Eesti poliitikateadvuse leninistlikud kontuurid

Enn Uusen

Taasiseseisvumisel saatis eestlasi eufooriline lootus saavutada kuulsus ja jõukus targa ja mõjuka sillaseadjana Venemaa ning Lääne vahel. Suhted idanaabriga aga ei laabu, Eesti  justkui ei tunnegi Venemaad, probleeme on venelaste integreerimisega kodanikkonda, ei ole suudetud end Läänele mõistetavaks teha. Venemaa võtab ju mõõtu suurriikidega ja arvestab Euroopas eelkõige Saksamaa ja Prantsusmaaga ning Ühendkuningriik ja USA on neile ühendrivaaliks maailma mastaabis. Venemaad pureb mure kaotatud hiilguse pärast, mistõttu esmaseks eesmärgiks on püüd taastada endine mõjusfääri.

Eestis on rohkesti neid, kes süüdistavad okupatsioonides Inglismaad ja USAd, sest nood olevat Baltimaad maha müünud. Inglasiameeriklasi süüdistatakse naiivsuses Venemaa usaldamisel? Maailmas on sadu väiksemaid ja suuremaid etnosi, kellel iseseisvus puudub. Miks peaksid inglased eestlasi kuidagi eriliselt kaitsma? Ometi on just inglaste suur teene, et Euroopas on suurte kõrval ka väikeriigid. Inglaste huvi on olnud tasakaalustada Mandri-Euroopa  jõud, kus on roll ka väikeriikidel. Paljude väikeriikide puhul ei saa ükski suurriik Euroopas omatahtsi domineerida. Euroopa riikidest oli Inglismaa kõige järjekindlam Baltimaade annekteerimise de iure mittetunnustaja.

NATO ei ole loodud Venemaa vastasena, vaid suurriikide omavahelistest sõdadest hoidumise instrumendiks ja välisvaenlaste hirmuks. Venemaa peab NATOt oma vaenlaseks, et demonstreerida end suurvõimuna. NATOsse  kuuludes muutuks Venemaa lüliks Euroopas ja peaks tunnustama USA prioriteeti! Seda Venemaa tagurlik suurelisus ei luba. Väikeriigid ja rahvad kuuluvad Vene ideoloogia kohaselt mingi suurriigi mõjussfääri ja neid võib hõivata salakavalate lepete alusel, kuid ka väikeriikide endi rumalusi või vigu ära kasutades. Venemaalastele on ajaloo vältel kohandatud muutumatuks veendumuseks vene keele ülimuslikkus, õigus allutatud väikerahvaid venestada,  venelastele tehtava ülekohtu väljamõtlemine ja vastastega võitlemise heroiseerimine. Venelased on kuulutatud õigluse ja headuse eest seisjate avangardiks. Ajalugu on sundinud vene inimesi kogema, et üks ja kõigi poolt jumaldatud juht on kindluse ja edu pant. Riigitruudus tagati nii tsaari-Venemaal kui ka NSVLis sellega, et väljaspoole riigipiire siirdumine või isegi tihe koostöö välisilmaga tähendas kodumaa reetmist. See kiirendas  emigreerunud venelaste integreerumist uude ühiskonda. Tallinnas oli 1930ndatel venelasi 5,7% linnaelanikest, Tartus 4,5%, kõik nad õppisid kiiresti selgeks eesti keele, võtsid Eesti kodakondsuse, paljud muutsid nimedki eestipäraseks. Integratsioon on tänapäeval keerukam, sest Venemaa muutunud ideoloogia ei nimeta välisvenelasi enam reetureiks, vaid kaasmaalasteks, Venemaa ja vene keele eelpostiks, kel kohustus missiooni jätkata. 

Loomulikult ei ole tänapäevalgi kõik venelased ühetaolise ametliku ideoloogia kandjad ja ohvrid: on üdini riigitruid, on kahtlejaid, on eitajaid. Otsustab keskvõimule lojaalsete või kuulekate osakaal, mis venelaste puhul on eurooplastega võrreldes suurem, ja see moodustabki riigi toestiku. Kui riigitruu venelane ei saa keskvõimu poolt kuulutatud ideoloogias elada, tunneb ta end ahistatuna või alandatuna. Kui Balti riikides oldi NSVLi ajal meeleheitel venestamise  ja Moskva ideoloogilise surve pärast, siis siia saabunud venelased tundsid end alandatuna, sest vene keel ei domineerinud piisavalt, Venemaa vägevus ja Kremli kindel käsi polnud mitte igal sammul tunda!

Iga päev saabus ärevaid signaale ENSV ja NSVLi keskorganeile, partei-, valitsusja asutuste juhtidele. Keskmisele venelasele ei ole väga alandav mõne konkureeriva suurrahva keele omandamine, Venemaa endise vähemusrahvuse  keeles elamine ja ajalootõlgenduse aktsepteerimine aga küll. Eestis loodetakse edukat integratsiooni kohapealse eestimeelse liidri esilekerkimisel. Venelased usaldavad aga vaid Moskva keskvõimu või selle täievolilist esindajat. Eesti-vastaste kohalike liidrite omavahelises võimuvõitluses selline liider ei sõelu, tõelisest Moskva käest jääb asi ikkagi üpris kaugeks. Venelaste poolehoid Savisaarele ei tulene  aga mitte Savisaare venemeelsusest, vaid savisaarluse olemusest. Kuni siinsed venelased tunnevad end alandatuna ja tõrjutuna, on nad tinglikud kaaskannatajad. Savisaare geniaalsuseks on arusaamatu mehhanism, mis koondab toetajaskonnaks kõik, kes tunnevad, et neile on ülekohut tehtud. Savisaart ei tohiks kasutada hirmutamiseks, vaid võtta hoopis tänuväärse indikaatorina, kes selgitab välja alandatuse all kannatajate ja riigile võõraks jäänute osakaalu  elanikkonnas.

Millegipärast kujutavad eestlased end parempoolseks, ilmselt endalegi aru andmata, mis on parempoolsus, mis vasakpoolsus. Eestlased on kehvad teoreetikud ja Eesti parteid selgepiirilise ideoloogiata, mis on omakorda vesi Savisaare veskile. Savisaarest suuremat kõhedust ja arusaamatust tekitab ent Reformierakonna ideoloogiline positsioon. Eestlaste üldine suhtumine Nõukogude okupatsiooni on justkui üdini  eitav, ent end paremliberaalseks nimetava Reformierakonna ideoloogias leidub rohkesti leninlikke seisukohti. Leninismi järgi toimib sotsialismi tingimustes objektiivne töö järgi jaotamise seadus, mis toetub materiaalse huvitatuse printsiibile. Palgasaajaid tohib maksustada vaid proportsionaalselt, sest diferentseeritud või astmeline maksusüsteem paneks kahtluse alla töö järgi jaotamise seaduse olemuse, s.t tsentralismi usaldusväärsuse, halvaks  materiaalse huvitatuse põhimõtted jne. Otsene maksustamine olevat üldse ajutine nähtus, sest lähiajal toimub üleminek vajadustepõhisele tasustamisele ja sotsiaalabile. Riigi puhastulu formeerimise peamiseks allikaks kuulutas Lenin käibemaksu, mis pidi kindlustama majandusharude proportsionaalse arengu ja majanduse järjepideva kasvu häireteta toimimise. Esitatu kõlab ju kui lõiguke peaministri ettekannetest riigikogu ees. Sotsiaalseid  toetusi või tasusid vajadustepõhiselt jaotada on aga ohtlik, sest vajadused ja tarbimine on suuresti suhtelised, inimesed kujundavad vajadusi ja tarbimisstruktuure teiste eeskujul, silme ees arenenud piirkonna tarbimine. Kas bürokraatia tunnetab vajaduste kujunemise seaduspärasusi ja suudab seda vajadustepõhiselt suunata?

Meil on mitu põlvkonda õppinud kapitalismi marksistlike-leninlike mudelite järgi ja  ilmselt võetakse teatud momente sealt senini üsna tõsiselt, kuigi valusaid praktilisi mälestusi peaks meile jätkuma kuhjaga. NSVL kuulutas suurema võrdsuse saavutamise vahendiks nn ühiskondlike tarbimisfondide formeerimise ja vajadustepõhise jaotamise. Tulemus oli aga vastupidine: diferents ja defitsiitsus hoopis süvenesid. Ühiskonnateaduse, sealhulgas majandusteaduse ülesandeks on toimuva professionaalne selgitamine. Iga inimene saab  teadust usaldades oma tegevust korrigeerida, kui seda teeb suurem hulk inimesi, muutub palju ka ühiskonnas. Eesti iseseisvuse peamiseks garantiiks on õigete kontuuride, struktuuride ja proportsioonide olemasolu. Tänane eesti üldsuse teadvus ja poliitiliste jõudude arusaamad, millele iseseisvus toetub, meenutab aga sageli lastehaigust.