Deržava ja Venemaa „omakasupüüdmatud kuritööd“

Venemaa välispoliitika on sageli lausa omamoodi altruistlik. Ainus omakasupüüdlik tahk on läänele või vähemalt lääneorientatsiooniga naabritele kahju teha.

ERIK JESSE

Lugesin hiljuti tsaariaja viimaste aastakümnete konstitutsiooniliste demokraatide (liberaalide) partei ühele juhtivtegelasele Pavel Miljukovile pühendatud kollokviumi materjalide kogumikku.¹ Nolens volens meenus Ants Laaneots, kes on hoiatanud, et meie noorem põlvkond, aga ka lääne inimesed ei mõista hästi, mida tähendab üks venelaste mentaliteedi põhialuseid, mida nimetatakse deržava’ks. Kui mitmes teises slaavi keeles tähendab vene sõna „deržava“ kognaat lihtsalt riiki, konnotatsioonideta, siis Russki Miri kontekstis viitab see fantasmagooriale vägevast, karmi käega riigist/võimust üksikisiku kaitsetuse ja isegi materiaalse heaolu arvelt.

Mõiste ise on Russki Miri orientatsiooniga inimestele nii kallis, et Venemaal ja ka Ukrainas on aastakümnete jooksul loodud mitmeid selle nimetusega poliitilisi organisatsioone, umbes nagu Naši-nimelised moodustised. Küsimus pole etnoses: Vene natsionalism ei ole kitsalt vene etnose keskne, vaid pigem impeeriumipõhine. Kubani kant Venemaa piires, nagu ka osa Põhja-Kasahstani (Сірий Клин), arvatavasti ka Amuuri piirkond Kaug-Idas olid veel 1941. aastal ukraina enamusega², kuid Nõukogude aja lõpuks ei sidunud sealset rahvast Ukrainaga midagi peale ukraina perekonnanimede – mentaliteedis on küsimus.

Praegusele verisele košmaarile on pakutud mitmeid seletusi: valud post­sovetismist väljamurdmisel, lustratsiooni puudumine, kommunismi­pärandi valikuline taunimine. Jeltsini ajal olid Stalini roimad ja sotsialistlik majandussüsteem ju hukka mõistetud, aga vaat nui neljaks: „Baltikum astus NSV Liitu vabatahtlikult“, „Baltikum vaid võitis majanduslikult Nõukogude Liitu kuulumisest“ jms juba sellest ajast.³ See joon ilmneb järjepidevalt viimaste tsaaride panslavismist kodusõja, Aleksei Brussilovi 1920. aasta mai üleskutsest innustunute ja tuhandete Teise maailmasõja järgsete repatriantide kaudu kuni tänapäevani.

Pavel Miljukov vaimustus Inglismaal parlamentarismi traditsioonidest ja sealsest poliitilisest mõõdukusest. Emigratsioonis evolutsioneerus Miljukovi suhtumine Nõukogude Liitu ning lõpp-punktiks ei olnud Miljukovi välispoliitikas Nõukogude-aegse dissidendi Boriss Vaili arvates alles „mitte grammigi liberalismi“. Tema poliitiline teekond oli siiski käänuline ja mitmetahuline, liberalismi Vene varianti oli Miljukovis piisavalt surmani eksiilis. Nii nagu pole põhjust kahelda, et 1990. aastate Venemaa välisminister Andrei Kozõrev, kelle omaaegseid Eesti-vastaseid vihahooge võrdles Igor Gräzin hüsteeriaga, oli ikkagi liberaal juba 30 aastat tagasi.

Pärast punaste võitu Vene kodusõjas pooldas Pavel Miljukov täielikku embargot Nõukogude Venemaale, 1920ndate näljahäda ajal agiteeris ta Nõukogude valitsusele laenu andmise vastu (oli igati alust eeldada, et seda ei pruugita kasutada üldse näljahädaliste abistamiseks). Samuti oli ta vastu Nõukogude esinduse lubamisele Genova konverentsile ja selle riigi diplomaatilisele tunnustamisele lääneriikide poolt. Mõne aasta pärast oli ta aga vastupidi vastu Suurbritannia otsusele katkestada diplomaatilised. suhted NSV Liiduga

Lõplikku suunamuutust (nõukogude võim on vale, kuid ikkagi Vene riik) näitab poleemika Pjotr Struve ja Kerenskiga, kes nägid Jaapani võimutsemises Mandžuurias nõukogude võimu õõnestamise šanssi. Struve osutas ka, et venelased elasid Harbinis paremini nii materiaalses mõttes kui ka kultuuriliselt: Stalin hävitas vaimulikke (ja usklikke), sellal kui vene õigeusk oli jaapanlaste võimu alal igati sallitud. 1932. aastal küsiti Miljukovilt loengul, kumba ta eelistab, kas „160 miljoni kannatusi või osa territooriumi kaotamist?“. Miljukov vastas kindlalt: „Mina eelistan kannatusi. Elanikkonna kannatused on ajutised, aga riik on püsiv. Territooriumi ei tohi kaotada mitte mingil tingimusel. Territooriumi kaotamisega võivad leppida vaid viletsad patrioodid, ebateadlikud kodanikud.“ 1939. aastal pidas Miljukov MRPd esmajoones targaks taktikaliseks sammuks: see andis Venemaale, s.o NSV Liidule, võimaluse „tagasi saada“ Soome, Baltikum ja Bessaraabia.

Miljukovi suhtumist Nõukogude ja Soome sõtta on iseloomustatud kahetisena. Ühest küljest „sentimentaalne“ aspekt: nõukogude sõjapidamisviis ilmselt vapustas teda Talvesõja algul ja võis eeldada, et see takistaks NSV Liidu Suurbritanniale ja Prantsusmaale lähenemist, mida Miljukov järjekindlalt pooldas. Samuti kahjustas Punaarmee ebaedu Venemaa prestiiži. Tuntud on aga Miljukovi ütlus kirjast Igor Demidovile: „Mul on kahju soomlastest, ent mina seisan Võborgi kubermangu eest“.

Konsolideerumine deržava suunas uuel Venemaal

1990ndatel üllatas lääne inimesi, kui sulavalt liitusid Venemaal ultravasakpoolsed ultraparempoolsetega. Analüütikud arvasid, et Rahvuslik Päästerinne ja teised sellesarnased rühmitused (punalipp kõrvuti tsaari värvides musta-kollase-valge trikolooriga) põhinesid vaid ühisel vihal Jeltsini ja tema reformaatorite meeskonna vastu. See on ekslik seisukoht, sest need jõud kuulusid orgaaniliselt kokku: kes oli poliitikas punane, oli ühtlasi ka pruun, kes oli pruun, see miskit moodi ka punane. Vihastel miitingutel sobitusid Stalini pildid tsaari värvidega kenasti ühte, vahel ka stiliseeritud haakristiga. Tegemist on millegi muu kui AfD konjunktuurne (sisuliselt Ukraina-vastane) liit Die Linkega Saksamaal.

Kurvem oli Venemaal poliitilise tsentri „konsolideerumine“ (eelkõige juba Putini ajal) suurriikluse positsiooni ümber valge-sini-punase trikoloori all. Putini üks lemmikfraasikesi „konsolidatsija obštšestva“ kuulub vist küll juba samasse kategooriasse nagu Brežnevi aja „arenenud sotsialism“. Alustas ju Putingi tsentristliku reformijana ja radikaalne reformaator Sergei Kirijenko, keda Jeltsin omal ajal kiitis kui oma kõige kompetentsemat peaministrit, on nüüd Putini asehaldur okupeeritud Ukraina aladel.

Vene kommunistid polnud muidugi juba 1990ndatel ortodokssed marksistid-leninlased. Kompartei liider Gennadi Zjuganov on ju avalikult tunnistanud mõne lääne (äärmus)konservatiivse mõtleja mõju, nii nagu Zjuganov rõhutas 1998. aasta augustikriisi päevadel riigiduumas, et liberaalsed reformaatorid olevat lammutanud mitte ainult nõukogude korra saavutused, vaid ka lausa Kiievi-Vene ajast kujunenud sotsiaalse kindlustuse süsteemi. Juba 1996. aastal oli ta hinnanud positiivselt pärisorjuslikku korda, mis olevat toetanud „Vene riiklust“ (pärisorjust kiitis 2014. aastal ka aastatepikkune Vene konstitutsioonikohtu esimees Zorkin: pärisorjuse kaotamine 1861. aastal olnud laostav, sest just nimelt see kord olevat „kaitsnud rahva ühtsust“).

Eks ole kõik seegi omamoodi konvergents uue aja pärisorjuse faasi suunas. Vene deržavnik’u seisukohalt ei ole eriti tähtis, millise lipu all jõuline liider valitseb, peaasi et ta oleks karm, sisendaks naabritesse hirmu ja aukartust. Kelle meelest on Stalin positiivne kuju, sellel on heas kirjas ka jõulisemad tsaarid, nt Peeter I oma akna raiumisega Euroopasse (mis meie puhul, nagu väljendus Tuglas, just selle akna aastasadadeks kinni naelutas). Kunstnik Ilja Glazunovi apoloogia sellisele moraalsele ebardile nagu Ivan Julm sarjas „Imja Rossija“ ehk „Venemaa nimekad“ (2008) ei erine argumentatsioonilt millegi poolest Stalini apologeetide mõtetest: jah, tegi üksikuid vigu, oli ka hulk süütuid ohvreid, ent Venemaa näitas hambaid.

Lääne inimestel on vist nüüdki sellist ideoloogilist lapšaad raske mõista. Võtame või Teise maailmasõja käsitluse. Lääne akadeemilised ajaloolased tahavad nii väga uskuda, et Stalin sõlmis MRP „võitmaks aega Saksamaa kallaletungiks valmistumiseks“. Deržavnik’ud võivad ses küsimuses olla ausamad: Mihhail Meltjuhhov (elukutseline ajaloolane, erinevalt amatöör Viktor Suvorovist) avaldas 1990ndate lõpul põhjaliku arhiivimaterjalile tugineva monograafia „Stalini käestlastud võimalus“. Jah, näitab ta, sõlmisimegi MRP, sest nii sai paremini „iidsed Vene alad“ taasühendada ja kõrvaldada aastasadade lääne ohu. Jah, tahtsime 1941. aastal ise Saksamaad rünnata (kusjuures mitte preventiivselt, vaid puhtalt oma initsiatiivil), lähtusime juba 1939. aasta sügisest sellisest perspektiivist.

Arvan, et kui Putini õukonnal üldse on mingi ideoloogia, võib selle vabalt konservatismiks tituleerida, ainult et selle spetsiifiliseks, Vene vormiks, nii nagu Miljukov oli Vene liberaal (loomulikult ei sea ma neid intellektuaalselt ühele pulgale). Viited lääne kolonialismile on Putini klikil pinnapealsed, rituaalilaadsed. Ladina-Ameerika marksismipuuslike ässitamine on üldiselt jäetud kommunistide tööpõlluks. Vene valitsuse positsioneerumine konservatismi bastionina on ühest küljest Potjomkini küla, aga näen ühismeedias iga päev, kuidas Trumpi fänniklubi sellele liimile läheb. Seda tõsiasja eitada on lühinägelik. Neid valijaid läänes rõõmustab iga järjekordne riigiduuma „LGBT-propaganda“ lõpliku ja täieliku keelustamise seadus, justnagu see küsimus oleks mingi moraali mõõdupuu.

Möödunud aastal püstitati okupeeritud Melitopolis monument NKVD timukale Sudoplatovile, keda peeti isegi Brežnevi ajal diskrediteerituks. See ei tähenda, et Putin (ammugi siis Kirijenko) on marksist. Leninile tema naiivsete maailmaparandus- ja revolutsiooniideedega annavad venelased küsitlustes pigem kehva hinnangu, seevastu Stalini reiting (Vene tankid lausa Berliinis) möödunud aastal kasvas. Kommunistlikust epohhist on naaberriigi ajalookäsitluses saanud ammu lihtsalt üks („legitiimne“) etapp. Nagu piltlikustab popstaar Gazmanov oma lööklaulus „Tehtud NSVLis“, kus ta arvab oma kaasmaalaste hulka ühtemoodi nii kerjused kui ka oligarhid: „Rjuriki, Romanovõ, Lenin i Stalin – eto moja strana!“

Molotovist ja Stalinist Nikonovini

Omapärast ideelist järjepidevust XX ja XXI sajandi vahel sümboliseerib minu meelest Vjatšeslav Nikonov, Molotovi lapselaps. Nikonov oli Jeltsini aja algul presidendimeelse tsentristliku Venemaa Ühtsuse ja Kooskõla Partei eesotsas „Konservatiivse manifesti“ (1994) autoreid. Putini ajal sai temast fondi Russki Mir juhttegelasi. Ta ei ole saanud päris Saulusest Pauluseks: selle poliitiku karjääris on olnud nihkeid, kuid need on käinud ikka ühte sammu Venemaa Föderatsiooni juhtkonna (ja mitte opositsiooni) suundumisega aina deržava’likumatele seisukohtadele. Mõistagi on andnud ta oma vanaisa tegevusele positiivse hinnangu: ajad olid teised, Vene suurriikluse asja aeti lihtsalt teise lipu (ideoloogia) all, industrialiseerida oli vaja, seejuures karmi, stalinliku tempoga. Riik on kõik, inimene mitte midagi. Nikonov ise on meenutanud, et kui tema vanaema paar aastat enne Stalini surma põlu alla langes, peksti temalt näidisprotsessiks valmistudes Lubjankal välja ülestunnistused Molotovi vastu (pärast Stalini surma Žemtšužina-Molotova vabastati), ent ega see ei mõjutanud Molotovi ega Nikonovi aukartust Stalini impeeriumi vägevuse ees. Ei, ühes intervjuus ta justkui nõustub Molotovi seisukohaga, et „70% inimkonnast oli meie kontrolli all, Hruštšov seevastu lasi asjad käest ära“⁴.

Venemaa välispoliitika altruistlik kurjus

Venelastel (nüüd juba ameeriklastel) on halastamatu sulega kirjanik ja ekstsentriline mõtleja Juri Nesterenko. Enam kui 20 aastat tagasi kirjutas ta sünge lühijutu „Täideviija“ („Ispolnitel“), kus esitas ehedal kujul oma anti-deržavnik’u kreedo. Ameerikasse lahkunud, avaldas ta manifestilaadse kirjutise „Exodus“, kus ta kujutab Vene ajalugu karikatuurselt, kuid Nesterenko on teinud ühe tabava tähelepaneku, mida refereerin ja arendan siinkohal veidi edasi. Venemaa Föderatsiooni välispoliitika on sageli lausa omamoodi altruistlik. Ainus omakasupüüdlik ja vältimatult vajalik tahk on läänele või lääneorientatsiooniga naabritele võimalikult palju kahju teha. Ja seda isegi risti vastupidi iseenda huvidele. Millist kasu saab Venemaa näiteks Iraani tuumaprogrammi mahitamisest? Venemaal endal on olnud islamifundamentalistidega probleeme, see potentsiaal pole Kaukaasiast kuhugi kadunud. Suur saatan USA ise on ju Iraanist hoopis kaugel, Venemaa ja SRÜ riigid lähedal.

Või kui võtta Põhja-Korea, Venemaa naaberriik: kui Putinil oleks tõesti julgeolekugarantiid vaja (mida ta poolteist aastat tagasi nõutas), siis kindlasti mitte Eesti, Tšehhi või Ukraina, vaid ikka sellise täiesti ettearvamatu pöörase diktatuuri eest, mille tuumaarsenali peaks igaüks pelgama. Aga ei, juba Putini aja alguses soojendati üles 1990ndatel unarusse jäänud suhted Kimide riigiga.

„Konservatismi“ jutlustamise foonil mõjub omamoodi küüniliselt ka Venezuela arutu marksistliku režiimi toetamine. Tuleb ju tunnistada, et Venemaal endal on aastakümneid majandushoobade juures pragmaatilised paremtsentristlikud tehnokraadid. Miks küll peaks kommunistliku majandusmudeli absurdsust kogenud ja tajuv juhtkond Ladina-Ameerikas kommunismi edendama? Venezuelas on „XXI sajandi sotsialism“ viinud maavarade poolest ühe rikkama maa rahva alatoitumuselt Aafrika tasemele.

Siin eristaksin ma revolutsioonieelset (tsaristlikku) Venemaad kommunistlikust ja postkommunistlikust (Nesterenko nii ei tee). Tsaari-Vene oli mahajäänud, autokraatlik, kuid siiski Euroopa impeerium nagu iga teine. Muuseas, tagantjärele on leitud, et õigusriigi põhimõtte osas oli Venemaa viimase kolme tsaari ajal oma ajaloo tipus: Jeltsini demokraatia ajal ei jõutud sellele indikaatorile lähedalegi.⁵ Tsaari-Vene oli imperialistlik, kuid seda olid ka demokraatlikud Prantsusmaa ja Suurbritannia. Sõdades Osmani impeeriumiga sõiditi ühiselt viimase vastu, küll eri poolel.

Põhiolemuselt läänevastaseks jõuks kujunes Venemaa bolševike võimule tulles. Minnes selles küll marksistliku ortodoksiaga vastuollu, taotles Nõukogude Venemaa kolonialismi-, imperialismivastast nišši, arenedes ise vist küll kõigi aegade kõige agressiivsemaks impeeriumiks. Teatav välispoliitika loogika kommunistide võimutsemise ajal vahest siiski toimis: oluline oli kui mitte päris kommunistlike maade, siis vähemalt vasakule kalduvate režiimide (tollane Süüria, Iraak, Nasseri Egiptus) toetamine.

Postkommunistlikul ajal näeme midagi muud: eks eesmärk olegi deržava ise (jah, pikka aega Putin ei määratlenudki end kindla ideoloogia mõttes). Putini Venemaal on teatav järjepidevus ka Jeltsini ajaga: Serbia toetamist võis veel mõista (õigeusklik vennasrahvas!). Ent diplomaatiline tugi Iraagi türannile Saddamile, nõudes nt sanktsioonide kaotamist ja üksmeelne hukkamõist lääneriikide õhulöökidele (riigiduumas ei hääletanud sellisele resolutsioonile peaaegu mitte keegi kunagi vastu) – kangesti meenutab selline suhtumine episoodi Aleksandr Zinovjevi mürgisest satiirist „Katastroika. Jutustus perestroikast Partgradis“ nõukogude elu kohta. Nimelt olnud Partgradi organitel kriminaalstatistikas omaette rubriik „omakasupüüdmatu kuritegu“, n-ö kuritegu kuriteo enda pärast (visata mõni aken sisse, lüüa kellelgi silm peast välja –
ei mingit otsest kasu saamata), nagu kunstis on l’art pour l’art. Teatud mõttes võib Venemaa välispoliitikat (mida enamik venelasi toetab) võrrelda seda laadi „harrastustega“.

Olgugi praegu usutavam, et jätkuvate kaotuste foonil kukutab Putini kliki isikliku võimu haaramise nimel üks või teine sõjard, ei ole lõpptulemusena välistatud ka liberaalsem pööre. Kui XX sajandi algul oli nähtus „legaalne marksism“, siis nüüd võib rääkida ka „legaalsest liberalismist“. Selle võimudega kokku mängiva suuna markantsemaid esindajaid on Boriss Nadeždin, kes esineb NTV jt riigikanalite poliitilistes vestlussaadetes ja kes pole hingepõhjas Jeltsini-aegsetest paremliberaalsetest veendumustest loobunudki.

Veel möödunud suvel piirdus tema sõnavõttudes kriitika vihjetega, et president olevat viidud eksiteele vale­informatsiooniga, justkui Ukrainas kõik „meid“ ootaksid – hea tsaar, halvad bojaarid. Kuu aega tagasi võttis legaalne liberaal hoopis julgema tooni. Ta juhtis tele-eetris tähelepanu ilmselgetele asjadele, millest ei ole selles riigis lihtsalt tavaks rääkida, vähemalt NTV eetris: Venemaad praeguse režiimiga Euroopasse tagasi ei võeta, vaja on uut juhtkonda. Ja 2024. aastal peaksid ju toimuma presidendivalimised. Mõni päev hiljem oli tal südikust rohkemgi: mitmes Venemaa rajoonis lõpevad juba mehed otsa ja „mida rutem see košmaar lõpeb, seda parem nii Ukrainale kui ka Venemaale“. Oponendi väite peale, et rahu saab tulla vaid pärast võitu, osutas Nadeždin sellele, et „võitu“ venelased juba nägid, nt Bahmutis, kust elanikkond põgenes ja linnast on alles vaid varemed. Esmapilgul tundub küll, et Ukraina läbimurde korral on pigem oodata Prigožini-taoliste tegelaste hunta võimuletulekut.

Naabreid ei saa valida, liitlasi saab. Naabrit tuleb siiski tunda: kuidas saab kedagi ilma teadmisteta arvustada? Ja nagu islamimaailmas on küllaga suurepärast kultuuri, nii on seda Venemaalgi, nagu Peeter Sauter õigesti ütles. Seda maad rohkem tundma õppides komistaks just noorem põlvkond edaspidi ka harvem sellise haltuura otsa nagu kunagi nt „The Soviet Story“, mida Moskva kroonuajaloolastel nii lihtne oli naeruvääristada. Aga võib-olla seondub sellega ka põhjus, miks meie konservatiivsemad mõtlejad võiksid kord ometi vabaneda kitsarinnaliselt isolatsionistlike Trumpide ja Tucker Carlsonide lummusest.

1 Мыслящие миры российского либерализма: Павел Милюков (1859–1943). Материалы Международного научного коллоквиума. Москва 2010.

2 NSVLi 1941. aasta etnograafiline kaart. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/4/4f/Ethnic_map_USSR_1941.jpg

3 Tüüpilise näitena võib tuua formaalselt igati kvalifitseeritud politoloogi Aleksandr Nikolajevitš Sõtini artikli, kus autor tõsimeeli üritab näidata Leedu (ja üldse Baltimaade) tohutuid majanduslikke edusamme NSV Liidu koosseisus. А. Н. Сытин, Политика Литвы в отношении России в связи с вопросом о компенсации ущерба за «советскую оккупацию». – Вестник Московского государственного областного университета. Серия: История и политические науки, 2009, nr 2, lk 150–156. – https://www.istpolitmgou.ru/jour/article/view/1300/1297

4 https://liga-press.ru/news/politics/nik7/

5 Selle noppis mõne aasta eest välja Ameerikas emigratsioonis viibiv Andrei Illarionov. https://aillarionov.livejournal.com/1084742.html