Ebavõrdse kohtlemise eeskiri

Kaarel Tarand

MTV teleauhinna pälvinud Pärnu poiste kangelastegu ei seisne niivõrd muusikalises saavutuses, vaid hoopis tõekuulutuses, et kuningas on alasti. Avalik arutelu, kas valitsus peaks poisse ka rahaga premeerima, sundis kultuuriministrit ilmutama õigust loovat initsiatiivi. Tore, kui vaid ministri arusaam asjast nii jalustrabav poleks. Nimelt kavatseb ta koostada õigusakti, mille alusel riigivõim võrdsustab kogu kõrgkultuuri tippspordiga. Iga võrdsustamine tähendab ebaõiglust kõigi võrdsustatavate suhtes. Seega, kannatada saaksid selles õigusaktis nii sportlased kui ka loojad. Teiste sõnadega kavatseb kultuuriminister luua maailmakultuuri tähtsamate sündmuste täieliku edetabeli, mahuka preiskurandi, kus igal tegevusel kenasti hinnalipik küljes. Minister niisiis saab asjast aru nii, et kogu kõrgkultuur ongi meelelahutus, mille eesmärgiks on rahvakehas positiivseid emotsioone, mõnutunnet tekitada. Ja mõnutunde suurus on rahas mõõdetav. Näiteks Raul Meele autorinäitus Guggenheimis annab vaid 0,1% üldrahvalikku mõnutunnet võrreldes eestlase olümpiavõiduga sumos, järelikult maksab valitsus selle eest ka 1000 korda väiksemat preemiat. See on Euroopa kultuuriloos ilmselt läbimurdeline avastus, mida saab tulevikus hakata ka partnerriikidesse eksportima. Tõukejõuks võis olla õilis motiiv kahandada loomeinimeste aastaid väldanud häiritust valitsuse mõõdutundetust rahapildumisest sportlastele (selle kohta vt ka lk 18). Kuid viisiks, kuidas seda teha, on valitud halvim võimalikest variantidest. Minister, tema nõunikud ja tasuta tööle kaasatud eksperdid saavad küll ilmselt aastaid täieliku edetabeli koostamise kallal pusida, aga oma eesmärki ei täida see sendi eestki. Kui sellist edetabelit üldse oleks võimalik koostada, siis oleks seda juba ammu kuskil maailmanurgas tehtud. Aga ei ole.

Paar näidet probleemide kohta, mis pingerea koostamisel kohe ette tulevad. Oletagem, et rikka New Yorgi linnapeale kargab pähe põlistada end ajalukku ning linna maailmakaardile Brooklyni silla kõrvale sama vägeva maastikumärgi rajamisega. Ta kuulutab välja rahvusvahelise (loomulikult suunatud pakkumisega) arhitektuurivõistluse, millele saab kutse ka mõni eesti arhitekt, kes lõpptulemusena jätab selja taha kuulsa Santiago Calatrava enda. Pole tähtis, kas arhitektiga lepinguni jõutakse, kas sild ehitatakse või mitte. Probleem on selles, et kuna Eesti valitsus oma õigusaktis ei ole saanud sellise võistluse korraldamist ette näha, siis arhitekti suursaavutust valitsus ka rahaga hinnata ei saa. Pole juriidilist alust! Selle ebatõenäolise juhtumi kõrvale võiks lisada tuhandeid tõenäolisemaid, mis kokku loovad olukorra, kus vähemasti korra kuus peab valitsus oma kehtivat akti muutma hakkama ja avalik võim kulutaks asjale tundide kaupa defitsiitset tööaega, mida võiks kasutada millekski olulisemaks, kultuuri vallas näiteks kas või Estonia ooperikoori lauljate palgaprobleemi lahendamiseks.

Nobeli kirjandusauhinda antakse välja sajandi jooksul 100 korda. Olümpiamängude kuldmedaleid aga sama aja jooksul kokku kümneid tuhandeid. Kas sellest tuleks järeldada, et Nobeli kirjandusauhinna pälvinud eesti kirjanikule makstav valitsuse preemia peaks olema samuti sadu kordi suurem? Kui palju täpselt (OMil ju kogu aeg lisatakse alasid ning teisest otsast jälle kaotatakse ning medalikomplektide lõplik arv sajandi jooksul pole ette teada)? Ja millise koefitsiendiga suhtub Nobeli auhind Bookeri või Pulitzeri auhinda?

Neist näidetest peaks piisama, et mõista püstitatud ülesande lahendamise võimatust. Miks siis üldse selline asi on ette võetud? Lihtne seletus oleks see, et oma otsuste ebakompetentsuse varjamiseks. Kui enam ei peaks valitsuse rahaeraldust põhjendama sündmuse või saavutuse enda tähtsuse ja erakorralisusega, vaid saaks viidata sellele, et õigusakt näeb nii ette, oleks ministri elu hoopis lihtsam. Ei tuleks neid „kadedate ja ilmajäänute” lakkamatuid süüdistusi.

Kuid see ei ole vastus küsimusele, miks liberaalide erakond läheb vastuollu oma ideoloogilise selgrooga ja tahab riigivõimule järjekordse tüki otsustusõigust haarata, selle asemel et delegeerida otsustamine pädevale madalamale tasandile. Kultuurkapitali sihtkapitalide nõukogude näol on pädevad otsustusvõimelised kogud olemas. Kui valitsusel on raha kunstimeistrite praegusest ulatuslikumaks premeerimiseks, on lihtne suunata kulkasse selleks sihtotstarbelist raha. Tõsi, siis jääb saamata omakasu, võimalus koos premeerituga kaamerate ees edvistada.

Ja veel üks asi. Valitsuse reservfond, millest tänaseni saavutustasusid välja makstakse, on seaduse järgi ette nähtud kasutamiseks ettenägematute kulude katteks, mitte piduseks laialipildumiseks esimese emotsiooni ajel. Premeerimine on ette nähtav kulu (üldsummas) – ja kui pole kedagi premeerida, kannab summa lihtsalt Kultuurkapitali deposiidina aastakese intresse.