alain de Benoist, et üldisele valimisõigusele otsustava rolli omistamisega asetab demokraatia kõik indiviidid samale tasemele ega suuda vääriliselt hinnata nendevahelisi olulisi erinevusi.  Siit tuleneb ka kodanikkonna ühetaolistumine ja massistumine, kehtib üksainus norm, mis näitab demokraatia paratamatult totalitaarset iseloomu.  Silmitsi samaväärsusahelaga võrdsus = samasus = totalitarism, kuulutab uusparempoolsus “õigust erinevusele” ja kinnitab järgnevust erinevus = ebavõrdsus = vabadus.  De Benoist kirjutab: “Ma nimetan “parempoolseks” sellist hoiakut, mis tunnistab maailma mitmekesisust ja seega ebavõrdsusi heaks, maailma üha suurenevat ühtlustumist aga, mida soosib ja kutsub esile totalitaarse ideoloogia kiliastlik diskursus, kurjaks.”9

Oleks viga alahinnata nende püüdluste olulisust selliste mõistete nagu “vabadus”, “võrdsus”, “õiglus” ja “demokraatia” ümbersõnastamisel.  Vasakpoolsuse traditsiooniline dogmatism, mis omistas poliitilise filosoofia keskmes olevatele probleemidele teisejärgulise tähtsuse, lähtus selliste probleemide “pealisehituslikust” iseloomust.  Õigupoolest tundis vasakpoolsus huvi üksnes infrastruktuuriga ja seal moodustuvate subjektidega seotud piiratud küsimuste hulga vastu, samas kui tohutu kultuurivälja tervik ja sellest tulenev tegelikkuse defineerimine – teisisõnu, kogu see mitmesuguste diskursiivsete formatsioonide hegemoonse ümberliigendamise üritus – jäeti vabaks parempoolsele initsiatiivile.  Pealegi, kui kogu seda parempoolsusega seostatud liberaal-demokraatlikku riigikäsitust vaadeldi lihtsalt kodanliku domineerimise pealisehitusliku vormina, osutus tõepoolest keeruliseks – langemata sealjuures jämedasse olupoliitikasse – kaaluda mingitki muud võimalikku hoiakut.  Ent olles kord loobunud baasi ja pealisehituse eristusest ning lükanud tagasi arusaama, et eksisteerivad privilegeeritud punktid, millele toetudes on võimalik algatada emantsipeerivat poliitilist praktikat, saab selgeks, et vasakpoolse hegemoonia-alternatiivi püstitamine saab tuleneda üksnes koondumise ja poliitilise kokkuseadmise keerukast protsessist, mis peab olema tähelepanelik igasuguse hegemoonse liigenduse suhtes ühiskondliku tegelikkuse mis tahes valdkonnas. 

See vorm, kuidas vabadust, võrdsust, demokraatiat ja õiglust poliitilise filosoofia tasandil määratletakse, võib evida olulisi tagajärgi diskursuse mitmetel teistel tasanditel ning mängida otsustavat rolli masside tavamõistuse (common sense) kujundamisel.  Muidugi ei saa neid kiirguvaid toimeid mõista filosoofilise vaatepunkti lihtsa omaksvõtuna “ideede” tasandil; pigem tuleks neid vaadelda kui diskursiiv-hegemoonsete toimingute keerukamat hulka, mis hõlmab tervet rida nii institutsionaalseid kui ka ideoloogilisi aspekte, mille kaudu teatavad “teemad” teisenduvad diskursiivse formatsiooni (s.o ajaloolise bloki) sõlmpunktideks.  Kui neoliberaalsed ideed on saavutanud kaheldamatu poliitilise resonantsi, siis seda seetõttu, et nad on võimaldanud mitmesuguste vastupanude liigendamise ühiskondlike suhete üha kasvava bürokratiseerumise, millele me äsja viitasime, vastu.  Niisiis on neokonservatismil õnnestunud esitleda oma Heaoluriigi lammutamise programmi indiviidi vabaduse kaitsmisena rõhuva riigi vastu.  Kuid selleks, et filosoofia muutuks “orgaaniliseks ideoloogiaks”, peavad eksisteerima teatavad sarnasused selle filosoofia poolt konstrueeritud subjektitüübi ja nende subjektipositsioonide vahel, mis moodustuvad teiste ühiskondlike suhete tasandil.  Kui indiviidi vabaduse teemat on võimalik niivõrd tõhusalt mobiliseerida, siis seda ka seetõttu, et liberalism on vaatamata oma liigendatusele demokraatliku kujutelmaga jätkuvalt säilitanud indiviidi tekitamise maatriksina selle, mida Macpherson nimetas “omastavaks individualismiks” (possessive individualism).  See viimane mõistab indiviidide õigusi eksisteerivana enne ühiskonda ja tihtipeale ka ühiskonnale vastanduvalt.  Ent mida enam hakkasid demokraatliku revolutsiooni raames neid õigusi nõudlema üha arvukamad subjektid, muutus omastava individualismi maatriksi purunemine vältimatuks, kuna ühtede inimeste õigused hakkasid põrkuma teiste inimeste õigustega.  Just sellesse demokraatliku liberalismi kriisi konteksti tulebki asetada see ofensiiv, mis taotleb liberalismi ja demokraatia vaheliste liigenduste õõnestava potentsiaali tühistumist sellega, et kinnitab taas kord liberalismi keskset rolli individuaalse vabaduse kaitsjana igasuguse riikliku sekkumise eest ja vastanduvana demokraatlikule komponendile, mis rajaneb võrdsetel õigustel ja rahvasuveräänsusel.  Ent see katse piirata demokraatliku võitluse välja ning säilitada arvukates ühiskondlikes suhetes eksisteerivaid ebavõrdsusi nõuab just selle hierarhilise ja antiegalitaarse printsiibi kaitsmist, mille liberalism oli ise ohtu seadnud.  Seetõttu pöörduvadki liberaalid tuge otsides üha enam konservatiivse filosoofia teemade poole, millest nad leiavad tarvilikke lisandeid ebavõrdsuse õigustamisele.  Oleme niisiis tunnistajaks uue hegemoonse projekti – liberaal-konservatiivse diskursuse – esilekerkimisele, mis üritab vabaturumajanduse neoliberaalset kaitset liigendada konservatismi sügavalt antiegalitaarse ühiskonna- ja kultuuritraditsiooniga.

Tõlkinud  Jüri Lipping

 

1 Seda liigendust on analüüsinud C. B. Macpherson raamatus “The Life and Times of Liberal Democracy” (Oxford, 1977).

2 F. Hayek, The Constitution of Liberty (Chicago, 1960), lk 11.

3 F. Hayek, The Road to Serfdom (London, 1944), lk 52.

4 F. Hayek, Law, Legislation and Liberty, 2. kd (Chicago, 1976), lk 69.

5 Vt R. Nozick, Anarchy, State and Utopia (New York, 1974).

6 Nende seisukoha esitust vt M. N. Rothbard, For a New Liberty: The Libertarian Manifesto (New York, 1973).

7 Z. Brzezinski, tsiteerituna P. Steinfelsi raamatus The Neo-Conservatives (New York, 1979), lk 269.

8 Samas, lk 270.

9 A. de Benoist, Les idées à l’endroit (Pariis, 1979), lk 81.