Ehitus – unustatud siseturg

Jüri Sutt, majandusprofessor

Pean õigeks nii õhukest riiki kui võimalik. Ent ka väike riik peab olema haldussuutlik, et tagada hariduse, tervishoiu, kultuuri, riigikaitse ja muude rahvuse ja riigi säilimiseks vajalike vahendite kogumine ning rahvuse ja riigi kestmine ja arenemine. „Eesti Nokia” ei saa tulla riigist, vaid ettevõttest. Nüüd, kus paljud ettevõtted on kaotanud turu, on neil allesjäämiseks vaid üks tee. Pärast kriisi lõppu, mis tähendab rahaga kaetud nõudluse taastumist, tuleb kas tõsta tööviljakust või tulla turule uue arendatud tootega.

Praegu, kus ettevõte ei ole tellimustega üle koormatud, tuleks ajareservi kasutada ettevõtte efektiivsuse  tõstmiseks ja tootearenduseks. Uue kasvu alguseks peab ettevõtte tööviljakuse kasv ületama palgakasvu. Nii saab kindlustada end parima tööjõuga. Maksude küsimuse tõstmine päevakorda on tingitud valimiseelsest perioodist ja sellega ei saa teha midagi olulist kriisist väljumiseks, sest maksumehhanismide mõju on liiga pika vinnaga. See, et maksusüsteemi tuleb pidevalt reformida, on siililegi selge.

Samuti see, et kasvav tulumaks ei kasvata riigikassat ega vähenda vahet rikaste ja vaeste vahel. Küll aga nõuab see riigiaparaadi kasvatamist, et makse arvestada ja kontrollida,  sest rikkad on piisavalt targad, et leida teid vähem maksmiseks. JOKK-reeglite järgi makse „optimeerivad” või korruptiivseid meetodeid kasutavad rikkad otsivad ja ka leiavad reeglite võrgustikes või võrkude vahel auke, millest läbi pugeda. Seda ei ole võimalik põhimõtteliselt vältida, sest reeglistiku loovad riigiametnikud, keda on vähe, eriti nii õhukeses riigis kui Eesti. Enamikul riigiametnikest ei ole piisavat majandus- ja juriidilistes süsteemides töötamise praktikat. Nad töötavad kaheksa tundi päevas ja reeglite väljatöötamisega on peaaegu alati kiire, eriti siis, kui puudub arengustrateegia.

Seadustes aukude  või möödahiilimise teede otsijaid on aga sadu tuhandeid ja nende mõtlemisaeg ei piirdu kaheksa tunniga. Lai avalikkus ei tunne majandusteooriat ja ilmselt ei saagi tundma. Sellega ei saa aga leppida seadusandlike kogude liikmete puhul. Oleks aeg tagada seadusandlike kogude professionaalsus. Miks mitte seada igale parlamenti kandideerijale lisaks vanadustsensuse nõudele lisaks magistri tasemel eksami sooritamine makro- ja mikroökonoomikas ja õigusloome põhialustes? Samal ajal peaks meedia ka valijaskonda harima. On suur vahe, kas valitud kogu, olgu selleks volikogu või riigikogu, valib  teadlik või usklik valijaskond. Tõsiusklikku ei mõjuta mingisugune argumentatsioon. Nii saab seletada Savisaare fenomeni eestikeelse kõikumatu ja temale truu elektoraadi silmis.

Tuleb tunnistada tema ärateenitud autoriteeti Eesti iseseisvuse kättevõitlemisel. Tuleb ka tunnistada väga õigeaegset 200-kroonist süsti pensionäridele, mis toimis kui sõltuvust tekitav narkosüst, ja tema tarkust seda sõltuvust kinnistada reeglipäraste ja katkematute iga-aastaste ergutustega. Selle taustal ei kõiguta Savisaare usku inimesi vähimalgi määral tema patuteod, sest ka teiste parteide esindajad teevad patutegusid. 

Ajakirja The Economist toimetaja Edward Lucase arvamus Eesti majanduskriisi peapõhjuse kohta oli „kinnisvaramulli meeletu kasv” (EPL 26. III). Selles arvamuses ei ole midagi uut. Kuid põhjuse väljatoomisest on vähe. Et kavandada kiireimat teed sellest väljatulekuks, tuleb analüüsida toimunut lähemalt. Eesti keskmine elamispinnaga varustatus iseseisvuse alguses oli umbes 20 m2 inimese kohta. Euroopas oli see arv kaks korda kõrgem. Kuna kodu kuulub inimese esmatähtsate vajaduste hulka, siis siit tuligi suur nõudlus. See jätkub ilmselt ka pärast kriisist väljumist, kuna saavutatud tase on soovituga võrreldes  umbes poolel teel. Pealegi lisandus ja lisandub ostjate poolele hulk elanikke magalatest sooviga parandada elukeskkonda, vaatamata sellele, et elamispinna suurus ja korteri planeering on rahuldavad.

Loomulikult leidub alati spekulatiivseid investoreid, kes loodavad tõusvast nõudlusest põhjustatud hinnatõusust hõlptulu teenida. Ilma pankade vastutustundetu kõrgendatud kasuihast tingitud kaasajooksmiseta, lühiajaliste hoiuste kasutamiseta pikaajalisteks laenudeks, ei oleks üldjuhul isereguleeruv vaba turg suutnud tagada kõrgendatud nõudlusele rahalist katet. Seega ei oleks ilmselt nii kõrge majanduskasv  siseturu arvelt võimalik olnud. Osa nõudlusest oleks jäänud ostujõuga tagamata nõudluseks. Kuid probleemil on ka teine külg. Kinnisvara koosneb maast ja ehitistest. Ehitise tekkimiseks on aga vaja tootmist, see tähendab ehitust. Kui enne kinnisvarabuumi algust oli tegutsevaid ehitusettevõtteid tuhande ümber, siis buumi ajal nende arv kahekordistus. Peale selle on teist sama palju ettevõtteid märkinud äriregistris oma tegevusalaks ehituse. Ilmselt igaks juhuks, lootuses, et nõudlus jätkub lõputa.

Stabiilses majandussituatsioonis töötab ehituses umbes 7–10% kõigist  töötajatest ja buumi ajal see arv kahekordistus. Võib arvata, et ainuüksi ehitussektori arvelt võib tööotsijate turule lisanduda töötuid veel 7–10% kogu töötajate arvust. Aga teised majandusja tootmissektorid, mis on kriisist puudutatud? Arvestades statistikat töötute arvu kohta, võib eeldada töötuse edasist kasvu. Ehitustöö on üldiselt käsitöö, mis ei nõua teadmisi, ja seetõttu on selle kontingendi kasutamine ja ümberõpetamine lahendatav lühiajalise ettevõtmisega. Kõrgendatud nõudlus ja näiliselt soodsad laenud ajasid kinnisvara (ehitiste) hinnad lakke. Nagu turumajanduses ikka, viib  tsükliline areng langusele – et lasta õhk välja, puhastada turgu, majandus ümber struktureerida ja järele mõelda.

Õnneks ei nullistu majandusmulli lõhkemisel kõik ettevõtted, mõned jäävad poolele teele pidama ja mõned hoopis võidavad. Seekordne kriis on raskem kui mõnedki eelmised. Kas selles on süüdi globaliseerumine finantssektoris ja on vaja alustada selle vastu võitlust – nii mõnedki poliitikud on juba läinud seda teed – on vist vara väita. Kui ehitussektorile on kriisi löök ilmselt kõige valusam ja seda eelkõige inimeste tööga kindlustamise osas, siis tuleks ka leevendust otsima hakata eelkõige sealt. Enne ilmasõda ja nõukogude ajal ehitatud niinimetatud külmi maju, mille piirete soojatakistus on väga madal, on Eestis kaugelt üle 10 miljoni m2. Energiabilansid, millest järeldub, et Eestit ootab 15 aasta pärast 25% energiadefitsiit, lähtuvad olemasoleva vajaduse ekstrapoleerimisest tulevikku.

EU statistika näitab, et 40% kogu energiatarbest kulub hoonete kütmiseks ja ventileerimiseks. Otstarbekas oleks läheneda probleemi lahendamisele ka teisest otsast. Energia tootmise kasvu asemel, mis on muidugi sobiv Eesti Energiale, tuleks seada eesmärk piirata energiavajadust külmade  majade soojustamisega. Seda enam, et nii saaks leevendada/ lahendada korraga kaht muret: töötust ja energiadefitsiiti. Hoonete soojustamise tasuvusarvutused näitavad, et sellised investeeringud tasuvad ära 13–15 aastaga, energiatootmisse tehtud investeeringute tasuvusaeg ületab 20 aastat. Sealjuures ei ole selge, kas on arvesse võetud kõik väliskulud ja nii tuuma- kui ka tuuleenergia puhul tootmise ja tarbimise vältimatu ebaühtluse kompenseerimise kulud. Seega, kui arvestada, et valitsuse ülesanne on laiendada elektri tootmist 20–25%, siis ehitiste energiasäästlikus renoveerimises peituv  potentsiaalne sääst on sama suur ja sealjuures palju väiksema kapitali erikuluga. Pealegi jäetakse energiadefitsiidile lahenduse otsimisel ainult tootmise suurendamise kaudu kõik kulud elanikkonna kanda. Elanikkonna kulud küttele ja soojale veele kasvavad niigi katastroofilise kiirusega ainuüksi energia toorme kallinemise tõttu.

Lisainvesteeringud elektritootmisse toovad elanikkonna jooksvatele kuludele veel märgatavalt lisa. Sellest järeldub, et ei ole tark ignoreerida energiasäästmisele suunatud tulevikustsenaariume. Arvutused näitavad, et külma korterelamu kompleksne energiasäästule suunatud  rekonstrueerimine võimaldab vähendada soojuse erikulu praeguselt tasemelt 290 kWh/m2 aastas tasemeni 100 kWh/m2 aastas kapitali erikuluga 2200 kr/m2. Arvestades, et hoonete kasutusiga on palju pikem, on see strateegia veelgi efektiivsem. Ainult 20aastase arvestusliku perioodi puhul kasvaks sääst veel ühe kolmandiku võrra, mis viiks elanikkonna soojakulu säästu 20 aasta keskmisena 50 m2 korteri puhul 500 kr kuus. Praegu tundub, et riik on hoonete ja rajatiste kompleksse energiasäästliku rekonstrueerimise alternatiivi jätnud kaalumata, lootes, et sellest vaikimise korral, võtab elanikkond sellest  aru saamata kõik need kulud enda kanda ja seda kaugelt üle 10% töötuse tingimustes. Praeguse laenuintressi juures kujuneks korteriühistu 15 aastaks võetud laenu tagasimaksmise koormuseks elanikkonnale 21 kr/m2 kohta kuus ehk üle 1000 krooni kuus 50 m2 suuruse keskmise korteri puhul. See käib aga suurele osale elanikkonnast ja eriti pensionäridele üle jõu.

Energiatootmisse planeeritud, ilmselt laenatud raha tuleks suunata energiasäästu programmidesse, jagades kulud elanikkonna ja riigi vahel vahekorras 50:50. Elanikkonnale tähendaks see, et saavutatud kokkuhoid maja soojussäästliku renoveerimise arvel kataks korteriühistu kaudu võetud laenukoormuse. Rääkimata seejuures sellest, et nii jääksid alles töökohad ehitustöölistele, kes võiksid uute elamispindade ehitamise asemel ajutiselt maju soojustada. Ehitustöölise ümberõpe soojustamistöö tegemiseks on suhteliselt lihtne ja seda saab teha töökohal. Tööd leiaksid ka paljud projekteerijad. Kui valida soojustuse katteks õige viimistlusmaterjal, näiteks hooldamist mitte vajavad Tempsi või Kiveksi plaadid, saaksid ka Mustamäe ja Lasnamäe majad väga korraliku välimuse, nii et elanik ei  peaks häbenema maja, kus ta elab (vt näiteks Sõpruse pst 204 või Ravi t 19). Siinjuures tuleb rõhutada, et majade soojustamine peab olema kompleksne. Osaline lahendus, nagu praegu sageli kombeks, ei pruugi anda efekti. Näiteks mitmekorruselises kortermajas, kus keskkütte majasisene jaotussüsteem ei olnud täielikult reguleeritav, asendati osas korterites „külmad aknad“ uute pakettakendega ja temperatuur tõusis seal 3-4 C0 . Kuna puudus majasisese soojusjaotussüsteemi reguleerimise võimalus, siis olid korterivaldajad sunnitud liigse soojuse aknast  välja laskma. Põhjuseks oli see, et küttetase majas peab tagama elamisväärse temperatuuri ka nendes korterites, kus on vanad aknad, mille väljavahetamist pensionäri õhuke rahakott ei võimalda.

Paneelmajades, kus pole pööningut, tuleks katused soojustada viilkatuse alla, tekitades sellega võimaluse väljaventileeritava õhu kogumiseks ja soojusvaheti paigaldamiseks, et selle arvel toota sooja olmevett. Ilmselt oleks õige lahendus riigi ja elanikkonna vahendite koopereerimises, mis tähendaks, et komplekssele energiasäästule suunatud hoone rekonstrueerimisprojekti puhul toetaks  riik korteriühistuid või eramuomanikke, kes võtavad selleks sihtotstarbelist laenu. Meie riik nagu ei olekski kuulnud publicprivate partnership’i skeemidest. Peremajades ja tootmishoonetes on seesugused lahendused ammu järele proovitud.