Eesti keel ja kultuur vajavad paremat kaitset

Mark Soosaar

  Juba sügise hakul oli õhus tunda eelseisvate parlamendivalimiste kavalat tuult. Reformierakond meelitas rahvasaadikuid ühinema muudatusettepanekuga, mis lisab põhiseaduse preambulasse eesti kultuuri kõrvale ka keele.

Olin üks 86st, kes pärast teatud kahtlusi oma allkirja andis. Preambula on põhiseaduse pidulik sissejuhatus ning sõna “keel” lisamine tundus lahtisest uksest sissemurdmisena. On ju keel kultuuri lahutamatu osa! Aga kuidas sa keeldud, kui küsimus on emakeele kaitsest?

Kätt alla pannes lootsin, et ühe erakonna valimisratsu saab menetluse käigus rakendada veidi tõsisema vankri ette. Ehk teisisõnu – kui juba minnakse põhiseadust avama, siis ehk õnnestub lisada paar paragrahvi, mille puudumine on suisa silmatorkav.

 

 

Kultuuril pole korralikku põhiseaduslikku vundamenti

 

Eesti põhiseaduses torkab silma, et kultuuri kui rahvuse kestmise esmatunnust on nimetatud ainult üks kord ja sedagi vaid üldsõnalises preambulas. Põhiseaduse regulatiivpeatükis “Põhiõigused, vabadused ja kohustused” pole eesti keele kui kultuuriloolise mälu kaitsmist ja arendamist samuti kui rahvuskultuuri hoidmist üldse mainitud. Äkki on keel ja kultuur midagi niisugust, mis püsib ilma meie sekkumiseta? Nagu Karla katedraal, mis kerkis väljaspool rahva tahet, ning Sakala keskus, mille lammutamisel rahva arvamus põrmugi korda ei lähe?

Prantsusmaal põlenud autod hoiatavad, et kultuuri(de)st ei tohi kergekäeliselt mööda vaadata. Üha rohkem rahvast liigub riigist riiki. Tööjõu ränne pole mitte robotite, vaid kindlate kultuuritaustade, ajalooliste keelte ja uskumuste liikumine. Kuidas tagada üheaegselt nii põlis- kui külaliskultuuride endaksjäämine ja sõbralik lõimumine? On see ülepea võimalik?

Mure, kuidas mitte tasalülituda üleilmastumise voolus, valdab nii indiviide kui rahvaid. Mõistagi on selleks vaja efektiivselt kaitsta iga keele ja kultuuri õigust oma kohale Päikese all. Paljudes Euroopa riikides ongi juba teadvustatud, et põhiseadus on selleks sobiv legitiimne instrument.

 

 

Kultuur Euroopa riikide põhiseaduses

 

Kahe lugemise vahel muudatusettepanekut ette valmistades vaatasin uuesti läbi kõigi Euroopa riikide põhiseaduse. Suur osa neist on vastu võetud või muudetud 1990. aastate alguses, mõned aga on päris uued (Hispaania, Šveits). Mind huvitas, kuidas peegeldub probleem mujal. Siinkohal peotäis väljavõtteid:

Andorra. § 34 “Riik garanteerib Andorra ajaloolise, kultuurilise ja kunstilise pärandi konserveerimise, esitlemise ja levitamise.”

Tšehhi. § 35 “Igaühel on õigus õigeaegselt saada täielikku informatsiooni elukeskkonna ja loodusvarade kohta. Keegi ei tohi kahjustada elukeskkonda, loodusvarasid, loodusharuldusi, kultuurimälestisi…”

Gruusia. § 34 “Riik toetab kultuuri arengut, kodanike piiramatut osalemist kultuurielus, kultuurilise väljendusrikkuse originaalsust, rahvuslike ja üldiste kultuuriväärtuste tunnustamist, rahvusvaheliste kultuurisidemete süvendamist. Iga Gruusia kodanik on kohustatud hoolitsema, kaitsma ja säilitama kultuuripärandit. Riik kaitseb kultuuripärandit seadusega.”

Itaalia. § 9 “Vabariik edendab kultuuri ja teadust ja tehnilisi uuringuid. Ta kaitseb ka maastikku ning rahvuslikku ajaloo- ja kunstipärandit.”

Leedu. § 42. “Kultuur, teadus, uuringud ja õpetused on piiritlemata. Riik toetab kultuuri ja teadust, osaleb Leedu ajaloo, kunsti, kultuurimonumentide ja kultuurilooliste väärtuste  kaitsmisel. Seadus kaitseb autorite vaimseid ja materiaalseid õigusi töödele, mis kuuluvad teaduse, tehnilise loomingu, kultuuri ja kunsti valdkonda.”

Portugal. § 78 “Igaühel on õigus nautida kultuuri ning ise seda ka luua, igaühel on kohustus kaitsta kultuuriväärtusi.

Riigi kohustuseks on: tagada kõigi kodanike juurdepääs kultuuriväärtustele; toetada ja stimuleerida kultuurilise eneseväljenduse paljusust; suurendada lugupidamist kultuuriväärtuste suhtes, näha selles kultuurilise identiteedi hoidmise vitaalset elementi; arendada kultuurisuhteid kõigi rahvaste vahel, eriti aga portugali keelt kõnelevate inimeste vahel, samuti toetada portugali kultuuri levitamist välismaal; koordineerida kultuuripoliitikat teiste valdkondade arengukavaga.”

Hispaania. § 46 “Avalik võim garanteerib Hispaania rahva ajaloolise, kultuurilise ja kunstilise pärandi kaitse ning rikastamise, olenemata väärtuste staatusest ja omandivormist. Kultuuripärandi vastu sooritatud kuriteod on karistatavad kriminaalkorras”.

Šveits. § 78 “Looduse- ja kultuuripärandi eest vastutab kanton. Selle tagamiseks võtab konföderatsioon kasutusele piisavad meetmed. Need kaitsevad maastikku, ajaloolisi kohti, loodus- ja kultuurimälestisi, mida hoitakse puutumatuna juhul, kui seda nõuab avalik huvi. Loodus- ja kultuuripärandit võib eksproprieerida, kui sellel on rahvuslik tähendus.

 

 

Kaks uut paragrahvi meilegi!

 

Nähes, kui tõsiselt on Euroopas hakatud suhtuma keele ja kultuuri kaitsmisessse, sündis sotsiaaldemokraatide ettepanek täiendada meie põhiseadust kahe uue paragrahviga. Siin need on:

“§ 381. Riik ning omavalitsused hoolitsevad eesti keele arenemise ja rahvuskultuuri säilimise eest. Igaühel on õigus kasutada tema emakeelt või keelemurret igapäevase suhtluskeelena.”

Selgitus: Nõukogude okupatsiooni tõttu vaatab eesti keele arengus veel siiani vastu valgeid auke, mitmes eluvaldkonnas puudub emakeelne sõnavara. Väikesearvuline rahvas seisab silmitsi ka probleemiga, kuidas oma riigikeel viia moodsasse infotehnoloogilisse maailma. Seegi suur ning kulukas ettevõtmine nõuab põhiseaduslikku kokkulepet ning riigi kaalukat tuge. Emakeele väärtustamine igapäevase suhtluskeelena perekonna- või sõpruskonnasiseselt aitab ära hoida üksikisiku halvustamist ning alandamist tema keelekasutuse eripära tõttu, toetab keelelist ja kultuurilist mitmekesisust, pidurdab omapäraste keelemurrete kadumist meie kultuurimaastikust.

“§ 382. Igaüks on kohustatud hoidma ja kaitsma nii Eesti kui maailma rahvaste loodus-, ajaloo- ja kultuurimälestisi. Igaühel on õigus osa saada inimkonna kultuuripärandist. Riik ja omavalitsused toetavad kultuuriväärtuste loomist, kaitsmist, restaureerimist, levitamist.”

Selgitus: Aeg on saavutada pööre nende inimeste teadvuses, kelle omanduses või valduses on olulised kultuuriväärtused. Ja veel. Iga Eesti Vabariigi kodanik peab teadma ja tunnetama, et vastutasuks juurdepääsule maailma kultuuripärandile peab ta hoidma mitte ainult kodumaiseid mälestisi, vaid hoolima ka teiste rahvaste, kogu inimkonna kultuuripärandist.

Kuna Eestis on piisavalt mälestisi, mille säilitamine käib omanikele üle jõu, siis tuleb riigi ja omavalitsuste toetust märgataval määral suurendada. Põhiseaduse muutmine annaks selleks kaaluka aluse. Kultuuriväärtuste hoidmise põhiseaduslik kohustus annab EV valitsusele ülesande vastavate sihtotstarbeliste vahendite eraldamiseks riigieelarvesse.

EV põhiseaduse praegu kehtivas redaktsioonis on suur hulk kohustusi veeretatud üksikindiviidi õlgadele ning riigi roll jäänud suhteliselt tagasihoidlikuks. Kultuuri- ja ajalooväärtuste hoidmisel rõhutab meie muudatusettepanek vastutuse dualistlikkust: nii kodanikel kui ka riigil ja omavalitsustel lasub samaväärne kohustus hoolida loodus- ja kultuuriväärtuste säilimise eest.

 

 

Saagem ka vaimult rikkaks!

 

Vastavalt riigikogu kodukorrale määratakse pärast eelnõu esimest ja teist lugemist tähtaeg muudatusettepanekute tegemiseks. Erinevalt teistest seadustest peab põhiseaduse muutmiseks olema vähemalt 21 saadiku tahe. Sotsiaaldemokraatide muudatusega unisoonis mõtlevaid riigikogulasi aga osutus vähemaks, kui lootsime. Pole ju saladus, et kultuurirahva hääl on Eesti parlamendis nõrk.

Kas märtsis see vahekord muutub või jääb meie riigikogu endiselt erinevate majandusgruppide tööriistaks? Eks aeg annab arutust. Jääb ju valija otsustada, kas ta soovib rahalt rikast ja vaimult vaest riiki või tahab ta, et majanduslikult edukas Eesti saaks ka hingeliselt rikkamaks.