Demos ja kratos

Anders Härm

913 346 võimaliku valija kohta said koalitsioonierakonnad kokku 282 278 häält, mis on üksnes 30,9% ehk alla kolmandiku kõigist võimalikest häältest.          Nende valimiste järel on kõlanud kahtepidi arvamusi. Ühelt poolt väidetakse, et mitte midagi ei muutunud, ja teiselt poolt et kõik on muutunud. Mõlemad väited on mingis mõttes tõesed. Ühelt poolt jätkub sama parempoolne koalitsioon, neil on 56 kohta parlamendis, sama peaminister ja kui ka mõned ministrid välja vahetatakse, siis so what? Reformierakond on olnud võimul 12 aastat ühtejutti, see on üks brežnevlikult pikk periood. Niikuinii enam palju  hullemaks minna ei saa! Või siiski? Kui näiteks kultuuriministeeriumisse topitakse Jänese asemele need kandidaadid, kelle nimi viimasel ajal läbi on käinud, siis tundub et ees on veel põhjatu kraater.       

2006. aastal avaldas Itaalia päritolu lingvist ja kommunist Luciano Canfora põhjapaneva raamatu „Demokraatia Euroopas: ühe ideoloogia ajalugu”, mis ajas paljud konservatiivsed poliitajaloolased lausa nutma. Selles raamatus tõlgendab Canfora väga huvitavalt kogu lääneliku demokraatia ajalugu. Keeleteadlasena käsitleb ta demokraatia mõistet etümoloogiliselt  ja leiab riigi olevat seda demokraatlikuma, mida tugevamalt kõlab kratosdemos nende gruppide hääl, kes on kõige nõrgemini esindatud või kes seisavad väljaspool igasugust soovi domineerida. See arusaam on risti vastupidine tavaarusaamale demokraatiast kui enamuse võimust. Canfora osutab üsna ühemõtteliselt, et sellist tõelist demokraatiat esines pärast II maailmasõda pisut rahvademokraatlike riikide algusaastail, Itaalias sõjajärgsel perioodil  umbes kümne aasta vältel ja edaspidi on Euroopas täheldatav täielik demokraatia taandumine.   

Majoritaarse valimissüsteemiga riike nagu USA ei pea ta üldse demokraatlikuks.  Proportsionaalse valimissüsteemiga riigid on demokraatlikumad, nii et selles suhtes on Eesti esiotsa veel täitsa pildil. Proportsionaalset valimissüsteemi madala valimiskünnisega ning tihedalt korraldatud referendumite ja hajutatud juhtimisega, nii et enamik küsimusi jääb kohalikul tasandil lahendamiseks, võib siis pidada mingis mõttes canforalikuks demokraatia ideaaliks.   

Kui käsitleda demokraatiat sellisel viisil (mitte kui enamuse võimu, vaid häälte paljusena võimu keskmes, kus on representeeritud ja kõlab ka ühiskonna marginaalsemate segmentide hääl), siis kahe väiksema, varem esindatud erakonna kõrvalejäämine ja ligi kümne  protsendi valinud inimese tahte kajastatus valimistulemustes on ikkagi väga suur muutus. Rääkimata jätkuvast ca 40% valimata jätnud inimese ignoreerimisest. Selles, Canfora laadis tõlgendatud demokraatia mõttes on Eesti nüüd kindlasti veel vähem demokraatlik, kui ta oli enne. Poliitikavälised kodanikuorganisatsioonid ja vabasektori survegrupid on meil valitsemisse kaasatud halvasti või puht formaalselt, nüüd kadus parlamendist ka kaks parteid. 

Võib muidugi õigustatult küsida, kas Rahvaliit representeeris ikka „maarahva” huve või üksnes suurte agraarkapitalistide omi ja kas rohelised esindasid ikka roheliselt mõtlevaid inimesi ja otsedemokraatiat või kitsast ringi ökokapitaliste, kuid kindlasti tuleks mõelda valimiskünnise alandamise peale kahe või kolme protsendi peale, juhul kui eesmärk on demokraatlikum valimistulemus. Sellega läheks valitsemise kindlasti aeglasemaks ja juhtimine  keerulisemaks, kuid see on demokraatia hind, mida me võiksime soovida siiski maksta. Võitnud paremparteide upsakus ja lodev enesekindlus valimisõhtul oli täpselt sama ebameeldiv kui selge kaotaja eneseõigustused ja demagoogia võidust pealinnas. Ärgem unustagem, et 913 346 võimaliku valija käest said koalitsioonierakonnad kokku üksnes 282 278 häält, mis on üksnes 30,9% ehk alla kolmandiku kõigist võimalikest häältest. Keskerakond  sai aga 134 124 häält ehk kõigest 14,7% protsenti võimalikest häältest.     

Kui vaadata kogu võimalikku valijaskonda, siis tohutust mandaadist, millest nad nii enesekindlat rääkisid, on asi  ikka väga kaugel. Valitsemisvastutusse võiksid erakonnad ikka mõnevõrra tõsisemalt suhtuda kui tülpinud ükskõiksusega, justkui oleksid valimised mingi tüütu kohustus keset igapäevatöö rutiini, mitte aga elektoraadiga silmitsi seismise koht. Kui rääkida asjadest, mis tegid nende valmiste puhul  rõõmu, siis tuleb kindlasti mainida kahte asja. Esiteks muidugi sotsiaaldemokraatide head tulemust. Loodetavasti nad jätkavad põhimõttekindlat liikumist vasakpoolsuse suunal ning suudavad järgmiste valmiste järel katkestada selle 20aastase parempoolsete valitsuste jada, kaasates selleks ajaks kas uuenenud või lõhenenud Keskerakonna.   

Ja teine, mitte vähem rõõmustavam on see, et paremäärmuslikul tiival pole siiamaani näha tähelepanuväärset konsolideerumist. Kõik need imelised homofoobsed ja võõraviha purskavad üksikkandidaadid,  iseseisvusparteilased ja väikekodanlikud kristlikud fundamentalistid ehk siis eesti oma potentsiaalne Jobik, on jätkuvalt sündimata. See omakorda pole kaasa toonud paremkonservatiivide liikumist veelgi rohkem paremale, nagu 

juhtus Ungaris, kus Fidez, meie paremkonservatiivse IR Li vaste, on juba muutunud poolfašistlikuks parteiks. Samas on umbes kümne tuhande häälega kokku meie oma „joobikud” siiski rohkem esile kerkinud ja see on potentsiaalselt, kas või järgmisi valimisi ja võimalikke käärimisi ühiskonnas silmas pidades väga ohtlik. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht