Eesti keskaegne visuaalkultuur
Eesti varasema ajaloo uurimisel on kunst olnud tänase päevani marginaalses seisundis. Ajaloolased ei ole seda aktsepteerinud ajalooallikana ning kunstiajaloolased pole oma perifeersest seisundist väljarabelemiseks midagi ette võtnud. Kummati on keskaegse kunsti roll Eesti varasema ajaloo mõistmisel palju suurem, kui seda oleme arvata julgenud või tahtnud. See puudutab eriti XIII sajandit, aega, kus peituvad meie identiteedi juured, kuid mille kohta kirjalikke allikaid napib. Eestlaste senine maailmapilt baseerub ajaloolaste uuringutel, ent võime õigusega küsida, kas see on piisavalt adekvaatne. Nii arheoloogiline kui ka kunstiajalooline materjal on selle perioodi kohta tunduvalt rikkalikum kui kirjapandu ning räägib ka mõneti teistsugust keelt.
Paganlik kultuur põhineb suulisel traditsioonil, kristlik kultuur piiblis kirjapandul. Vastristituid oli võimatu panna piiblit lugema, seetõttu tuli neile kristliku õpetuse põhitõed piltlikult ette maalida või skulptuuri raiuda. Kõige parem oli rakendada analoogia printsiipi, nt kristlikule pühakule anti paganliku jumala jooned. Siis oli kindel, et rahvas nad ära tunneb ja omaks võtab. Kuid sama hästi võis ka mõne reaalse inimese pühakuga seostada ja vastupidi. Näiteid võime leida Karja kirikust Saaremaal. Sealsed figuurid avavad nii mõnegi Eesti varasema ajaloo üllatava aspekti: näeme eesti ülikuid kõrvuti kristlike pühakutega ning seda, kuidas Püha Katariina ja Püha Nikolause legendi kaudu tehakse kohalikule ülemkihile elegantselt selgeks, miks kristlus on parem paganlusest. See näitab, et XIII sajandi lõpu Saaremaa ühiskond ei jagunenud vallutajateks ja alistatud talupoegadeks, vaid oli võrdsete ühiskond, kus sissetungija respekteeris kohalolijat. Selle taustal ei mõju enam üllatavalt arheoloogide mõned aastad tagasi välja käidud idee, et suuremate Saaremaa kirikute ehituse taga olid eestlased ise (nt Kaarma, Valjala). Ehitati need ju ajal, mil võim oli saarel saarlaste käes.
Keskaegse visuaalkultuuri parem tundmine aitab meil ka mõista Eesti vanimate kunstimälestiste, trapetsiaalsete hauaplaatide olemust ja tekkepõhjusi. Saare- ja Läänemaa kirikute ja kirikuaedade trapetsikujulisi hauakive on peetud paganlike eestlaste esimeseks kunstiliseks väljenduseks ning dateeritud need ajavahemikku XI – XIII sajand. Kuigi viimasel ajal on ilmunud mitmeid uurimusi, mis väidavad hauakivid olevat pärit vallutusjärgsest perioodist, ei taha rahvusromantiline kujutelm kuidagi kaduda. Oleme ikka kinni maailmapildis, mis jagab Eesti ajaloo ajaks enne ja pärast vallutamist. Tegelikult peaksime endalt küsima, kas 1227. aasta üldse oli mingi murdejoon ja kuidas ikka toimus paganluselt kristlusele üleminek. Valjala, Pöide ja Muhu hauaplaatidel näeme Gotlandi kirikute portaale meenutavat kujundust. On see juhus või kunstiajaloolase meelevaldne ettekujutus? Norra vanimate puukirikute (nt Urnesi) portaalid on aga sama kujuga mis Gotlandi pildikivid (mälestuskivid hukkunud sõdalastele). Tähendus on neil sama: uks siinpoolsusest teispoolsusse. Selline mõtteviis oli omane nii paganatele kui kristlastele. Ja samas teame ka seda, et kivist hauaplaat pandi XII-XIII sajandil kristlasest ülikule. Seega kõnelevad meie kunstimälestised siinsetest oludest selgemat keelt kui kirjapandud tekst.
Pildikeel funktsioneeris keskajal iseseisva meediana. Meie ülesanne on õppida seda nägema ja sellest aru saama.