Digivabariik

Laure Lucchesi: „Demokraatia huvides on ligipääs üksikasjalikule infole valitsuse kuludest, valimistulemustest, ühistransporditeenustest jms.“

ANDREI LIIMETS

Möödunud aasta märksõnadeks said Brexit, Trump ja polariseerumine. Kui lubada endale suurt lihtsustust, siis on avatud ja suletud ühiskonna toetajate vaheline finaal sel aastal Prantsusmaal, kus aprillis valitakse järgmine president. Palju kajastatud sündmuse eel külastas Eestit Prantsuse peaministri juures tegutseva avatud valitsemise edendamiseks loodud algatuse Etalab juhataja Laure Lucchesi.

Miks on avaandmed kodanikule olulised?

Laure Lucchesi: Avaandmed tähendavad ligipääsu informatsioonile, võitlust läbipaistmatuse vastu. Pean silmas kodanikele, vabaühendustele, ajakirjanikele, ettevõtjatele võimaluse andmist valitsuse kogutud info taaskasutamiseks. Mitte ainult ligipääsu infole, vaid selle töödeldaval kujul avamist, mis lubab andmeid analüüsida, nende põhjal uusi teenuseid välja töötada ja selle info najal ka hinnata, mida valitsus teeb. See on demokraatia huvides.

Arutasid Eestis kohalike aktivistidega valitsemise avatumaks muutmise võimalusi. Kas sa nõustud ühes diskussioonis kõlanud Taavi Kotka väitega, et avaandmete ümber on liiga palju haipi?

Prantsuse valitsus peab avaandmeid valitsuse moderniseerimise ja digiteerimise osaks. Sellel on kolm mõju. Esiteks läbipaistvus ja vastutusvõime – jagame infot nagu eelarvet ja valimisalast teavet, sest riik peab oma tegemistes olema läbipaistev. Teiseks ressursside tagamine ja jagamine – siit peaks sündima innovatsioon ja lisaväärtus majandusele. Ja kolmandaks efektiivsuse kasv valitsuses, et andmed liiguksid ja oleksid kättesaadavad. Loomulikult on usk, et avaandmed üksinda upitavad majandust, ülespuhutud. Viis-kuus aastat tagasi usuti, et andmete avamine annab kohe majandustulu. See oli pisut optimistlik. Küll aga muudab andmete avanemine valitsuse ja riigi tööd üldisemalt, teeb need vastuvõtlikumaks kollektiivsest teadmistepagasist pärit innovatsioonile.

Prantsusmaa võttis hiljuti ühena esimestest vastu nn digivabariigi seaduse, millekohaselt kehtib seadusandluses vaikimisi avatuse (open by default) põhimõte. See seab kohalikele omavalitsustele andmete avalikustamise kohustuse ja nii luuakse andmestike ümber uut tüüpi avalikke teenuseid. Ise nimetame seda teenuste vabariigiks.

Peamine kriteerium, mille põhjal avaandmeid hinnatakse, on ikkagi majanduslik. Oskad sa tuua mõne käegakatsutava näite, kus andmete avamine on toonud majanduslikku kasu?

Alusta sellest, et kujuta ette maailma, kus pole mingeid andmeid, statistikat, geograafilist informatsiooni, teadmisi transpordist, õnnetusjuhtumistest ja nii edasi. Puhtalt see ettekujutus peaks aitama mõista, kui otsustava tähtsusega on andmete omamine. Nende põhjal kujundatakse teenuseid ja poliitilisi otsuseid. Mõningaid finantsanalüüse on Euroopas ka tehtud ja ühe arvuna on välja pakutud, et 1,5% sisemajanduse kogutoodangust saaks kasutada mujal, kui kogu vajalik info avalikuks tehtaks. Näiteks avasime hiljuti äriregistri, kuhu jookseb kõigi ettevõtete informatsioon (asukoht, majandustulemused). Selle abil saab planeerida oma tulevasi investeeringuid: näiteks kui tahan avada restorani, saan teha kerge andmepõhise turu-uuringu selgitamaks, mitu restorani juba ees ootab ja kui suure turuga on tegemist. Teine näide on valitsuse kogutud ilmastikuandmed, mis on kasulikud põllumajanduses, turismisektoris, transpordis.

Eelmisel aastal valiti Brexit ja Trump. Sel aastal ootavad ees Prantsuse valimised ühes Rahvusrindega. Tundub, et üha enam hääletatakse suletud poliitika poolt. Kust võiksid avatud valitsemise pooldajad selles olukorras uut hoogu saada?

Me elame ajal, mil ei olda rahul paljude poliitikategemise viisidega, ning demokraatia peaprintsiibid on populismi kasvu tõttu ohus. Kuna tegemist on ühishüvega, tuleb seda kaitsta. Vanad vahendid poliitikategemiseks ja avalike teenuste korraldamiseks enam ei püsi, neid tuleb ajakohastada. Valitsused peavad kodanike ootustele paremini vastama, sest digiajastul muutuvad need tohutu kiirusega – rahvas organiseerub üha kiiremini, suudetakse rohkem vastutada, valitsusele järelevalvajaks olla.

Kas valitsused on selleks valmis? Käibel on isegi termin openwashing valitsuste kohta, kes kohandavad end parketikõlblikuks ilma midagi sisuliselt muutmata.

Valitsemiskultuur on eri tasanditel, ka väga kõrgetel juhtimistasanditel, hakanud paranema. Pariisis toimunud avatud valitsemise partnerluse (AVP – rahvusvaheline initsiatiiv, mille liikmeks on ka Eesti ja Prantsusmaa – toim) kohtumisel, kus oli kohal 15 riigipead ja valitsusjuhti, näitas, et mitu riiki on tõesti valmis neid muudatusi vedama. Poliitilise toetuse kõrval on väga oluline uuendusmeelsete mõtlejate võimestamine nii valitsuses kui ka väljaspool ja sellega AVP tegelebki. On vaja inspiratsiooni ja koostööd, riigiteenistujaid tuleb julgustada. Ja muidugi ka kodanikke, et nad tahaksid osaleda, et toimuks mõttevahetus. Oleme selleks loonud virtuaalse tööriistakasti, kus on loetletud projektid, algatused ja meetodid (vt http://ogptoolbox.org/en/). Kui mõni linn tahab näiteks kaasava eelarve koostada, võib seda portaali kasutada ja vaadata, mida Pariisis või Buenos Aireses on tehtud.

Samal ajal on suur osa inimestest avatusest pealtnäha väsinud. Ollakse justkui valmis avatust ohverdama, et tunda end turvaliselt pagulas- või mõne muu taustal lõõmava kriisi ees. Kuidas neid ühiskonnagruppe kaasata?

Avatud valitsemine, osalemine, läbipaistvus peavad olema avalikkuse huviorbiidis. Tuleb jõuda aktivistide ja spetsialistide ringist väljapoole ja sellest peab saama järgmiste aastate eesmärk – jõuda noorte, üliõpilaste ja vabaühendusteni, kes ei tegele otseselt avatud valitsemisega, kuid töötavad näiteks kliima, jätkusuuliku arengu või tervise alal. Mõni ei soovigi panustada ja see on nende valik. Tuleb aga tagada, et kõik, kes tahavad panustada, saaksid oma hääle kuuldavaks teha, et neile antaks avalikus sfääris ja otsustusprotsessides osalemisruumi.