Eesti haldusjaotusest statistiku pilgu läbi

Ene-Margit Tiit

Eesti rahva püsimajäämise võtmeid on regionaalpoliitika. Eesti praeguse haldusjaotuse probleeme on käsitletud mitme nurga alt. Statistikuna, kes pealegi on värskelt tegelenud äsjase rahvaloendusega, tahaksin tähelepanu pöörata sellele, kas ja kuivõrd on praegu Eestis kehtiv haldusjaotus otstarbekas ja loogiline. Just rahvaloendustega seoses tulevad ilmsiks mõnedki haldussüsteemi probleemid. Praegu kehtivas haldusjaotuses on palju positiivset ja ajakohast: maakondade, valdade ja asulate piirid on omavahel kooskõlas, iga punkti kohta on teada, missuguses maakonnas, vallas ja asulas see paikneb, täpsetel kaartidel on märgitud iga hoone ja rajatis, kõigil eluhoonetel (ja ka muudel hoonetel) on standardile vastav aadress ja hoone ID. Sellest hoolimata tekib mulje, et nii ebaotstarbekas, süsteemitu ja vähe tasakaalus pole Eesti haldusjaotus vist kogu oma ajaloo vältel olnud. Mitmetasemelise haldusjaotuse puhul on loomulik eeldada, et sama taseme üksused on võrreldava suurusega, eri taseme üksused aga erinevad üksteisest märgatavalt. On ju haldusfunktsioonid seotud tasemetega ja igati loomulik on see, et sama taseme haldusüksused peaksid täitma samu funktsioone, mis aga kindlasti väga suurte erisuste korral ei ole teostatav. Ilmselt on see praegu oluliseks takistuseks haridussüsteemi reformimisele, nähtavasti sellepärast määrab iga ametkond, nt politsei, päästeteenistus, meditsiin jne, kõrgemad haldusjaotuse tasemed erinevalt. Haldusjaotust on Eestis väga palju muudetud ja see muutub praegugi. Kuid üksikud muudatused ei vii süsteemi suurema korrastatuseni, pigem vastupidi. Näiteks hoolimata sellest, et riik soodustab valdade ühinemist, ei ole väikevallad ühinenud, pigem on linnade ja neid ümbritsevate valdade ühinemiste tulemusena tekkinud kummaline olukord, et vallad on linnad „ära söönud”, s.t et vallaga ühinenud linn ei ole enam iseseisev linn, vaid omapärane moodustis – vallasisene linn, mis haldussüsteemi hierarhias asub samal tasemel külaga. Nii on Eesti linnade loetelust kadunud maakonnakeskused Jõhvi ja Rapla, vana raudteelinn Tapa, linnad pole enam ka talvepealinn Otepää ega kevadpealinn Türi.

Sageli aitab olukorda selgitada pilk minevikku. Eestimaa asustussüsteem on väga iidne, kuid see on aegade jooksul palju muutunud mitte üksnes areneva majanduse, vaid ka poliitiliste tõmbetuulte ajendil. Meenutagem lühidalt meie asustuse ajalugu.

sirp45_tabel

Joonis. Eri tüüpi asustusüksuste rahvaarvude variatsiooniulatused miinimumist maksimumini (logaritmilisel skaalal). Jooniselt on näha, et näiteks 1000–3000 elanikuga asula võib olla niihästi küla, alevik, alev, vallasisene linn kui ka linn, ja suuremad vallad ületavad rahvaarvult väikseimat maakonda.

Haldusjaotuse areng läbi ajaloo

Muinasaeg
Muinasajal olid Eestis suurimaks haldusüksuseks maakonnad (osa neist isegi ligikaudu samas kohas ja tõenäoliselt sama nimega, mis tänapäevalgi ja nende alajaotused – kihelkonnad. Kihelkondade arv oli poolesaja ligi ja oletatavasti olid nende piirid looduslikud. Külad, mis koosnesid lähestikku paiknevatest taludest, on osalt praeguseni säilinud.

Vallutatud Eesti (XIII–XIX sajand)
Pärast Eesti vallutamist XIII sajandil toimusid aja jooksul järgmised muudatused: kõige kõrgema haldustaseme määras poliitiline võim ja kuna enamasti oli Eestis mitu valitsejat, oli ka maa nende vahel jaotatud. Väiksemad muinasmaakonnad vajusid unustuse hõlma, kuid aja jooksul kujunes üheksa maakonda, mis omakorda jagunesid kaheks kubermanguks – Eestimaaks (Harjumaa, Virumaa, Läänemaa ja Järvamaa) ja Põhja-Liivimaaks (Saaremaa, Tartumaa, Pärnumaa, Viljandimaa ja Võrumaa; lõunapoolse osa Liivimaast moodustasid alad, mis praegu kuuluvad Läti Vabariigile). Maakondade keskuslinnad said enamasti juba XIII sajandil linnaõigused. Muinas­kihelkondade asemele tekkisid kirikukihelkonnad, nende arv oli umbes kolm korda muinas­kihelkondadest suurem. Kihelkond määras ka inimeste suhtlusringkonna – kihelkonniti kujunesid tavad, keelepruuk, rahvarõivadki. Koos mõisatega kujunesid ka vallad – valla moodustasid üldjuhul ühe mõisa maadel elavad inimesed. Vallad olid kihelkondadest märksa väiksemad ja sageli kuulus vald mitmesse kihelkonda. Kuid valdadest said haldusüksused, nende staatus sätestati seadustega juba tsaariajal.

Eesti Vabariik (1918–1940)
Eesti Vabariik säilitas enamiku maakondadest endistes piirides, kuid lisas poliitilistel põhjustel kaks maakonda – Petserimaa, mille moodustasid Tartu rahu alusel Eestiga liidetud Setumaa vallad ja Valgamaa, mille keskuseks sai Läti Valkast eraldatud Valga linn ja mille maad moodustati naabermaakondadest. Eesti Vabariigis reformiti valdu (nende arvu vähendati radikaal­selt, hoolimata sellest, et mõneski kohas kohalikud elanikud muudatusi kartsid) ja moodustati vastavalt arenguvajadustele juurde aleveid (esimesed neist olid Eestis olemas juba XVI sajandil). 1938. aastal said linnaõigused alevid, kus elanike arv ületas 2000, nii tekkisid Jõgeva, Jõhvi jt linnad. Peale selle tekkis kohalikesse keskustesse alevikke, mis olid linnadest väiksemad, kuid siiski tiheasustusega, üldiselt vähemalt 300 elanikuga. Kokkuvõttes võib öelda, et tollane halduskorraldus vastas ajastule ja iseseisva väikeriigi vajadustele. Eriti tähelepanuväärne oli tollal raudtee mõju – tänu raudteele tekkis suur hulk väikelinnu, nt Jõgeva, Türi jt. Mere äärde tekkis lisaks kaluriasulatele ka puhkepiirkondi, neist tuntuim oli juba tsaariajal Peterburi supelsakstele rajatud Narva-Jõesuu, mis säilitas oma staatuse ka kodumaise puhkekohana. Sisemaiseks suvituslinnaks sai Elva. Tallinna lähedale kujunes omaette keskklassi kodanike linnake Nõmme, mis oli sel perioodil kiireima kasvuga linn Eestis. Selles võib näha massilise valglinnastumise esimesi märke.

Okupeeritud Eesti (1940–1991)
Okupatsioonide käigus muutus Eesti haldus­struktuur põhjalikult. Saksa okupatsioon jättis küll madalama taseme struktuuri muutmata, kuid jagas maa maakondade kaupa seitsmeks ringkonnaks (Gebiets). Nõukogude võim seadis eesmärgiks luua kõigis liiduvabariikides ühesugune haldusjaotus, mille tasemeteks olid oblastid, rajoonid ja külanõukogud. Linnade seas olid eriolukorras vabariikliku alluvusega linnad, mis tegelikult kujunesid linnastuteks, kus peale keskuse oli veel satelliitlinnu ja lähivaldu. Nii kasvas Tallinna linnastu elanikkond, mille hulka oli arvatud ka nt Maardu linnarahvas ning lähikonna külaelanikud, Nõukogude aja lõpuks enam kui poole miljonini.

Ka Eestis loodi kolm oblastit, kuid nende iga oli lühike (1952–1953). Rajoone oli esialgu ligi 40, kusjuures need olid taotluslikult võrdlemisi võrdse rahvaarvuga. Külanõukogud ühendasid mitu varasemat väikeküla. Aja jooksul seda haldusstruktuuri reformiti, rajoonide ühendamise tulemusena saadi 15 rajooni, mis osaliselt kattusid varasemate maakondadega, kuid enamasti muudetud nimedega. Vene Föderatsiooniga oli liidetud suurem osa Petserimaast. Juurde oli moodustatud Jõgeva, Põlva ja Rapla rajoon, Läänemaast oli eraldunud iseseisvaks rajooniks Hiiumaa ja Virumaa oli jaotatud kaheks rajooniks.

Haldusjaotuse madalamatel tasanditel toimunud muudatused olid suuresti tingitud majanduse arengust. Väga oluliselt kasvas linnade elanikkond. Sellel oli mitu põhjust – sundkollektiviseerimise tõttu lahkusid paljud maainimesed linnadesse, tööstuse ja kaevanduste arengu tulemusel tekkis eriti Kirde-Eestisse juurde uusi linnu. Massiivse immigratsiooni tagajärjel oli nende linnade elanikkond valdavalt võõrkeelne.

Muutus ka maa-asustus. Likvideeriti talud kui majandusüksused, neid asendasid suurmajandid, kusjuures majandikeskused hoonestati linna tüüpi korrusmajadega. Majandikeskustest eemal paiknevad talud tühjenesid ja kadusid. Jõukamate kolhooside keskused pakkusid oma töötajatele mitmesuguseid teenuseid – sööklaid, lasteaedu jne, sellega tekkis kohati kohalikku omavalitsust dubleeriv struktuur.

Teatav madalama taseme haldussüsteemi korrastamine toimus statistikabüroo eestvõttel rahvaloenduste eel – seda on kirjeldanud statistikabüroo toonane asejuhataja Jaan Tepp, kes oli mitme nõukogudeaegse rahvaloenduse peakorraldaja: „Kustutasime külade nimekirjast need külad, kus ei olnud ühtegi elanikku, kontrollisime, et ühes rajoonis ei oleks samanimelisi külasid jne.”

Taasiseseisvunud Eesti Vabariik (1991–)
Senised rajoonid nimetati ümber maakondadeks ja külanõukogud valdadeks, suur osa seniseid aleveid sai linnaõigused. Kuna nii tekkinud haldusüksuste arv oli ebamõistlikult suur, soovitati valdade vabatahtlikku liitumist, mida seni on siiski üsna mõõdukalt toimunud. Majanduslikult on ilmselt kõige mõttekamad olnud linnade ühinemised ümbritseva nn rõngasvallaga, millest on aga tingitud täiendav segadus haldussüsteemis.

Praegune haldussüsteem
Praeguses Eesti haldussüsteemis on kolm taset*. Esimene tase on maakond. Maakondade suurus muutub Harjumaast (552 643) kuni Hiiumaani (8470). Erinevus on 65kordne.

Teise taseme moodustavad vallad ja linnad (mis ei ole vallasisesed). Valdu on ligi 200, linnu 33. Linnade suurus muutub Tallinnast (392 331) kuni Mõisaküla (983) ja Kallasteni (1096). Erinevus on 400kordne. Valdade suurus muutub Tallinna-lähedastest enam kui 10 000 elanikuga valdadest kuni napilt 300 elanikuga Alajõeni, veelgi väiksemad on saartel paiknevad Vormsi, Ruhnu ja Piirisaare vald, viimastes elanikke koguni alla 100. Mandrivaldade puhul on erinevus rohkem kui 35kordne.

Kolmanda taseme moodustavad vallasisesed linnad, alevid, alevikud ja külad, mõnel linnal (Tallinn ja Kohtla-Järve) ka linnaosad. Kohtla-Järve eripäraks on see, et linnaosad paiknevad üksteisest kilomeetrite kaugusel. Vallasiseste linnade (neid on 14) suurus muutub enam kui 10 000 elanikuga Jõhvist kuni napilt üle 1200 elanikuga Suure-Jaanini. Erisus on ligemale kümnekordne. Alevite (neid on kokku 11) hulgast suurimate (Kohila) suurus on üle 3000, väikseim, Lavassaare on 500 elanikuga. Osa alevitest (nt Aegviidu) moodustab iseseisva valla, osa puhul on vallas peale alevi ka teisi asustusüksusi. Vändra-nimelisi valdu on kaks – neist üks sisaldab ainult Vändra alevit, teine aga ümbruskonna külasid. Alevitest veelgi väiksemad tiheasustusega asulad on alevikud, neid on üle 170. Neist väikseimas on 150, suurimas 4500 elanikku. Erisus on kolmekümnekordne. Külad on traditsiooniliselt olnud hajaasustusega asulad, mis koosnesid (nimedega identifitseeritud) taludest. Traditsioonilised Eesti külad olid elanike arvult alevikest väiksemad. Praegu elab Harjumaa suurimates külades mitu tuhat elanikku, Lõuna-Eestis on aga külasid, kus on elanikke 2–5, kuid on ka selliseid külasid, kus elab üksainus inimene.

Esimesest tasandist veelgi kõrgem jaotus on rahvusvaheline statistiliste territoriaaljaotuste nomenklatuur (nomenclature of territorial units for statistics), millest Eestis on kasutatav teine tase NUTS2. See jaotab Eesti viieks piirkonnaks, mis omakorda koosnevad maakondadest. Need on:
Põhja-Eesti (Harjumaa),
Kirde-Eesti (Ida-Virumaa),
Lääne-Eesti (Pärnumaa, Saaremaa, Hiiumaa, Läänemaa),
Lõuna-Eesti (Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa, Võrumaa, Põlvamaa, Jõgevamaa,
Kesk-Eesti (Järvamaa, Raplamaa, Lääne-Virumaa).

Õnnetuseks on neid piirkondi seni kasutanud peamiselt statistikas (mitte üksnes rahvusvaheliselt, vaid valikuliselt ka Eesti-siseselt andmete edastamiseks, vt SA veebilehte). Eri ametkonnad (politsei, päästeamet, meditsiin jne) on loonud enda tarbeks ülaltoodutest erinevad piirkonnad, mis ei kattu ka omavahel.

On selge, et segase või ebaloogilise haldussüsteemi korral pole võimalik edukalt regionaalpoliitikat teostada. Et süsteemi korrastada, tuleb otsustada, mis võtta aluseks. Eesti haldusjaotus ei ole harmooniliselt arenenud, vaid seda süsteemi on vägivaldselt lammutatud ja ümber korraldatud, kuid sageli mitte mõistlikult ja ratsionaalselt. Kuid ka isevoolu teed minek pole lahenduseks – selle tagajärjel kasvavad suuremad haldusüksused veel suuremaks, väiksemad seevastu kahanevad, seega erisused võimenduvad.

Kuidas tuleks haldussüsteemi korrastada?

Küsimus on: millele tuleks haldussüsteemi korrastamisel tugineda? Kui suurel määral arvestada traditsioonilist haldusjaotust (kui, siis millist?), kui palju tegelikkust ja kui suurel määral tuleks ette näha tulevikusuundumusi.

Traditsioonidel on suur mõju elanikkonna kohalikule identiteedile, mida küll Nõukogude võim kohati lausa jõuga püüdis hävitada (eestlaste elamiskeeld Narva linnas, noorte põllumajandus­spetsialistide suunamine kodukohast kaugele). Kuid traditsioonide austamise kõrval tuleb küsida: mille mõjul need on tekkinud, kas need põhinevad väärtustel, mis toimivad tänapäevani?

On räägitud kihelkondade taastamisest. Tõsi, kihelkonnad on suuresti määranud kohalikku identiteeti, kuid kihelkondliku jaotuse aluseks oli kirikute võrk ja võimalus hobusega või jala kirikusse jõuda. Tänapäeval ei ole see kindlasti oluline tegur. Valdade suurus oli algselt määratud mõisatele kuuluvate maadega. Ka see pole asjaolu, mida praegusel ajal tuleks tingimata arvestada. Nõukogudeaegsed majandikeskused on enamasti oma rolli kaotanud ja on säilinud alevikutaoliste asulatena, mis liiatigi kipuvad tühjenema ja lagunema. Samal ajal näitab tegelikkus meil ja mujal, et asustussüsteemi ei saa hakata reformima valgelt lehelt, eirates olemasolevat. Inimeste harjumused on selle kinnistanud, isegi siis, kui see pole kõige otstarbekam.

Kindlasti on asustuse arengus väga oluline roll olnud täita transporditeedel. Muinasaegne asustus kujunes välja vastavalt kaubateedele (jõgedele) ja sadamatele. Üle-eelmise ja eelmise sajandi asustust mõjutas oluliselt raudteevõrgu areng. Tänapäeval on raudteede osatähtsus asustuse arengus vähenenud, hoopiski suurem tähtsus on maanteedel, kuid nendegi mõju on varasemast erinev – ühelt poolt on kvaliteetne, aasta ringi toimiv transpordivõrk asustuse seisukohast märksa vajalikum, kui see oli naturaalmajanduse tingimustes. Teiselt poolt ei rajata enam asulaid suurte magistraalteede vahetusse lähedusse, nagu seda tehti aastakümnete eest. Asulad paiknevad eelistatavalt teedest mõnevõrra eemal, kusjuures loomulikult on vajalik korralik ühendus magistraalidega.

Majandusgeograafid räägivad asustussüsteemi kujunemisel tõmbekeskustest. Selles on kahtlemata tõde – inimesed kogunevad sinna, kus on neil tööd ja kus on võimalik ka oma vajadusi rahuldada. Selle mõtte lihtsustatud jälgimine viikski mõtteni, et Eesti ainus ja peamine tõmbekeskus on Tallinn ning igale poole mujale taristu rajamine on kallis ja mõttetu. Kui areng kulgeks isevoolu teed, siis nähtavasti selles suunas me liiguksimegi, seda näitavad ka viimase rahvaloenduse andmed.
 
Kas selline areng on negatiivne? Karta on, et edaspidi tuleb selle eest kallist lõivu maksta. Ühelt poolt tähendab see, et meie inimestel jääks kasutamata väga väärtuslik ressurss – võimalus elada erinevates looduslikes tingimustes, kasutada ja avastada maksimaalselt Eesti looduskeskkonna võimalusi. Teiselt poolt on selge ka see, et kui me jätame osa oma kodumaast tühjaks, asustavad selle varem või hiljem mujalt saabunud. Elu kvaliteeti ei määra üksnes majanduslik tõhusus, vaid suur hulk teisi väärtusi, sealhulgas ka iseolemise võimalus.

Kui vaadata maakondade elanikkonna muutumist kahe rahvaloenduse vahelisel ajal, siis näib, et peale transpordivõrgu ja tõmbekeskuste on seda mõjutanud veel mingi x-faktor, mida võiks seostada kohaliku identiteedi ja ühistegevusega. Nimelt selle x-faktoriga võib seletada tõsiasja, et kõige rohkem ei ole rahvaarv vähenenud mitte ääremaadel (Eesti kagunurgas), vaid pigem Kesk-Eestis. Ja ilmselt on ka Hiiumaal seda x-faktorit vähem, kui näiteks Saaremaal või isegi Kihnus.

Kas e-riigis ongi korrastatud haldussüsteemi vaja?

Võib ka küsida: milleks üldse on korrastatud haldussüsteemi tarvis? Võib-olla muutub see e-riigis mõttetuks igandiks? Õnneks siiski ei taandu kogu inimestevaheline suhtlemine ka e-riigis virtuaalseks, inimestel on tarvis füüsiliselt kokku saada väga mitmetel eesmärkidel – õppimiseks, arsti juures käimiseks, mitmesuguste teenuste kasutamiseks ja meelelahutuseks, omavaheliseks suhtlemiseks. Ei asenda e-kaubandus poes käimist ega ka internet raamatukogu ja kontsertide külastamist. Kaugtöögi on võimalik vaid üksikutel erialadel. Inimestevaheline suhtlemine, vajaduste rahuldamine ja teenindus eeldab paratamatult haldusstruktuuri olemasolu.

Niipea, kui me hakkame rääkima haldussüsteemi korrastamisest, tuleb rääkida ka arvudest. Kui mitte muust, siis vähemalt miinimumarvudest. Nii nagu väikese riigi ülalpidamine on kallis, on kulukas (ja mõttetu) ka pisitillukeste linnade ja valdade ülalpidamine. Seda, et Eesti riigis linn on muudetud elanike vähesuse tõttu aleviks või alev alevikuks, on varemgi juhtunud.

Ilmselt on esimene valdkond, mis nõuab korrastatud haldussüsteemi, haridus, mis peab kättesaadav olema kõigile kooliealistele lastele ja noortele. Iidsetest aegadest on Eestis olnud mitme taseme koolid seotud eri taseme haldusüksustega. Väikeste laste jaoks oli kodu lähedal külakool, suuremad lapsed käisid hõredamalt paiknevates valla-, kihelkonna- ja linnakoolides. Kas määrab haldusüksus koolitüübi või vastupidi? Seos on ilmselt vastastikune – ühelt poolt määrab kohalik omavalitsus kooli näo, kuid kooli puudumine põhjustab asula hääbumise.

Nähtavasti ongi haridussüsteemi vajadused need, mis kõige otsesemalt osundavad haldusjaotuse miinimumarvudele. Põhikooli jaoks sobib üldjuhul valla või linna tase. Kui võtta aluseks, et põhikooli õpilaste arv peaks olema keskmiselt 180 (9 klassi, igas klassis 20 õpilast) ja arvestada, et põhikooliealisi (vanus 7–16) on kogurahvastikust 9,4%, tähendab see, et alla 2000 elanikuga vallad ei ole põhikooli mõttes kestlikud. Seega on 2000 inimest nähtavasti see alumine piir, millest väiksemad vallad ja linnad ei ole üldjuhul mõistlikud. Sama piiri peeti silmas ka sõjaeelses Eesti Vabariigis. Praegu on Eestis enam kui pooltes valdades alla 2000 elaniku. Sama vähe elanikke on ka pisilinnades.

Kui rääkida maakondlikust struktuurist, siis teiste hulgas on erandiks Hiiumaa. On küsimus, kas see erand – ikkagi „saareriik” – ennast õigustab.

Väikevaldade ja pisilinnade ühendamise või staatuse muutmise kõrval (mis kindlasti pole valutu, sest eks linnapeaamet ja vallavanema ametiraha on alati peibutanud) on veel rida küsimusi, millele haldussüsteemi korrastamise käigus tuleb mõelda.

Kas tiheasustusega asulate neljatasemeline hierarhia: linn – vallasisene linn – alev – alevik, kus tasemed väga suuresti kattuvad, on mõistlik? Võib-olla võiks seda lihtsustada, nt linn (vähemalt 2000 elanikku), alevik (vähemalt 500 elanikku)?

See tõsiasi, et ümbritseva vallaga ühinedes linn kui asustusüksus langeb hierarhias astme võrra madalamale, muutudes n-ö teise astme linnaks (vallasiseseks), on loogikavastane.

Kuidas käsitleda suurlinnade läheduses kujunenud suurkülasid, millel enamasti puudub asulakeskus, kuid mis elanike arvu poolest ületavad mitte üksnes alevikke ja aleveid, vaid ka väikelinnu?

Kogu haldussüsteemi korrastamise aluseks on see, et inimesed oma tegeliku elukoha registreerivad. Inimeste registreerima meelitamine lisahüvedega (Tallinna ja Haapsalu näide) muudab süsteemi segasemaks.

Sobiv, piisavalt paindlik lahendus tuleb leida ka inimeste teise elukoha arvestamiseks –
nt suvesaarlased kasutavad suveperioodil paljusid Saaremaa võimalusi ja ootavad teenuseid, kuid kindlasti pole neid tarvis arvestada püsisaarlastena koolivõrgu arendamisel.

Ma olen veendunud, et eesti rahva püsimajäämise üks võtmeid on regionaalpoliitika, mille eesmärk peaks olema tagada, et igas paigas on võimalik elada tänapäeva nõuetele vastavalt – nii, nagu see oli võimalik meie vaarisade ajal, kui asustatud olid niihästi metsakolkad kui väikesaared, kuigi inimesi elas siin märksa vähem kui praegu. Eestimaa on ju kogu ulatuses kvaliteetseks elamiseks sobiv – sobivam kui suur osa Maa asustatud pindalast. Kuigi kliima on karmivõitu, ei põhjusta siinne loodus inimestele mingeid ohtusid – meie maavärinad, uputused, keeris- ja muud tormid on lapsemäng muu maailma samalaadsete nähtustega võrreldes. Kindlasti pole õige mõte jätta ressursipuudusel hooletusse mingi osa maast – siinne viljakandev pinnas, puhas loodus ja võimalus elada avarates tingimustes on väärtused, mille hind tulevikus kindlasti tõuseb.

* Käesolevas arutelus on viimase rahvaloenduse andmeid kasutatud vaid maakondade puhul (need on ka statistikaameti avalikus andmebaasis avaldatud). Muud andmed pärinevad sama andmebaasi jooksvast statistikast, millest loendusandmed võrdlemisi vähe erinevad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht