Eikellegimaa ja teised kohad

Evi Aruj?

Uue aja algus Eestis kehastus kõige ilmekamalt ja avalikumalt n-ö ruumikorralduses. Vene ajal oli palju eikellegimaad, kus kehtis igameheõigus. Tõsi, see oli mõneti petlik, sest eikellegimaad ümbritsesid okastraadiga piiratud territooriumid, kus ei tohtinud käia – sa võisid arvestada, et olid sihikul. Aga kohad, kus paiknes võõrvõimu sõjavägi, ei olnudki omad. Ja üldiselt eikellegimaa reeglid toimisid. Okastraaditaguseid alasid kõrvale jättes võis metsas ja mere ääres käia, kartmata ühiskondlikke sanktsioone.

 Eikellegimaa olemasolul oli ilusaid ja koledaid külgi. Sealsel kontrollimatusel ja piiride puudumisel põhineski (ja põhineb veel tänagi) linnainimese kujutlus maaidüllist ja seal võimalikust vabadustundest. Jah, nii ma seda tunnet linnalapsena mäletan, mis sellest, et oli võõras võim. Samas tähendas eikellegimaa sageli ka hooldamatust, räpaseid nurgataguseid, lagunenud ehitisi ja isetekkelisi prügimägesid.

Täna on Eestimaa üha enam kaetud kõrgete taradega ja igameheõigust ignoreerivate ähvardavate siltidega, mille hulk ja agressiivsus ületab kaugelt okupatsiooniaastatel kogetu. Maaidülli asemel on teadmine, et võid piiririkkujana territooriumiomaniku sihikul olla. Enamasti on sel viisil märgistatud territooriumid hoolikalt hooldatud, seal valitseb puhtus ja kord. Puhtuse ja korra püüdlus väljendub ka eestlaste muruniitmishulluses, mis kogub tuure nii maal kui ka linnas ja pole veel jõudnud reegliteni, mis keelavad mürareostuse nädalavahetustel ja õhtutundidel.

Peale puhtuse ja korra käib aga tänase õitsva demokraatiaga kaasas ka igameheõiguse ideaal, mis paraku pudeneb põrmuks, kui tähele panna piiranguid ja hierarhiaid, mida igapäevane ruumikorraldus kehtestab ühiskonnas peale hoiatavate siltide ka vaikimisi või kaudselt. Pole kahtlust, et nn suletud ühiskonna aegadega võrreldes on ruumikasutus märksa reglementeeritum. Turvameetmetega eraldatud territooriumidel toimuvad kõik võimuliidrite või valitud seltskondade koosviibimised. Vanades heaolupesades ja uusrikaste elurajoonides domineerib suletud territooriumi reeglistik. Isegi tänase elu kesksest tarbeesemest nimega auto on saanud eriline koht, eristumise ala. Hommikustes ummikutes võib näha, kuidas linna poole trügivates minimaalselt neljakohalistes sõidukites istub enamasti vaid 1-2 inimest. Võib arvata, et kohalik meelelahutusstaar, kes avalikult teatas, et ta ei kasuta ühistransporti põhimõtteliselt, aitab teatud levinud mõtteviisi vaid kinnistada.

Pole mingit põhjust rõõmu tunda selle üle, et meil leidub veel külluslikult eikellegimaad, kus realiseerib oma vabadusi ühiskonna äärekiht. Nad teevad seda parkides, aga ka veel lukustamata hoovides ja trepikodades. On terved piirkonnad – Lasnamäe ja Kopli – kus kehtivad eikellegimaa reeglid selle negatiivses tähenduses. On Eesti nn äärealad. Enamasti puuduvad seal mõlemad head asjad: nii kujuteldav vabadustunne kui ka puhtus ja kord. On olemas ka kohad, mis on seotud selliste sotsiaalselt taunitud tegevustega, mille kohta käivad tabud ja keelud ulatuvad ühe ühiskonnakorra piiride, tuginedes kõigile rahvastele omasele ellujäämisinstinktile. Demokraatia „võidukäik” väljendub muuhulgas selles, et kasiinod ja viinaletid ehk mängulist enesehävitust müüvad, kuid majanduslikult tulusad kohad  on toodud avaliku ruumi tsentrisse.

Pole vist ühiskonnas toimuvat asja, mida täna ei annaks põhjendada kui tarbimisühiskonna vältimatut kaasnähtust, kuigi tegelikult ei mõjuta ju asjad inimest, vaid mingid väga üldised ja kinnistunud kujutlused annavad asjadele ja kohtadele tähenduse ja suunavad nende kasutamise viisi… Tõeliselt huvitav oleks, kui sotsiaalteaduste toel saaks lahti kirjutatud selline uue Eesti lugu, mis ei otsiks illustratsioone demokraatia idealistlikele loosungitele, vaid näitaks seda ahelat, mille ühes otsas on eliidi sõnumite kaudu kujunev ideestik ja teises otsas kõik „käegakatsutav” – ühiskondliku ruumi korraldus, kohamaagia, asjade kasutamise viisi jms, milles kehastuvad tegelikud inimsuhted. Sellises kirjelduses peituks ehk ka vastus küsimusele, kuidas leida mõistlikku tasakaalu turumajanduslikule demokraatiale omase agressiivse individuatsiooni ja idealistliku igameheõiguse vahel, et välistatud oleksid äärmused – nii räämas eikellegimaa kui ka tarastatud tsitadellid.