Dialoogid Lukácsiga

Mart Kivimäe

Lähendusi kultuuri fetišeerimise probleemile Pärast Teise maailmasõja lõppu pöördusid Stalini riigis pagulastena sõjaaja ning sellega kaasnenud arestid üle elanud Euroopa vasakpoolsuse liidrid, keda oli revolutsioneerinud juba Esimene maailmasõda, tagasi koju. Nad olid läinud pakku Hitleri võimupoliitika tingimustes, kui polnud suurt valida. Uued stalinlikud repressioonid aga ootasid ees mahajäänuid. Vene ja loomulikult mitte ainult vene nõukogude intelligentsi sotsiaalses mälus on aeg 1946. aastast teise türanni surmani (1953) jäädvustunud diskussioonideks nimetatud pogrommide jadana, mida omal nahal said rängalt tunda paljud  haritlased. Kas aeg, see mõtlejate võõrasema, kui öelda nietzschelikult, oligi selline või oli ajal peale üldilme ka veel teine pale, ja selle taga kolmanda tee üksindus? Meie lähiajalukku on talletatud sõjajärgse aja vaenulike hüpostaaside groteskne pilt: suurvenelik võitjarahvas, punaröövlist kultuurikomissar, räpase stiiliga marksistlik propagandist, teaduse relvast Sartre’i ja Hegeli pihta tulistav ždanovlane ...

 

 

Emigrantide valiksugulus

Eluga naasis 1945. aastaks Moskvast ka XX sajandi väljapaistev ajaloofilosoof, kunsti- ja kirjandusteoreetik György Lukács  (1885−1971), kes pendeldas Berliini ja Budapesti vahel, et anda panus Aufbau-Verlagi programmi, aidata fašismi järel taastada humanismi. Koos mõne teise omakandimehest nimeka emigrandiga (nt sotsioloog Karl Mannheimiga) oli ja on valgustaja Lessingi kriitikutrooni pärijaks peetud Lukács uusimat intellektuaalset kultuuri enim mõjutanud ungari-juudi mõtlejaid. Walter Jens on kord väitnud, et suuri autoreid, kellele Saksamaa on olnud tõesti vaimseks probleemiks ja kes seoses sellega on ka midagi väga sisukat ja täpset öelnud, leidub XIX ja XX sajandil vähe. 

Paradoksina on need kõik olnud kas otseses või ülekantud tähenduses emigrandid: Karl Marx (London), Heinrich Heine (Pariis), Friedrich Nietzsche (Basel), Thomas Mann (Kalifornia). Võib-olla tuleks seda suuruste rida enamiku oma peateostest Georgi nimekuju all saksa keeles avaldanud Lukácsiga (Moskva) isegi pikendada, hoolimata teda mõtteloolasena nüüd diskrediteerivast Nietzsche-vastasest poleemikast. Sellest ei saa kunagi mööda, et Lukácsi hiljem palju tõlgitud venekeelne  artikkel „Kolmas „renessanss”” (1934) lõi Nietzschele pikaks ajaks „fašistliku esteetika eelkäija” maine. Et Nietzschel pole natsidega asja, väitis Lukácsi ja Ko vastu tema noorpõlvesõber, sügava artikli „Nietzsche probleemist” (1906) autor Ernst Bloch juba nende ekspressionismivaidluse käigus 1938. aastal. Kuid sellele kirjanduslikule väärteole on ka ajalooline tunnetuslik seletus, mis küll Lukácsit ei õigusta, ent laseb  tema poliitika kontekstuaalset olemust mõista. Lukács nimelt ei moodusta vastandipaari idealism ja materialism nagu igasugustes „marksistliku filosoofia alustes”, vaid see on ratsionaalne ja irratsionaalne alge kultuuris, esiplaanil on mõistuse ja tema „teise” suhted Hegeli-järgses kriitikaloos. Nõnda kontekstualiseerub ka Lukács ise marksismi piiridest avaramalt: tema mõtlemise aineks oli ühelt poolt Max Weberile lähedane teema, teiselt poolt Michel Foucault’ uurijahuvi köitnud probleem. Mõnigi „saksa probleemi” keskset osa Lukácsi  loomingus rõhutav kommentaator nihutab pisut tagaplaanile selle „ahistava asja”, et Lukácsile oli vaimne probleem ka Venemaa, eriti Nõukogudemaa kujul. Ortodokside, bolševike, sotside kriitikast vaenatud 1923. aasta artiklikogumiku „Ajalugu ja klassiteadvus” autor oli Nõukogude Venemaal maapaos olnud kaks korda: lühemalt (1930−1931) ja pikemalt (1933−1944). Kontakt vene kultuuriga oli Lukácsil juba õpi- ja rännuaastaist, ka tema esimene naine Jelena Grabenko, kellega ta kohtus Itaalias ja kes kehastas talle Dostojevski Venemaad, oli Ukraina venelanna (poliitilistelt vaadetelt esseer).  Lukácsi legendaarne raamat on marksismi poliitilise usundiloo kuulsaim apokriivaraamat ja ühtlasi kirjastusajalooline fenomen. Legende toetavad faktid: teos ilmus tõesti otsustaval aastal, haige Lenini tegevpoliitikast lahkumisel, ja oli parteiriigis ebasoovitav; ning sama tõesti, ka autori enesekriitika tõttu, ei ilmunud see läänemaailmas uuesti ligi pool sajandit, 1968. aastani. Aga haruldust loeti, peamiselt koopiatena, 1960. aastaks jõudis teos röövtrükina ketserliku kirjanduse tippu, selle metodoloogiline avaartikkel „Mis on ortodoksne marksism?” (1919) oli 1957. aastal levinud tõlgetena üle maailma.  (Artikli pealkiri eksitab kommunismijärgset üldteadvust: ortodoksne tähendab siin pigem autentset.) Oli teistmoodi otsustav nurjumiste aeg, Stalini meetod jäi edasi vabaduseta süsteemi, „suletud ruumi” kaitsjaks. Raamatu tähtsus, näiteks ajalooteadvuse kontseptsioonile, pole aga väiksem selle epohhiloovast mõjust marksismi teooriale (teos venendati täies mahus hiljuti, 2003. aastal). Emigrant talus Stalinit ainult Hitleri pärast, ent see oli juudi identiteeti vähe tähtsustanud Lukácsile ikkagi poliitiline risk ja kummaline saatus, sest nii stalinismi kui hitlerismi samastas ta „mõistuse hävitusega”.  Miks ei läinud ta Venemaa asemel Ameerikasse, on retooriline küsimus nende võimaluste taustal (ameerikalik elulaad, huxleylik eskapism), mis olid talle vastumeelt ja milles ta nägi mõistusehävituse teisi vorme. Kes loeb Lukácsi valikut Venemaa kasuks ning selle maa võimudega peetud partisanisõda (nn taktikalist stalinlust) absoluutseks tõendiks, „nagu oleksin ma 1930. aastal surnud”, s.t olnud sellest ajast stalinist, tutvugu aegade kajaga või tema 1941. aasta vangistuslooga. Lukácsi „vene probleemil” on kõrvalaspekt: 1938. aastal lõpetatud Hegeli uurimuse („Noor Hegel”), kontseptsioonilt antistalinistliku teose kirjastamine lükkus peale sõja ka mõjukate stalinistide intriigide tõttu aastakümneks edasi ja tõi talle poliitilisi sekeldusi kaela veel sulaajal.

„Minu elus on mu kohta kirjutatud nii palju halba, et üksikuid hukkamõiste ma enam ei mäletagi,” ütles ta usutlejale juba elava klassikuna. Taunijate leerina ei tasu silme ette manada vaid idablokki, moraalsest arusaamisest jäi puudu ka lääne poolel. Lukácsi kannatusajal, kui nõukogude press sõitles teda revisionismi eest ja Nõukogude Liidus luhtus tema tööde väljaandmise plaan, võttis tema vastu üleolevas toonis  sõna Theodor W. Adorno, paljastades teda sotsrealismi apoloogias! Esteet Adorno, kes andis mitte just kauni vastulöögi Lukácsi Itaalias (1957) ja Lääne-Saksamaal (1958) avaldatud raamatule „Vääritimõistetud realismi vastu”, märkamata selles esteetilise kultuuri pinnal võimaliku koeksistentsi ideed, möönis ainult noore Lukácsi „vana talenti”. Nagu olnuks dialektika ja armastuse, poliitika ja surmaga pikitud rada talendile siis vähem okkaline.

Admiral Horthy režiim Ungaris oli Lukácsi kommunistliku tegevuse pärast tagaselja surma mõistnud, ja umbes kümne  aasta jooksul 1919. aasta „Nõukogude vabariigi” rajamise katsest Kesk-Euroopas oli Lukács peamiselt Viinis põrandaaluse aktiivi juhtfiguur. Sageli on teda seepärast kujutatud ultrana, kuid õigem oleks utopisti määratlus: enesekäsituse järgi oli tema probleem mõtteka elu võimalikkus kapitalismis, mõne lähituttava arvates olnud tal ühtlasi kõrgendatud psüühiline „lunastusevajadus”. Aadeldatud pankuri pojana (von Lukácsina) enda sõnul keset feodaalsete jääkidega kodanlust üles kasvanud,  oli temast ülikooli õppejõu asemel saanud haritud poliitiline radikaal, kellele jäi võõrandumise ebainimlikkust sümboliseerima üks vihatud mõiste: „protokoll” (konventsioon). Oma noorusaja Marxi lektüüri kirjeldas ta kunstilise elamusena, ühinedes nii selle intellektuaalide rahvusvahelise kogukonnaga, keda Marxi teoste esteetika on köitnud ajast aega. Marxiga jõudis Lukács „kindlale pinnale” siiski alles  vanemas eas, peaaegu viiekümneselt (s.t Nõukogude emigratsioonis). Kujutlus Lukácsist kui lääneliku uusmarksismi rajajast – esimese „marksismi” rajaja oli tšehhi-saksa päritolu Karl Kautsky – selge vastandina nõukogude marksismile on osalt külma sõja aegne ideoloogiline müüt. Lukácsi Nõukogude siseringi kuulusid mõtlejad, kes olid väga ebatüüpilised marksistid. Nii tema 1930. aastate kaasvõitleja (Mihhail Lifšits) ja 1950. aastate tekstihaldur (Evald Iljenkov) kui nende 1960. aastail iseseisvunud õpilane (Juri Davõdov) olid vene „läänlastena” teadlikud, et Marx on maailmaajalooline isiksus ja samasugune lääne traditsiooni mõtleja nagu Platon või Hegel.

Lukácsi elu päästmiseks Horthy ajastu politsei või poliitilise reaktsiooni käest oli sõna ja teoga abiks mittekonformistlik kultuurieliit, teiste hulgas varase Lukácsi esseistikat imetlenud Thomas Mann (1875−1955), kes nõudis Austria valitsusjuhilt talle asüüliõigust. Nagu teada, oli nendevahelisest distantsist hoolimata Lukácsi töödel Thomas Mannile oma mõju, allikaja impulsiväärtus (juba enne Esimest maailmasõda). Nende nimede kõrvutamiseks, tundub, piisaks sellestki, et Lukácsi  1911. aasta esseel „Igatsusest ja vormist” on oma roll nii tähtsa modernsusteksti nagu „Surm Veneetsias” kirjutusloos. Ka mõned kommunismi ja katoliikluse vahele tõmmatud võrdlusjooned kirjaniku loomingus tuleb panna Lukácsi isiksuse ja mõttemaailmaga tutvumise arvele. Eesti keeles 2003. aastal ilmunud Katia Manni memuaarides ei ole Lukácsi ja Thomas Manni suhete pilt kahjuks päris adekvaatne (pole õige, et nad kohtusid „vaid üksainus kord” – 1922. aastal Viinis – ja et nagu poleks kirjanik hiljem „kunagi temale mõelnud”).

Veel surma-aastal 1955 kirjutas Thomas Mann pühendusteksti  Lukácsile, väljendades täit lugupidamist ning põhjendades seda sümpaatiat Lukácsi kolme omadusega: „esteetilise tundlikkuse”, „kontinuiteedi- ja traditsioonitunde” ning „Bildung’i ideega”, s.o saksa uushumanismi tuumaga. Manni sõnastatud Lukácsi loometöö iseloomustus („sfääride ja ajastute vahendajatöö”) on mõeldavaist üks täpsemaid. Klassika päästmine tulevikule, dekadentsi probleemi külgetõmme ja mõtestamine, võitleva humanismi põhjendamise katsed jne – neistki teemadest ja tegevustest moodustub sfäär, kus Thomas Mannil on Lukácsiga ikka puute- ja tõukepunkte, on tunnustavast sõnast  iroonilise vihjeni ulatuvaid kontakte ja vahendusi. Rääkimata eriteemast, Lukácsist kui Thomas Manni lugejast ja (mitte alati poliitkorrektsest) arvustajast, tema teoste noorest retsensendist 1909. aastal kuni kokkuvõtliku interpreedini raamatus „Thomas Mann”, mida ta 1949. aastast saadik mitmes trükis täiendas. Ning lõpuks, sidestavat rolli mängib ka nende sümboolne koht meie lähiajaloolises teadvuses: kumbki vastustas omal viisil fašistlikke diktatuure ja esitas oma tekstides radikaalse demokratismi ideid.

 

Intelligents ja fetišeerimine 

Sellega oleme jõudnud lähemale pealkirjas sõnastatud probleemile, mida Lukács arutas kõige detailsemalt essees „Intellektuaalide vastutusest” (1948), mis algselt oli Wrocławi rahukongressil peetud kõne. Essee kuulub Lukácsi uue aktiivsuse lühikesse perioodi, seda tähistavad diskussioon Karl Jaspersiga euroopaliku vaimsuse üle Genfis (1946) ning osalemine Hegeli konverentsil Pariisis (1949). Aga ka stalinlaste järjekordsed rünnakud, Lukácsile esitati süüdistused „paremkallakluses”, mis viisid ta avalikust poliitikast tagasitõmbumiseni 1951. aastal. Asjata ei omista pärimus Lukácsile seda pilkavat ütlust, et komparteides olevat intelligents iseenesest juba kõrvalekalle. Ungari rahvaülestõusu aastal 1956 etendas Lukács juhtivat osa väitluses stalinismiga (kuulsad esinemised juunis), oli ajutiselt haridus- ja kasvatusminister. Traagiliselt lõppenud vabadusürituse järgsel ajal pidid kultuuritegelased taas tema elu pärast muretsema. Tollal 71aastase Lukácsi deporteerimine Vene julgeolekuväelaste otsusel on Euroopa okupatsioonide lähiajaloos võrreldav 69aastase Johan Huizinga vangistamisega Saksa anastussõdalaste käsul 1942. aastal. Okupantide jaoks pole suurvaime olemas, on vaid pantvangid. Nagu on märkinud oma  õpetajat korraga austavas ja arvustavas essees „Ebameeldiv Lukács” (1993) kirjanik István Eörsi (1931−2005), mässujärgne meelsusvang, elas Lukács 1957. aastast surmani konfliktides. Vaimses isolatsioonis otsis Lukács poliitilise filosoofina alternatiive stalinismile, toimetas oma käsikirju salaja välismaale, loobus talle varem üsna iseloomulikust sunnitud enesekriitikast. Tema postuumne muutmine kommunistlikule režiimile „adapteeritud tekstiks” tõi aga kaasa selle, et režiimi lõpuga pöördus ungarlaste arvamus ka oma suure filosoofi vastu, Lukácsile sai osaks Spinoza saatus. 

Palju parem ei olnud asi sovetiseeritud aladel, Lukácsi-vastane retoorika ja talle kohaldatud ideede tsensuur kestis Nõukogude Liidus enam-vähem perestroika’ni (esimene Lukácsi biograafia ilmus vene keeles 1989. aastal). Sest Lukácsi süüdistamine „proletaarse internatsionalismi” puudumises ei tähendanud midagi muud kui Moskvale allumatust ehk „kodanlikku natsionalismi”. Need ideoloogiakeele väljendid on muidugi ka Eesti lähiajaloost tuttavad, nende saatel rakendati eesti kultuuriloole Lenini õpetust kahe kultuuri olemasolust ja vastandlikkusest  igas rahvuskultuuris (meile üldtuntud Jakobsoni ja Hurda mudelina). Lukács sellist vulgaarset kultuuriloolist leninismi ei pooldanud, vaid rõhutas vajadust mõelda kriitiliselt järele negatiivsete ja positiivsete traditsioonide osa üle rahva ühiskonnaloos, s.t arendada traditsiooni sotsioloogiat. Lukács läks niihästi Marxist ja Leninist kui ka marksistlik-leninlikust ajalooteadusest kaugemale. Fakt, et teda ennast ja tema nõukogude  noormarksistidest jüngreid paljastati seetõttu veel 1958. aasta näivoptimistlikul sulaajal „filosoofilises revisionismis”, kuulub Nõukogude Eesti historiograafia „leninliku etapi” atmosfääri. Lukácsi marksismi osalus nn uues ajalooteaduses (lääne moodsa sotsiaalajaloo tõusus) jäi eraviisil nenditavaks faktiks. Elu lõpul tõi radikaaldemokraat oma isiklikku parteiajalukku selgust: „Ma seisin kahe leeri vahel: mulle ei sümpatiseerinud sotsiaaldemokraadid ja mulle ei sümpatiseerinud need, kes tahtsid kommunismi sisse viia diktaatorlike vahenditega.” 

Lukácsi intellektuaali-küsimust käsitlevat teksti võib nimetada rahvusvahelise, euroopaliku mõõtmega tekstiks nagu mitut ta 1940. aastate teise poole olulist traktaati. Et tekst sündis ammu, siis näib olevat alust küsida, mis võiks olla jäänud kunagi populaarse autori mõtetest aja möödudes ning ühiskonna muutudes kriitikasõelale. Pealegi ei piirdu Lukácsi teoreetiline pärand (asjastamise tõlgendus, klassiteadvuse analüüs, oportunismi teooria jms) realismi esteetikaga, nagu harjuti talle vaatama läbi nõukogude prillide. Tema probleemistik, mis ulatub neoklassitsismi teooriast postmarksismi ideedeni, on mitmekesisem,  kui nähtub 1980. aastate rohtunud rajalt. Õieti pole ka konkreetse teksti võtmine ammusena selle mööduvusse kadumise tähenduses mõttelooliselt põhjendatud. Tänu Lukácsi järgijale Lucien Goldmannile (1913−1970) on teada, et Marxi fetišismi-analüüsist lähtuva Lukácsi väära teadvuse kontsept on Heideggeri Gerede paralleel märkimaks asjastatud teadvuse iseloomu. Inimest autentsuse nimel konventsionaalse ühisteadvuse ahelaist vabastada püüdvad mõtlejad, kelles filosoofi ja poliitiku hoiakute suhe teatavasti erineb, pole mitte kõiges antipoodid. 

Niisiis, fetišeerimine on Marxi poliitökonoomia termineid kirjelduskeelena kasutavale Lukácsile olemasolu primaarsete vormide, eksistentsi tingimuste, inimeste reaalsete suhete alahindamine intelligentsi maailmavaates. Marxi kriitika potentsiaal avaldub Lukácsil teisiti, nihutatuna majanduselt kultuurile. „Intelligentsist, kuna ta omaenda sotsiaalse eksistentsi objektiivseid aluseid läbi ei näe, saab kasvaval määral ühiskondlike probleemide fetišeerimise ohver, ning, selle fetišeerimisega vahendatult, mis tahes sotsiaalse demagoogia abitu ohver.” Tegemist on intellektuaalse ohuga, mis Lukácsi  toodud näidetes hõlmab (1) demokraatia, (2) rahvaste rahuigatsuse, (3) rahvuse ning (4) kultuuri fetišeerimist. Kuid mis on, mida tähendab siin fetišeerimine? „See tähendab, et mingi ajalooline nähtus eraldatakse oma reaalsest ühiskondlikust ja ajaloolisest pinnasest, et selle abstraktne mõiste (enamasti vaid selle abstraktse mõiste üksikud jooned) fetišeeritakse arvatavalt iseseisvaks olemiseks, omaette entiteediks.” Fetišeerimine on seega pseudohistorismi liik, nähtus esineb otsekui ajaloolise protsessi välisena, arengust lahutatuna, mineviku ja tulevikuta. Ent kuidas selle fetišeerimise võimu tühistada?  Lukácsi arvates tuleb „konkreetselt näidata, mida mõni ajalooline nähtus arengu koguprotsessis tähendab, mis on tema minevik, mis tema tulevik”, s.t ajalugu tuleb seada kultuuri terviklikku protsessi. Tundub, et Lukácsi kriitika pole veel aktuaalsust kaotanud. Nüüd on fetišeering pseudohistorismi liigina ajalooturunduse osa, riigihuviga seotult on see lisaks poliitikarelv (nt sõjaliste kriiside instrument). Kultuuri fetišeeringu tagajärg on ka heauskne vaimustumine (rahvusliku, euroopaliku, lääneliku) „omakultuuri” loost ja muude kultuuride, nt vene kultuuri liigitamine esmamulje järgi võõraks, kuigi selle tippautorite loomingust on saanud oma kultuuri koostisosa. Selline fetišeering leiab rakenduse avalikus või varjatud minevikupoliitikas, ka nii, et toob pärandi loomuliku ümbertõlgenduse protsessile taastamatut kahju. Enamgi, reaalselt samasse kultuuriloosse kuuluvate teist algupära osiste tõrjumisega oma rahvas võidutseb (uskudes „barbaarsuse” ületamisse, „turvalisuse” saavutamisse jne). Intelligentsi ohustab siin mentaliteedi langus, tahtmatus teada rohkem, kui vajab konventsionaalne meelsus, mis annab lootusi grupivõimule, ent pärsib sotsiaalajaloolise teadvuse. Lukács nimetab seda otsesõnu „intelligentsile ebaväärikaks  seisundiks” võrdluses tavateadvusega: „Me oleme oma teadmise omandanud, oma vaimset kultuuri arendanud selleks, et mõista maailma paremini kui läbilõikeinimene, tegelikkus näitab aga vastupidist pilti”. Lukács, kes ühe esimese vasakintellektuaalina oli pisut ka meediakriitik (meedia kui teadvuse vääruse tootja kriitik), mõistis, et intelligents osaleb ideoloogilistes protsessides kas aktiivselt või retseptiivselt. Fatalismi eitaja Lukácsi intellektuaali-küsimust käsitlevas tekstis ei ole fetišeerimise probleemi analüüsi stalinliku intelligentsi näitel, seda tegi ta oma kuulsas poliitilises  traktaadis „Erakiri stalinismist” (1962). Selles tekstis ilmneb kujukalt, kui absurdseks pidas Lukács stalinismi „üksikute vigade” (väära teadvuse faktide) teooriat, stalinism oli talle üleni „väär süsteem”, praktiline antihumanism.

Dialoogi jätkamine Lukácsiga on mõttekas, ka juhul, kui empiirilistest ajaoludest, autori ajaseotusest tingitu (nt hitlerismi järel uue „maailmavaate fašiseerimise” kartusega seonduv parteilisus) korraks taandada.  Poliitilise empirismi taset sulustades jõuame aja tooruste ülese teoreetilise refleksiooni tasemele. Eelkäija, kes pole meie sotsiaalne kaasaegne, esineb siis traditsiooni protsessis oleva isikuna, tema loovus mõjub ka visandi kaudu, mingi ideealge, näpunäite, tähelepaneku vms kujul. Lukácsi puhul on see lausa seaduspärane, pikad võitlevad mõttearendused sisaldavad tal hetkelisi peatusi, kuhu jääb maha uue seose ootamatu jälg, mida keegi teine võib kasutada lähtepunktina. Jälg on detail, mis autori konkreetse teksti suunitlust ei muuda, et see juhib  aga uutele radadele, siis paneb see kogu autori tekstitervikut nägema ja hindama suuremas plaanis. Vaevalt saab olla juhus, et mõni õpilane kohaldas ka Lukácsile endale tema väidet: „Loomulikult on iga kirjanik, eriti tõeliselt suur autor, oma loomingus rikkam ja mitmekülgsem kui see kirjanduslik või sotsiaalne tendents, mida ta esindab”. Lukácsi suhted õpilastega, kelle hulgas arvati olevat ka tema reetmiseks võimelisi inimesi, olid pärimusliku ajaloo järgi üsna keerukad, aga et teda piinas monoloogiline eksistents, siis püüdis ta resignatsiooni hinnaga säilitada vähemiku raames põlvkondade dialoogi tingimusi.