Elamise kiirabi filosoofidelt

Nõuta inimesed võiksid oma probleemidele lahendust otsida filosoofiast, selmet viia rahanatuke nõidadele ja kaardimooridele. Weeksi raamat viimaste kliente siiski üle ei meelita.

Leo Luks

On mõnevõrra üllatav, et taas on ilmunud meie raamatuturule üks filosoofiast pajatav üldhuvi-pildiraamat. Sääraste üllitiste väike buum oli siinmail sajandi esimesel kümnendil ning ma arvasin, et üha kahanevate tiraažide tingimustes filosoofiaga enam katsetada ei julgeta. Kui aga järele mõtelda, siis on toonased vanniraamatud ju müügilettidelt ammu kadunud ning ega’s laiem publik oska ega viitsi sihikindlalt nende jälgi raamatukogudes ajada. Ahvatlust lisab asjaolu, et Weeksi teos pole mitte klassikaline illustreeritud sissejuhatus filosoofiasse (vrd Stephen Law, „Filosoofia“, 2008; Neil Turnbull, „Filosoofia linnulennult“, 2006; Jeremy Stangroom, „Filosoofia. Väike raamat suurtest ideedest“, 2007), vaid omamoodi eneseabiõpik. Raamatus on sõnastatud 30 igapäevaelu probleemi ning vaadeldud, kuidas on lahendanud või lahendaksid need kuulsad filosoofid.

See probleemiseade teeb raamatu arvustamise ülimalt keeruliseks. Autori fookusest lähtudes pole ju peamine, kui täpselt ja põhjalikult on raamatus filosoofide positsioone ja argumente tutvustatud, samuti mitte see, kas ühe või teise probleemi puhul on tutvustatud just nende mõtlejate vaateid, kelle tööd kõige relevantsemaks on osutunud. Esimest küsimust pidi liikudes peaks andma teosele hävitava ja teist liini pidi analüüsides ettevaatliku hinnangu. Küsimus on hoopis selles, kas raamat aitab filosoofiakaugel lugejal lahendada jutuks võetud elumured, näiteks, kas osta sportauto või universaal, või mida teha, kui ollakse valitsuse peale tulivihane või koondatud jne. Raamatu formaat tõstab päevakorda tulise ja igipõlise küsimuse filosoofia sobivusest või sobimatusest hea elu kujundajana. Olemata küll praktilise filosoofia fänn, ei arva ma ka, et filosoofia peab alati programmiliselt elust distantseeruma. Oleks väga vahva, kui nõuta inimesed otsiksid oma probleemidele lahendusi filosoofiast – eriti veel ses tähenduses, et arendaksid endas abstraktse mõtlemise oskusi –, selmet viia oma rahanatuke nõidadele ja kaardimooridele. Siiski julgen arglikult oletada, et Weeks ei suuda viimati mainitud tegelaste kliente üle meelitada, seda nii oma raamatu nõrkuste, aga samuti ka tugevuste tõttu.

Kõigepealt teen juttu raamatu tugevustest. Lähenemisviis on originaalne ning võiks tõesti püüda elumuredele lahenduse otsijate pilku. Igas peatükis on kolm läbivat sisulist elementi: muret tekitav eluline probleem, eraldi kastis filosoofiline küsimus, mille alla eluprobleem kuulub, ning teema lõpuks kastike pealkirjaga „Otsuse langetamine“, kus võetakse kokku peatükis avatud alternatiivid. Filosoofi pilguga vaadates on sümpaatne just see, et probleemile ei pakuta ühest vastust, vaid jäetakse otsustamine lugeja ülesandeks. Ometi võib just see asjaolu nõu otsiva publiku eemale peletada – esoteerikud annavad ju õnne valemi kohe kätte. Mõnes peatükis, kuid kahjuks liigagi harva, tutvustatakse lugejale erinevaid positsioone koos argumentidega (olgugi lühidalt ja lihtsustavalt). Õnnestunud on need peatükid, kus ei ole nõuandjate hulgaga liialdatud (nt „Kas Shakespeare on parem kui „Simpsonid?“). Teise asjaoluna, mis teeb mõned peatükid sisult tugevaks, võib esile tuua mõne selgepiirilise mõttemudeli kasutamise probleemi lahkamisel (nt Turingi test mõtleva masina probleemi puhul, vangi dilemma vallandamisohu probleemi puhul, Hume’i giljotiin autoriteedile kuuletumise küsimuses, libeda nõlva argument loomakaitse valdkonnas jms).

Raamatus püstitatud 30 probleemi jagunevad laias laastus kolmeks. Kõige õnnestunumatel juhtudel on arutluse lähtekohaks küsimused, mis on vaieldamatult elulised, olulised ning päeva­kajalised: töö või partneri kaotus, surmahirm, tüdimus rutiinsest tööst, ekspertide tulevikuennustuste adekvaatsus, poliitikute keerutamine, võimalik nõue hakata taimetoitlaseks, aga ka küsimus, miks on rämpsuhunnik mõnikord kunstiteos jms. Olgu öeldud, et hästi valitud probleem ei vii alati õnnestunud ja selge käsitluseni. Teise tüübi moodustavad küsimused, mis on algusest peale sõnastatud filosoofia suurprobleemidena, nagu, kuidas olla hea inimene, teodiike, eutanaasia vms. Siin on oht, et probleemid on elamisabi otsiva publiku meelest liiga üldised, ei seostu nende elukogemusega. Kolmandaks leidub raamatus püstitusi, mille abil liigutakse küll olulise üldisema filosoofiaprobleemini, kuid mis tunduvad eluvõõrad, sulepeast välja imetud: „Võin vanduda, et mu arvuti mõtleb ise …“ – mõtleva masina küsimuseni liikumiseks, „Mu pere tahab telkima minna, mina mitte“ arutlemaks looduskeskse või linliku eluviisi üle, „Mu nutitelefon varastati ja ma muretsen identiteedivarguse pärast“ juhatamaks sisse arutlust isikust ja identiteedist. Kõigi toodud näidete puhul saanuks lähtekohaks välja mõelda eluliselt usutavama probleemi, viimase näite puhul kas või „millises seoses olen oma ühismeedia-avataridega?“.

Filosoofiaõpetajad võiksid raamatut sirvida ja kaaluda õnnestunud peatükkide kasutamist n-ö isutekitajana edasiseks õppimiseks. Miks mitte isegi lasta noortel valida, millised küsimused arutluse alla võtta? Lisaks seni öeldule tasub raamatu juures kiita veel seda, et siin ei tutvustata üksnes lääne filosoofia klassikute mõtteid, vaid on leitud ruumi ka tänapäeva filosoofidele (nt Singer, Dickie, Nozick) ning ida filosoofia korüfeedele (Konfutsius, Zhuangzi). Illustratsioonide tase on keskmine, pigem meele­lahutuslik kui pedagoogiline. Skeemide sisutiheduse poolest pean seni ületamatuks mitme autori ühisteost „A ja O taskuteatmik. Filosoofia“ (2004).

Kokkuvõttes seisnevad raamatu plussid selles, et argielu mured üritatakse viia üldisemate filosoofiaprobleemide alla, pelgamata seejuures teha laiema publiku jaoks vajalikke lihtsustusi, ning käsitletakse probleeme intrigeerivalt, jättes otsuse langetamine alati lugeja teha. Oleks kogu raamat parimate peatükkide tasemel, võiks seda ainult kiita ja soovida autorile edu raskes võitluses selgeltnägijatega. Paraku on raamatu tase ebaühtlane ning üldmulje kujundavad raamatu nõrkused.

Kõige suuremaks möödalaskmiseks pean autori kommet haarata käsitlustes kaasa tohutul hulgal filosoofe. Raamatu 30st peatükist käib nõuandjatena läbi 73 nime, paljud korduvalt, nii et keskmiselt tuleb peatüki kohta 6,7 tarkpead (rekordi püstitab teodiike peatükk 12 autoriga). Iga peatükk on keskeltläbi kuus lehekülge pikk, seejuures rohkelt illustreeritud. Selge see, et sellise intensiivsuse puhul ei jää argumentide eritlemiseks ja tausta avamiseks sageli ruumi. Kui autor on hoogu pidurdanud ja ehitanud peatüki üles mõne filosoofi vastandamisele, on tulemus kohemaid tuumakam (nt äritegevuse riiklik piiramine – Smith vs. Marx või popkultuur ja kõrge kunst – Bentham vs. Mill). Sugugi ei saa autori käsitluslaadi õigustada sellega, et kõigi valitud autorite kaasamine on teema piiritlemiseks hädavajalik, sest sageli lisatakse filosoofidele, kes on antud probleemi üle tõesti väidelnud, autoreid, kes oletatavasti seda või teist arvaksid. Seeläbi on saadud küll uhke hulk nimesid ja mõni mälumänguri tüüpi lugeja võib ehk rõõmugi tunda, kuid kaotatud on vähenegi napis vormis võimalik tervikvaade filosoofide mõttekäikudele. Etteheide pole pelgalt akadeemiline: kui oletada, et keegi otsib raamatust tõesti vastust oma elumurele, siis ei aita eklektiline positsioonide kuhjamine teda otsustamisel edasi. Probleem on veelgi laiem: nii vähe, kui ma esoteeriliste elamisõpetuste kohta ka tean, pole nende trump see, et osatakse pakkuda lahendus ühele või teisele konkreetsele probleemile, vaid pigem see, et pakutakse välja terviklik eluviis. Seda on loomulikult teinud ka paljud filosoofid ning isegi selle raamatu raames saaksid need tervikviisid avaneda ja hargneda, aga Weeks pole selle nimel pingutanud. Kuigi mitmed filosoofid kargavad lugejale appi kaunis tihti (Aristoteles 12 korda, Platon ja Nietzsche 10 korda), korratakse nende puhul enamasti üle mõnd juhtmõtet.

Ei saa öelda, et autori filosoofiatundmine on alati täpne ja sügav, uljalt purjetatakse mööda filosoofialoolisi ja biograafilisi klišeesid. Mõned stiilinäited: „Nietzsche suhtumine jumalasse oli iseäranis vaenulik ja sedapuhku oli põhjus isiklik. Tema isa oli luterlik pastor ja noor Friedrich oli harras uskuja, kuni Nietzsche seenior haigestus ning suri aeglaselt ja piinarikkalt. Pärast seda oli Nietzsche vastus lihtne ja asjakohane: jumal on surnud“ (lk 111). Või sugudevaheliste suhete analüüs: „Ainus, kes ehk majapidamistööde teemal järele andis, oli Sokrates, ja seda mitte sügaval filosoofilisel põhjusel, vaid sellepärast, et tegelik perekonnapea oli tema abikaasa Xantippe (kord olevat ta ööpoti sisu mehele pähe kallanud – see ütleb kõik)“ (lk 181-182). Revolutsiooni kihutanud Marx peaks maha rahunema (lk 69), Rousseau’l jätkus häbematust kirjutada traktaat lastekasvatusest (lk 96), Aristotelese süsteem tuleneb asjaolust, et talle meeldis mõelda, et asjad juhtuvad korrapäraselt (lk 109). Tutvustades kunsti­teose võltsingu väärtuse probleemi puhul ka Derrida seisukohti, annab autor „vastulauseks Derrida argumendile … Lõppsõna John Searle’ile“ (lk 140). Vastulause seisneb selles, et Derrida on pseudofilosoof, petis, tema mõttekäik on sama võlts kui mõni maali võltsing (samas). Siin on ad hominem rünnak toodud välja ilma mingi sisulise seoseta käsitletud teemaga, lihtsalt põnevuse huvides.

Oleks ebaõiglane väita, et kogu raamat on läbivalt sellises toonis, need on teose mahlakaimad pärlid. Ometi lehvib teose kohal suvalisuse vaim: filosoofid kargavad nõu andma, kuidas juhtub, nende positsioonid on sageli pelgalt arvamused, mis tulenevad nende eluloost jne. Selline käsitluslaad võib ju kõditada lugeja enesehinnangut ja julgustada oma murede üle ise otsustama, kuid sel juhul jääb segaseks, miks peaks üldse filosoofidel olema autoriteeti inimestele nõu anda. Kas sellepärast, et neile on omistatud teatav autoriteet ning kui ma seon oma argumenteerimata otsustuse mõne suurkujuga, lisab see otsusele kaalu? Kas see on Weeksi populaarfilosoofia mõte?

Lõpetuseks võiks küsida: kas populaarses vormis elulistel teemadel kirjutamine tingib tänapäeval Weeksi raamatule omase kerglase tooni ja pealis­kaudsuse? Mitte tingimata. Seda, et populaarfilosoofiat võib viljeleda küll lihtsalt, aga süvenenult, demonstreerib Alain de Botton oma raamatus „Filosoofia lohutus“ (ee 2003). Raamatus vaadeldakse küll ainult kuut elulist probleemi ning igaüht põhimiselt ühele filosoofile tuginedes, kuid avaralt ja täpselt. Kes otsib filosoofilist nõu rahapuuduse, murtud südame või üldisemate eluraskuste korral, sellel soovitan alustada de Bottoni raamatust. Tõsi küll, selleks tuleb ületada esimene taksitus ja seada sammud raamatukokku, sest teos on ammu läbi müüdud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht