Edukas riigijuhtimine ilma tagasisideta pole võimalik

Heido Vitsur

Laias laastus kinnitas uuring üksnes seda, mida niigi oli aimatud, ja et see ei valgustanud ega saanudki valgustada meie ettevõtjate tegevuse varjatud külgi.          Alates sellest ajast, millal Eestis otseinvesteeringute mahu suurendamiseks maailmas ainulaadne ettevõtete kasumi maksustamise kord kasutusele võeti, oli meile pidevalt kinnitatud, et tegemist on hea ja püstitatud eesmärke täitva ettevõtmisega, muudatusega, mis tõi endaga kaasa senisest enam investeeringuid ja suurema majanduskasvu ega riivanud riigieelarve tulusid. Loomulikult oli ka selle korra kritiseerijaid  ja selles kahtlejaid, kuid nii tunnustavad kui ka arvustavad arvamused polnud selle ajani, kuni rahandusministeerium polnud Tartu ülikoolilt ja Praxiselt tellinud uuringut ettevõtete jaotamata kasumi maksustamata jätmise mõju kohta, piisava korrektsusega põhjendatud.       

Selliseid uuringuid on vaja,  sest kuivõrd senine tunnustus ja ka kriitika toetusid suuremalt jaolt emotsionaalsele argumentatsioonile või paremal juhul ka suhteliselt lihtsale analüüsile, oli reaalne oht, et näilisus ja tegelikkus võivad ka selles küsimuses oma kohad ära vahetanud olla. Meil aga seisavad majanduses ees keerulised ajad ja võib-olla ka vajadus muudatusteks ning üksnes tervele mõistusele lootmine poleks siin kõige õigem.     

Ühelt poolt on kahju, et see põhjalik ja meie majanduspraktikas nii harva ette tulev uuring üsna vähest tähelepanu pälvis. Teisest küljest  on see vähene tähelepanu omamoodi täiendavaks kinnituseks sellele, et Eestis tegutsevad ettevõtjad on meie maksusüsteemiga vägagi rahul ja selle üle arutlemist vajalikuks ei pea. Kuid kõige olulisemaks põhjuseks, miks avalikkuse huvi jäi uuringu vastu leigeks, oli ilmselt ikkagi see, et uuring kinnitas laias laastus üksnes seda, mida niigi oli aimatud, ja et see ei valgustanud ega saanudki valgustada meie ettevõtjate tegevuse varjatud külgi.  Kuid ega meil seda uuringut avalikkusele vaja olnudki. Sellised uuringud on vajalikud valitsusele, eeskätt rahandusministeeriumile, rahvusvahelistele finantsorganisatsioonidele ning majandusteadlastele. Seda nii Eestis, kuid veel enam väljaspool Eestit. Sissetallatud rajalt maailmas ju kuigi sageli kõrvale ei astuta ning terveid riike puudutavaid pöördelisi ja huvitavaid uuendusi võetakse maailmamajanduses ette väga harva.         

See uuring oli meile vajalik seepärast, et edukas riigijuhtimine ilma korraliku tagasisideta pole võimalik ning arvamine maksureformi edukusest tuli asendada teadmisega selle  tulemuste kohta. Aasta jooksul tehti ära suur töö: küsitleti ettevõtjaid ja eksperte, viidi läbi teoreetiline simulatsioon, analüüsiti reformi tulemusi äriregistri andmetele ning maksutulude laekumisele tuginedes. Võimalikust jäi tegemata üksnes see osa analüüsist, mida saavad teha uurijad. Kahjuks ei olnud sellise teabe puudumine ainuke faktor, mis analüüsi usaldusväärsusele negatiivselt mõjus.       

Üheks ja vahest kõige suuremaks tegelikkuse  grimassiks, millega TÜ ja Praxise rahval kokku puutuda tuli, oli tõsiasi, et meie stabiilne maksusüsteem ei ole olnud üldsegi stabiilne, mistõttu ettevõtete kohta käivatel andmetel oli igal aastal mõnevõrra isesugune tähendus. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et ei Eestis ega ka võrdlusbaasina naabermaadel, Lätis ja Leedus pole laitmatu matemaatilise analüüsi läbiviimiseks kuigi kerge piisava suurusega võrreldavaid ettevõtete rühmi leida. Siin ei  seisne raskus mitte niivõrd ettevõtete vähesuses, kuivõrd nende lühikeses keskmises elueas ja sagedases ümberkujundamises.   

Seda enam tuleb aga tunnustada TÜ ja Praxise tiimi, kes raskuste ees taganema ei löönud ja selle suure töö siiski ära tegid. Analüüsi suhteliselt lihtsaimaks osaks olid kahtlemata intervjuud nii avaliku sektori esindajate kui ettevõtjatega. Nii esimesed kui ka teised olid arvamusel, et reform õnnestus ning et selle käigus ootamatuid tagasilööke ette ei tulnud. Samas oli nii ühtedele kui ka teistele selge ka  see, et erilist investeeringute tulva reform endaga kaasa ei toonud ning ka vana süsteemi puhul oleks Euroopa Liiduga ühinemisele ning odava krediidi sissevoolule järgnenud kiire majanduskasv. Selgus, et ettevõtjad ei suhtu meie maksusüsteemi sugugi ühemõtteliselt: neile, kes siin tegutsevad, meie maksukorraldus meeldib, aga neile, kes seda kaugemalt näevad, tundub meie maksukorraldus tihti ka harjumatu ja kahtlane ning selle jätkusuutlikkus küsitav.       

Lahtisi otsi jäi teisteski küsimustes. Esiteks mõjutas jaotamata kasumi maksustamata jätmine loodetust vähem ettevõtjate otsust kasum reinvesteerida. Ilmselt oligi tegemist soovunelmaga. Oli ju selles küsimuses maailmas läbi viidud mitmeid uuringuid ja kõik need väitsid üsna üheselt, et kasumi maksustamise kord pole investeerimise otsuse tegemisel üldse primaarse tähtsusega. Samuti ei andnud uuring isegi mitte indikatiivset vastust küsimusele, kuidas meie maksustamise korda maksude optimeerimisel ära kasutatakse. Intervjueeritavad sellist võimalust põhimõtteliselt ei eitanud, kuid asjast lähemalt rääkida kas ei osanud või ei soovinud.         

Kuid igal juhul on toetus praegusele tulumaksu  korraldusele ettevõtjate seas tugev ja selle muutmine ilma mõjuva põhjuseta oleks sellise muudatuse algatajale ääretult riskantne ettevõtmine. Samas aga ei ole üldsegi välistatud ka selline areng, mille puhul peame iga täiendava praeguse süsteemi juures püsitud lisa-aasta eest tulevikus peale maksma. Me ju ei tea, kui kaugele võib minna majanduspoliitika harmoneerimine eurotsoonis järgmiste aastate jooksul. Seepärast ei ole vaja imestada  ka selle üle, et ettevõtjate hulka on tekkinud rühm, kes eelistab tagasiminekut traditsioonilisele kasumi maksustamise skeemile senisest madalama maksumäära juures.     

Uuringu käigus läbi viidud teoreetiline simulatsioon ja äriregistri andmete analüüs kinnitasid üldjoontes sedasama, mida tajusid nii avaliku sektori töötajad kui ka äriringkondade esindajad: maksureformil oli positiivne  mõju nii investeeringutele kui ka majanduskasvule ning õige vähe ka tarbimisele. Seda ainult selle vahega, et sellised tulemused saadi andmeid ja mudeleid kasutades ja tulemusi väljendati arvude keeles. Kuid nagu ikka, on igal reformil eesmärgiks seatud mõjude kõrval ka teisi. Nii ka seekord. Maksureformi suurimaks, võib öelda isegi fundamentaalseks mõjuks sai tema mõju ettevõtete bilansile ja ettevõtete raamatupidamise korrastumisele. Vähe tähtis  ei ole ka see, et reformi mõjul muutus Eesti ettevõtete varade struktuur ja meie ettevõtetel oli bilansis likviidseid varasid rohkem kui Läti või Leedu omadel, seda eriti väikeettevõtete puhul. Finantskriisis tuli see asjaolu aga nii mõnelegi ärile kasuks. 

Meie areng on viimasel kümnendil olnud tugevam kui naabritel ja analüüs näitab, et üheks teguriks, mis sellele kaasa aitas, võis olla ka meie ettevõtete maksustamise kord. Ka ettevõtte tulumaksu laekumisega läks enamvähem nii, nagu algul oli eeldatud. Reformijärgselt laekumised vähenesid märgatavalt, kuid hakkasid siis taastuma ja saavutasid mõne aja pärast isegi kõrgema taseme kui eeldatud oli. Miks, sellele me uuringust ammendavat vastust ei saa, sest sellist ülesannet uurimisrühmal polnud. Samas on aga meie ajakirjanduses küllalt tihti juhitud tähelepanu sellele, et üks osa ettevõtete omanikest on juba mõni aeg  tagasi hakanud oma firmas oma töötasu dividendidega asendama. Kuid see fenomen pole niivõrd seotud sellega, millal kasumit maksustatakse, vaid sellega, kuidas seda arvutatakse ja maksustatakse.       

Kokkuvõttes võib öelda, et uuring andis  hetkel võimalikest parima vastuse mitmetele meid huvitanud küsimustele. Mis veel tähtsam: see asendas nn kõhutunde palju kvaliteetsema ja täpsema teadmisega. Lisaks sellele, nagu iga korralik uuring tegema peabki, tõsteti esile mitmeid küsimusi, millele me edaspidi vastuse leidma peame. Üks nendest võiks olla ka selline: kuidas tuleks ettevõtete maksustamisel tasakaalustada ettevõtjate era- ja ühiskonna kui terviku huvisid? Kuid enne sellise küsimuse  lahendamise juurde asumist tuleks meil ettevõtete kasumi maksustamisel hästi tajuda oma mänguruumi.